LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nimetatama.”

      Lisbeth heitis sünge pilgu Armanskile, kes neelatas. Tal oli korduvalt Lisbeth Salanderist mõeldes silme ette kerkinud just Pipi Pikksukk ning ta tänas oma arukust, et ei olnud kunagi sel teemal nalja visanud. Ta andis nimetissõrmega märku, et Lisbeth jätkaks.

      „Ühe allika andmetel oli ta kuni sinnamaani tahtnud saada kriminaalreporteriks – seda tööd oli ta asendajana ühe õhtulehe juures ka teinud –, aga tuntuks sai ta poliitika- ja majandusreporterina. Põhiliselt on ta olnud vabakutseline ajakirjanik ning tal on olnud ainult üks kindel töökoht, see oli 1980. aastate lõpul ühe õhtulehe juures. Ta loobus kohast 1990. aastal, kui ta osales kuuajakirja Millennium asutamises. Ajakiri alustas selge autsaiderina ja selle taga ei olnud tugevat kirjastust, mis oleks oma õla alla pannud. Tiraaž on kasvanud ja on praegu kakskümmend üks tuhat. Toimetus asub Götgatanil, siit ainult paari kvartali kaugusel.”

      „Pahempoolne ajakiri.”

      „Sõltub sellest, kuidas vasakpoolsuse mõistet defineerida. Millenniumi peetakse üldiselt ühiskonnakriitiliseks, aga anarhistid peavad seda arvatavasti padukodanlikuks rämpsväljaandeks, umbes nagu Arena või Ordfront, samal ajal kui mõõdukate üliõpilasliit ilmselt usub, et toimetus koosneb bolševikest. Ükski märk ei viita sellele, et Blomkvist oleks kunagi olnud poliitiliselt aktiivne, isegi mitte vasakpoolsuse tõusulaine ajal, kui ta gümnaasiumis käis. Kui ta kõrgkoolis ajakirjandust õppis, elas ta kokku ühe tüdrukuga, kes oli aktiivne sündikalist ja kes praegu on vasakpartei esindajana parlamendis. Näib nii, nagu oleks vasakpoolsuse pitser mänginud põhilist osa selles, et ta majandusajakirjanikuna hakkas kirjutama paljastavaid reportaaže korruptsioonist ja ärimaailma kahtlastest tehingutest. Ta on kirjutanud direktoritest ja poliitikutest mitu laastava mõjuga portreelugu, mis kindlasti olid igati teenitud ja mis on sundinud mitut meest ametist lahkuma või kohtus asju lahendama. Tuntuim neist oli Arboga afäär, mille tagajärjel pidi üks parempoolne poliitik ameti maha panema ning üks endine valla pearaamatupidaja pandi raiskamise eest aastaks vanglasse. Kuritegudele tähelepanu juhtimist saab vaevalt pidada vasakpoolsuse väljenduseks.”

      „Saan aru, mida sa mõtled. Mis veel?”

      „Ta on kirjutanud kaks raamatut. Ühe raamatu Arboga afäärist ja teise majandusajakirjandusest, selle pealkiri on „Templirüütlid” ja see ilmus kolme aasta eest. Ma ei ole ise raamatut lugenud, kuid retsensioonide järgi otsustades on see küllalt vastuoluline. See vallandas ajakirjanduses paraja debati.”

      „Rahaasjad?”

      „Ta ei ole rikas, kuid ei nälgi ka. Tema tuludeklaratsioonid on lisatud toimikule. Tal on pangas üle kahesaja viiekümne tuhande krooni, millest osa on paigutatud pensionisambasse ja osa fondidesse. Kontol on sada tuhat krooni, mida ta kasutab sularahana jooksvateks väljaminekuteks, reisideks ja muuks seesuguseks. Talle kuulub kuuekümne viie ruutmeetri suurune korter Bellmansgatanil ning tal ei ole laene ega võlgu.”

      Salander tõstis näpu püsti.

      „Tal on veel vara – kinnisvara Sandhamnis. See on kolmekümne ruutmeetri suurune ait, mis on ehitatud suvilaks ja paikneb vee ääres, asula kõige parema koha peal. Selle ostis ilmselt tema onu 1940. aastatel, kui see veel lihtsurelikel võimalik oli, ning pärimise teel on see sattunud Blomkvisti kätte. Nad jagasid vara ära nii, et tema õde sai vanemate korteri Lilla Essingenis ja Mikael Blomkvistile jäi suvila. Ma ei tea, mis selle väärtus võib praegu olla, kindlasti mitu miljonit, aga näib nii, et ta ei taha seda müüa ja käib Sandhamnis üsna tihti.”

      „Sissetulek?”

      „Niisiis on ta Millenniumi osanik, kuid võtab kuupalgana välja ainult pisut üle kaheteist tuhande krooni kuus. Ülejäänu ajab ta kokku vabakutselisena, kogusumma võib varieeruda. Tippteenistus oli tal kolm aastat tagasi, kui ta tegi kaastööd paljudele meediaväljaannetele ja teenis ligi nelisada viiskümmend tuhat. Eelmisel aastal teenis ta vabakutselisena ainult sada kakskümmend tuhat.”

