ТОП просматриваемых книг сайта:
Lohetätoveeringuga tüdruk. Stieg Larsson
Читать онлайн.Название Lohetätoveeringuga tüdruk
Год выпуска 2011
isbn 9789985322260
Автор произведения Stieg Larsson
Жанр Триллеры
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„No nii… Aftonbladet, Expressen, TT, TV4 ja… kust sina siis oled… ah Dagens Industri. Minust on saanud prominent,” tõdes Mikael Blomkvist.
„Meil on vaja ägedat tsitaati, Kalle Blomkvist,” ütles ühe õhtulehe reporter.
Mikael Blomkvist, kelle täielik nimi juhtus olema Carl Mikael Blomkvist, hoidis end tavapäraselt tagasi, et mitte oma hüüdnime peale silmi pööritada. Kunagi kakskümmend aastat tagasi, kui ta oli kahekümne kolme aastane ja äsja alustanud suvise asendajana ajakirjanikutööd, oli ta täiesti juhuslikult paljastanud ühe pangaröövlite jõugu, kes oli kahe aasta jooksul sooritanud viis tähelepanu äratanud murdvargust. Ei olnud vähimatki kahtlust, et kõikidel juhtudel oli tegemist sama jõuguga; nende eripäraks oli otsida mõni väike koht ja sõjalise täpsusega röövida üks või kaks panka korraga. Nad kandsid Walt Disney tegelaste lateksmaski ning mitte just liiga keeruline politseiloogika oli nad ristinud pardipoisteks. Ajakirjandus nimetas nad aga penipoisteks, mis mõjus pisut tõsisemalt, kuna nad olid kahel puhul teinud hoolimatuid hoiatuslaske ning ähvardanud möödujaid ja uudishimulikke.
Kuues rööv oli toimunud südasuvel Östergötlandis. Kohaliku raadio reporter juhtus röövi ajal parajasti pangas olema ja käitus täpselt nii, nagu ametijuhend ette nägi. Kohe kui röövlid olid pangast lahkunud, läks ta telefoniautomaadi juurde ja andis uudise otsesaatesse.
Mikael Blomkvist viibis tuttava daamiga sel ajal tolle vanemate suvilas Katrineholmi lähedal. Seda, mismoodi tal täpselt kahtlus tekkis, ei osanud ta seletada isegi siis, kui politseinikud temalt küsisid, aga samal hetkel, kui ta oli kuulnud uudist, meenusid talle kohe neli kutti, kes elasid paarisaja meetri kaugusel suvilas. Ta oli näinud neid mõne päeva eest väljas sulgpalli mängimas, kui ta läks koos sõbrannaga jäätist ostma.
Ta oli näinud üksnes nelja heledapäist heas vormis noormeest, kellel olid jalas lühikesed püksid ja ülakeha paljas. Nad tundusid hästi treenitud ning neis sulgpalli mängivates noorukites oli midagi, mis sundis neile veel korra pilku heitma – võib-olla sellepärast, et nad võistlesid palava päikese käes ja justkui liiga jõuliselt. Mikaelil oli tekkinud tunne, nagu ei olekski tegemist tühipalja ajaviitega.
Ratsionaalselt võttes ei olnud mingit põhjust neid pangaröövliteks pidada, aga sellest hoolimata võttis ta ette jalutuskäigu ja istus künkale, kust avanes vaade kuttide suvilale ja kus ta võis nentida, et hetkel paistis see tühi. Kulus umbes nelikümmend minutit, enne kui jõuk kohale saabus ja Volvo õuele parkis. Kuttidel näis olevat kiire ning igaühel oli käes spordikott, mis iseenesest ei pruukinud tähendada muud, kui et nad olid ujumas käinud. Üks neist tuli aga auto juurde tagasi ja võttis sealt mingi asja, mille ta sedamaid dressipluusiga kattis, kuid isegi oma üsna kaugelt vaatepostilt võis Mikael tõdeda, et tegemist oli vana hea AK-4-ga ehk täpselt sama relvaga, millega ta ise oli hiljutise sõjaväeteenistuse ajal kokku laulatatud. Pärast seda helistas ta politseisse ja rääkis oma tähelepanekutest. See juhatas sisse kolm ööpäeva kestnud suvilapiiramise meedia valvsa pilgu all, kus põhirolli mängis Mikael ja mille eest üks õhtuleht maksis talle kopsakat honorari. Politsei seadis oma peakorteri sisse haagissuvilas, mis paiknes Mikaeli kaaslase suvila krundil.
Penipoiste juhtum andis Mikaelile täpselt selle staariseisuse, mida noor ajakirjanik oma ametis vajas. Kuulsuse pahupoolde jäi aga see, et konkureeriv õhtuleht ei suutnud hoiduda kiusatusest ja pani loo pealkirjaks „Kalle Blomkvist lahendas pangarööviloo”. Tögava loo oli kirjutanud vanem naiskolumnist ja selles oli tosin viidet Astrid Lindgreni noorele detektiivile. Kõige krooniks oli lugu illustreeritud uduse pildiga, kus Mikael annab, suu paokil ja näpp püsti, politseivormis mehele juhiseid. Tegelikult oli ta juhatanud teed suvila välikäimlasse.
