LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei suutnud täpselt meenutada, mis Niedermanniga oli juhtunud. Tekkis õrn aimus hämmastusest, mida ta oli tundnud, kui mees elu eest jooksu pistis, ning ta ei taibanud, miks?

      Järsku tuli talle meelde, et ta oli näinud Kuradi Kalle Blomkvisti. Ta polnud kindel, kas see polnud mitte unes, kuid ta mäletas kööki – see pidi olema Gosseberga köök – ja mees näis tema poole tulevat. Mul olid kindlasti hallutsinatsioonid.

      Gossebergas toimunu tundus väga kaugena või mingi halva unenäona. Ta keskendus praegusele.

      Ta oli vigastatud. Seda polnud vaja talle eraldi öelda. Ta tõstis parema käe ja kobas pead. See oli tugevasti sidemesse mähitud. Siis järsku talle meenus. Niedermann. Zalatšenko. Vanameheraisal oli samuti püstol olnud. Brauning, kaliiber 22. Enamiku teiste käsitulirelvadega võrreldes oli see suhteliselt süütu riist. Sellepärast ta veel elus oligi.

      Mind tulistati pähe. Ma sain sõrme kuuliauku pista ja oma aju puudutada.

      Fakt, et ta elus oli, üllatas teda. Ta märkas, et see huvitas teda kummaliselt vähe ja tegelikult oli tal ükskõik. Kui surm oligi must pimedus, millest ta äsja ärkas, siis polnud seda üldse vaja karta. Ta ei teeks neil kahel nagunii mingit vahet.

      Selle esoteerilise mõttekäigu järel pani ta silmad kinni ja jäi uuesti magama.

      TA JÕUDIS KÕIGEST mõne minuti tukastada, kui kostis liikumist ja ta avas oma kitsad silmapilud. Tema kohale kummardus valgetes riietes õde. Lisbeth sulges silmad ja teeskles magamist.

      „Ma arvan, et sa oled üleval,” ütles õde.

      „Mmm,” vastas Lisbeth Salander.

      „Tere, minu nimi on Marianne. Saad sa aru, mida ma räägin?”

      Lisbeth tahtis noogutada, kuid taipas, et tugikrae hoiab pead paigal.

      „Ei, ära proovi ennast liigutada. Ära karda. Sa olid vigastatud ja sind opereeriti.”

      „Kas ma võiksin vett saada?”

      Marianne andis talle kõrrest juua. Kuni ta jõi, märkas ta vasakult veel kedagi välja ilmumas.

      „Tere, Lisbeth! Kas sa kuuled mind?”

      „Mhm,” vastas Lisbeth.

      „Mina olen doktor Helena Endrin. Kas sa tead, kus sa oled?”

      „Haiglas.”

      „Sa oled Sahlgrenska haiglas Göteborgis. Sind opereeriti ja sa oled intensiivravi osakonnas.”

      „Mhm.”

      „Sul pole vaja karta.”

      „Mind tulistati pähe.”

      Doktor Endrin kõhkles sekundi.

      „Õigus. Kas sa mäletad, mis juhtus?”

      „Vanameheraisal oli püstol.”

      „Ehh… jah.”

      „Kaliiber 22.”

      „Ah nii. Seda ma ei teadnud.”

      „Kui raskelt ma vigastatud olen?”

      „Prognoos on hea. Su vigastused olid tõsised, aga me arvame, et väljavaated täielikuks paranemiseks on head.”

      Lisbeth seedis saadud informatsiooni. Siis suunas ta pilgu doktor Endrinile. Ta märkas, et nägemine on udune.

      „Mis Zalatšenkost sai?”

      „Kellest?”

      „Sellest vanamehest. On ta elus?”

      „Sa mõtled Karl Axel Bodini.”

      „Ei, ma mõtlen Aleksander Zalatšenkot. See on tema õige nimi.”

      „Sellest ei tea ma midagi. Aga vanem mees, kes koos sinuga haiglasse toodi, on tõsiselt vigastatud, kuid tema elu on väljaspool ohtu.”

      Lisbethi meeleolu langes veidi. Ta mõtles arsti sõnade üle järele.

      „Kus ta on?”

      „Kõrvalpalatis. Aga sul pole vaja enam tema peale mõelda. Nüüd pead keskenduma terveks saamisele.”

      Lisbeth pani silmad kinni. Ta juurdles hetke, kas ta suudaks voodist tõusta, leida mingi käepärase relva ja alustatu lõpule viia. Siis tõrjus ta selle mõtte peast. Ta jaksas vaevalt silmalauge lahti hoida. Teisisõnu, tema plaan Zalatšenko tappa oli luhtunud. Tal õnnestub jälle pääseda.

      „Ma vaataksin sinu nüüd läbi. Siis võid jälle magama jääda,” ütles doktor Endrin.