      „Tal tuleb maksta sada viiskümmend tuhat kahjutasu, peale selle advokaadi honorar ja muu,” nentis Frode. „Oletame, et lõppsumma kujuneb üsna suureks, ja peale selle kaotab ta vanglakaristuse kandmise ajal sissetuleku.”

      „See tähendab, et ta on varsti üsna rahast lage,” märkis Salander.

      „Kas ta on aus?” küsis Dirch Frode.

      „See on tema nii-öelda usalduskapital. Tema imago on esineda ärimaailma kaaluka moraalivalvurina ja teda kutsutakse õige sageli televisiooni mingeid asju kommenteerima.”

      „Sellest kapitalist ei ole pärast kohtuotsust vist eriti palju järel,” ütles Dirch Frode mõtlikult.

      „Ma ei taha väita, et ma täpselt tean, missuguseid nõudeid ajakirjanikule esitatakse, aga pärast seda pauku peaks küll üksjagu aega kuluma, enne kui Meisterdetektiiv Blomkvist võidab suure ajakirjandusauhinna. Ta on oma nime korralikult täis teinud,” konstateeris Salander asjalikult. „Kui ma tohin teha oma järelduse…”

      Armanski ajas silmad pärani. Nende aastate jooksul, mis Lisbeth Salander oli tema juures töötanud, ei olnud ta eales varem lisanud uuringule ühtki oma järeldust. Tema esitas üksnes purukuivi fakte.

      „Minu ülesanne ei ole olnud vaadata Wennerströmi afääri sisulisi küsimusi, aga ma jälgisin kohtuprotsessi ja pean tunnistama, et olen üsna hämmingus. Kogu lugu näib mäda ja Mikael Blomkvisti seisukohalt oli kuidagi täiesti… out of character avaldada midagi niisugust, mis näib olevat täiesti laest võetud.”

      Salander kratsis kaela. Frode nägi välja kannatlik. Armanski mõtles, et ta on kas eksinud või ei tea ta tõesti täpselt, kuidas peaks jätkama. Lõpuks näis, et tüdruk on otsusele jõudnud.

      „Kuigi see ei pruugi olla hetkel oluline, siis… ma ei ole Wennerströmi afääri põhjalikult süüvinud, aga ma usun, et Kalle Blomkvisti… vabandust, Mikael Blomkvisti on ninapidi veetud. Ma usun, et selle loo taga on midagi hoopis muud kui see, millele kohtuotsus viitab.”

      Nüüd oli Dirch Frode kord end äkitselt külastajatoolil sirgu ajada. Advokaat silmitses Salanderit uurivalt ja Armanski pani tähele, et esimest korda tüdruku aruande jooksul ilmutas ülesande andja rohkem kui lihtsalt viisakat tähelepanu. Ta tegi aruka järelduse, et Wennerströmi afäär pakub Frodele ilmselt teatud huvi. Parandus, mõtles Armanski sedamaid, Frode ei olnud huvitatud Wennerströmi afäärist – Frode reageeris siis, kui Salander vihjas, et Blomkvisti on ninapidi veetud.

      „Mida sa sellega õieti öelda tahad?” küsis Frode, hääles uudishimu.

      „See on minupoolne spekulatsioon, aga ma olen päris veendunud, et keegi on teda petnud.”

      „Ja mispärast sa seda arvad?”

      „Kõik Blomkvisti taustas viitab sellele, et ta on väga ettevaatlik ajakirjanik. Kõik vastuolulised paljastused, millega ta on varem lagedale tulnud, on olnud dokumentaalselt hästi tõestatud. Ma käisin ühel päeval kohtus ja jälgisin protsessi. Ta ei esitanud erilisi vastuargumente ning näis, nagu oleks ta lahinguta alla andnud. See ei passi kohe üldse kokku tema iseloomuga. Kui me usume kohut, siis on ta ise välja mõelnud Wennerströmi loo, kus ei ole jälgegi tõenditest, ja avaldanud selle nagu mõni ajakirjanikust enesetaputerrorist – see lihtsalt ei ole Blomkvisti stiil.”

      „Mis siis sinu arvates juhtus?”

      „Ma võin ainult oletada. Blomkvist uskus oma lugu, aga vahepeal juhtus midagi ning info osutus vääraks. See tähendab omakorda, et allikaks oli keegi, keda ta usaldas, või keegi, kes söötis talle teadlikult ette valeinfot – mis tundub liiga keeruline. Või teine variant, et ta tundis nii suurt ohtu, et viskas püssi nurka ning eelistas pigem näida ebakompetentse idioodina kui võitlusse asuda. Aga nagu öeldud, see on spekulatsioon.”

      KUI SALANDER TEGI katset ülevaadet jätkata, tõstis Dirch Frode käe. Ta istus hetke sõnatult, sõrmed mõtlikult trummeldamas vastu käetuge, enne kui ta pöördus kõhklevalt Salanderi poole.

      „Kui me tahaksime usaldada sulle Wennerströmi afääri kohta tõe väljaselgitamise… siis kui suur on võimalus, et sa midagi leiaksid?”

      „Sellele

Скачать книгу