TÄIESTI TÄHELEPANUTA jäi asjaolu, et Mikael Blomkvist ei olnud iialgi kasutanud nime Carl ega olnud kunagi avaldanud ühtki lugu Carl Blomkvisti nime all. Ja oma meelehärmiks oli ta sellest hetkest peale ajakirjanike seas tuntud kui Kalle Blomkvist – epiteet, mida kasutati pilkava nokkimisena ja mis ei olnud otseselt ebasõbralik, aga kaugeltki mitte ka sõbralik. Kogu lugupidamise juures Astrid Lindgreni vastu – talle meeldisid need raamatud, aga ta vihkas seda hüüdnime. Alles aastaid hiljem, pärast ajakirjanduslikult oluliselt kaalukamaid saavutusi, hakkas see epiteet tuhmuma, kuid endiselt võpatas ta iga kord, kui seda nime tema kuuldes mainiti.
Nüüd naeratas ta rahumeelselt ja vaatas õhtulehe reporterile otse silma.
„Ah, mõtle midagi välja. Sa luuletad ju niikuinii oma lood kokku.”
Hääletoon ei olnud ebameeldiv. Nad kõik tundsid üksteist vähem või rohkem ja Mikaeli kõige hullem arvustaja ei olnud kohale ilmunud. Ühega neist oli ta kunagi koos töötanud ning mõni aasta varem oli tal ühel peol peaaegu õnnestunud üks teine – see TV4 tots – ära rääkida.
„Sa said seal korraliku koosa,” mainis ärileht Dagens Industri, kust oli ilmselt kohale saadetud verinoor algaja.
„Seda küll,” tunnistas Mikael. Mida muud ta pidigi väitma.
„Mis tunne on?”
Olukorra tõsidusele vaatamata pidid Mikael ja teised vanemad ajakirjanikud selle küsimuse üle tahtmatult muigama. Mikael vahetas pilgu TV4-ga. Mis tunne on – see oli küsimus, mis Tõsiste Ajakirjanike väitel oli ainus, mida Tobedad Spordireporterid suutsid esitada Hingetule Sportlasele, kes oli äsja ületanud finišijoone. Aga siis muutus ta jälle tõsiseks.
„Mul on loomulikult kahju, et kohus ei jõudnud teistsugusele otsusele,” vastas ta pisut formaalselt.
„Kolmekuuline vanglakaristus ja 150 000 krooni kahjutasu. Annab tunda,” ütles TV4 naisreporter.
„Elame üle.”
„Kas sa Wennerströmi ees vabandad? Ulatad lepituskäe?”
„Vaevalt küll. Minu suhtumine härra Wennerströmi ärieetikasse ei ole märkimisväärselt muutunud.”
„Nii et sa väidad endiselt, et ta on suli?” küsis Dagens Industri ruttu.
Küsimuse taga kumas potentsiaalselt hukatuslik tsitaatpealkiri ja Mikael oleks võinud visatud banaanikoorel libastuda, kui reporter ise poleks mikrofoni liiga innukalt ettepoole nihutades ohule viidanud. Ta kaalus vastust mitu sekundit.
Kohus oli just kinnitanud, et Mikael Blomkvist oli ärimees Hans-Erik Wennerströmi au haavanud. Ta oli mõistetud süüdi laimamises. Kohtuprotsess oli lõppenud ja tal ei olnud plaanis otsust edasi kaevata. Aga mis juhtub siis, kui ta ettevaatamatult kordab oma väiteid juba kohtutrepil? Mikael otsustas, et ta ei taha seda teada saada.
„Ma leidsin, et mul oli igati põhjust avaldada minu valduses olevad andmed. Kohus arvas teisiti, ja ma pean mõistagi tunnustama juriidilise protsessi tulemusi. Nüüd tuleb meil toimetuses kohtuotsus põhjalikult läbi arutada, enne kui me otsustame, mida edasi teha. Midagi muud ei ole mul lisada.”
„Aga sa unustasid, et ajakirjanik peab suutma oma väiteid tõestada,” ütles TV4 reporter, kelle hääles oli tunda torget. Seda väidet oli võimatu ümber lükata. Nad olid olnud head sõbrad. Naise nägu oli neutraalne, aga Mikaelile tundus, et näeb tema silmis pettumust ja halvakspanu.
Mikael Blomkvist vastas küsimustele veel mitu piinarikast minutit. Õhku jäi küsimus, mida ükski reporter ei esitanud, võib-olla sellepärast, et see oli nii ebamugavalt arusaamatu – kuidas küll Mikael oli kirjutanud loo, millel täielikult puudus kate. Kohalolevad reporterid, kui Dagens Industri algaja välja arvata, olid kõik suure kogemusega veteranid. Nende jaoks oli selle küsimuse vastus teispool mõistetavuse piiri.
TV4 paigutas Mikaeli raekoja ukse ette ja esitas oma küsimused eraldi kaamera ees. Küsitleja oli sõbralikum, kui Mikael oli ära teeninud, ja tema omalt poolt paotas piisavalt palju suud, et kõik reporterid oleksid rahul. Lugu jõudis kindlasti suurtesse pealkirjadesse – see oli vältimatu –, aga ta pidi endale meelde tuletama,