      MIKAEL BLOMKVIST ÄRKAS järsku ilma mingi põhjuseta. Mõne sekundi jooksul ta ei teadnud, kus ta on; siis meenus, et ta oli City Hotellis toa võtnud. Tuba oli kottpime. Ta süütas öölambi ja vaatas kella. Pool kolm öösel. Ta oli viisteist tundi järjest maganud.

      Ta tõusis voodist ja läks vetsu. Siis mõtles ta natuke aega. Mikael teadis, et uuesti magama ta enam ei jääks, ja läks duši alla. Seejärel pani ta jalga teksased ja selga veinpunase sviitri, mida oleks juba ammu pesema pidanud. Ta oli kohutavalt näljane, helistas alla vastuvõttu ja küsis, kas nii varasel hommikutunnil saab tellida kohvi ja võileibu. Sai küll.

      Ta pistis kingad jalga ja pintsaku selga, läks alla ning ostis kohvi, kilesse pakitud juustu- ja pasteedivõileiva ning võttis need üles tuppa kaasa. Võileiba hammustades käivitas ta oma iBooki ja pani selle juhtme stepslisse. Mikael läks Aftonbladeti võrguväljaande leheküljele. Nagu oodata võiski, oli sealseks suurimaks uudiseks Lisbeth Salanderi vahi alla võtmine. Uudis kandis endiselt segaduse pitserit, kuid oli seekord vähemalt õigetel jälgedel. 37-aastast Ronald Niedermanni otsiti politseiniku tapmise pärast taga ja politsei tahtis teda üle kuulata ka seoses Stockholmi mõrvadega. Lisbeth Salanderi olukorra kohta polnud politsei midagi öelnud, Zalatšenko nime ei mainitud. Temast räägiti kui 66-aastasest Gosseberga maaomanikust ja oli selge, et teda peeti veel üheks võimalikuks ohvriks.

      Kui Mikael oli lugemise lõpetanud, avas ta oma mobiili ja leidis sealt 20 lugemata sõnumit. Kolm neist olid palved helistada Erika Bergerile, kaks oli tulnud Annika Gianninilt. Neliteist sõnumit oli erinevate ajalehtede ajakirjanikelt. Christer Malmilt oli üks tuumakas teade: parem oleks, kui sa esimese rongiga koju tuleks.

      Mikael kortsutas kulmu. Christer Malmi kohta oli see ebatavaline sõnum. See oli saadetud eelmisel õhtul kell seitse. Ta surus maha esimese hooga tekkinud tahtmise helistada ja inimesed öösel kell kolm üles ajada. Selle asemel vaatas ta internetist rongide sõiduplaani ja nägi, et esimene rong Stockholmi läheb kell 5.20.

      Mikael avas uue Wordi-dokumendi. Siis süütas ta sigareti, istus kolm minutit vaikselt ja vahtis tühja arvutiekraani. Lõpuks tõstis ta sõrmed klahvidele ja hakkas kirjutama.

      [Tema nimi on Lisbeth Salander ning ta on kogu Rootsile tuttavaks saanud politsei pressikonverentside ja õhtulehtede pealkirjade kaudu.Ta on 27 aastat vana ja 150 cm pikk. Teda on nimetatud psühhopaadiks, mõrtsukaks ja lesbiliseks satanistiks. Tema isiku ümber loodud fantaasiatel pole piire. Käesolevas Millenniumi numbris on lugu sellest, kuidas riigiametnike vandenõu Lisbeth Salanderi vastu kaitses patoloogiliselt haiget mõrvarit.]

      Mees kirjutas aeglaselt ja tegi esimeses versioonis vähe muudatusi. Ta töötas keskendunult viiskümmend minutit ja sai selle jooksul valmis umbes kaks A4-formaadis lehekülge teksti, mis põhiliselt kirjeldasid ööd, mil ta leidis Dag Svenssoni ja Mia Bergmani, ning seda, miks politsei oli oma tähelepanu koondanud Lisbeth Salanderile kui võimalikule mõrvarile. Ta tsiteeris õhtulehtede pealkirju lesbilistest satanistidest ja nende varjatud lootust, et mõrvad sisaldaksid meelikõditavaid fakte sadomaso-seksist.

      Lõpuks heitis ta pilgu kellale ja lõi oma iBooki kaane kärmelt kinni.

      Ta pakkis oma koti, läks alla vastuvõttu ja registreeris end hotellist välja. Mikael maksis krediitkaardiga ja sõitis taksoga Göteborgi jaama.

      MIKAEL BLOMKVIST LÄKS joonelt restoranvagunisse ning tellis kohvi ja võileiva. Siis avas ta uuesti oma iBooki ja luges varastel hommikutundidel kirjutatud teksti uuesti läbi. Ta oli nii süvenenud Zalatšenko-loo

Скачать книгу