Joomahullu päevaraamat - Juha Vuorinen

Скачать книгу

20 peale. Sõber ütles, et mul tasub minna kasiinosse ruletti mängima, sest tegu võib olla mu intuitsiooniga. Sain sõbra peale jube vihaseks, et ta mind intuitsiooniks sõimas. Rahunesin alles siis, kui sõber oli mulle põhjalikult seletanud, mis on intuitsioon.

      Läksin, kolmsada marka taskus, kasiinosse ja lajatasin kogu summa 20-le. Krupjee pani kuuli veerema ja ma jõllitasin seda hüsteeriliselt. Kuul hüppas ja hüppas, kuni jäi pidama 20 peale!! Vittu, ma võitsin 10 500.00 marka!!!

      Suudlesin krupjeed suule ja lahkusin. Õnneks juhtus ta olema naine, kuigi ilmselt oleksin ma teda suudelnud nii või naa. Kobisin kohe Alkosse ja premeerisin end kõige ilusama viinapudeliga, mille ma leidsin. Ostsin Poola viina nimega Chopin. Sitaks ilus pudel… või pudelid, sest ma ostsin neid kakskümmend tükki.

      Laupäev, 16.5

      Täna oli suur finaal ja mul oli veel kaheksateist kaunist täis pudelit Poola viina! Jätsin teadlikult end juba hommikust umbe joomata, sest tahtsin mängu näha.

      Mäng oli täpselt nii kohutav, nagu arvata võis, sest Soome viigivärava tühistamine lõi mul silme eest mustaks. Olin just kahe käega telekast kinni haaramas, kui mulle meenus, mis mu kahe eelmise telekaga juhtunud oli. Kimasin kööki ja viskasin pliidi läbi akna õue. Inimesel on raevuhoos meeletu jõud. Pliit läks aknast alla nagu sitt potist. Põrgulikust raksatusest järeldasin, et pliit ei olnud kukkunud asfaldile. Piilusin ettevaatlikult aknast välja. Ma kahtlustan, et naabril on autos mingi hullult suur magnet, sest pliit räntsatas jälle otse Datsuni katusele. On naabril jälle pisut imestamist.

      Tõmbasin end umbjoobesse ja lõikasin kõigist oma atlastest Rootsi ja Kanada välja. Püüdsin saada infotelefonilt Delli-nimelise Kanada kohtuniku numbrit. Delle leidus mitukümmend tuhat, nii et ma otsustasin helistada huupi ühele Dellile Kanadasse. Niikuinii on need seal verepilastajad.

      Kanadas oli ilmselt öö, sest telefonile vastas unine hääl. Hakkasin torusse karjuma:

      “Good morning, asshole! Your fucking referee kills Finlands win. Is this fucking Mr Dell blind or is he only a Swedish whoremaster?”

      Pärast seda lõin toru hargile ja läksin rahulolevalt magama. Tasus ikka vaadata sõnaraamatust, kuidas on inglise keeles hoorajääger.

      Pühapäev, 17.5

      Kuna kohvi keetmine ilma pliidita osutus võimatuks, otsustasin kohvilaga asendada viina ja veega. Enne pärastlõunast otsustavat finaali kleepisin kõigile rasketele esemetele kodus sildi “EI TOHI AKNAST VÄLJA VISATA!” Pärast mängu kõndisin korteris ringi, hullumeelne läige silmis, ja otsisin, mida passiks aknast välja visata. Õnneks vaatasin juhuslikult enne aknast välja. Naaber oli taibanud, et Soome kaotused toovad alati ta Datsunile kaasa märgatavaid purustusi. Oleksin ma jälle mingi kodumasina välja visanud, oleksin väga haledalt vahele jäänud. Õnneks oli mul veel palju imetoredat raha. Otsustasin minna Rootsi… Kättemaksuretkele.

      Esmaspäev, 18.5.1998

      Ajas ikka naerma küll, kui õhtused lehed läbi lugesin. Mõni teinegi oli pärast Soome kaotust teleka lendu lasknud.

      Ma ei oska hinnata, kas igapäevane Poola viina tinistamine mõjutab kuidagi unesid, aga vahetan vist sellegipoolest marki. Nägin nii kummalist und, et siiamaani on imelik. Mind oli palgatud Ameerika sõjaväebaasi ülemkatselenduriks. Bill Clinton helistas ja kutsus mind enda juurde Valgesse Majja; seal viis ta mu otse oma töökabinetti. Jõudsime lobiseda näiteks Kanada karikal küpsetatud viinerite naksakusest, kui keset viljakat keskustelu palus Bill mind oma töölaua taha istuda. Ta käskis mul lasta püksid alla ja istuda oma toolile. Tegin, mis kästi, sest tegemist oli ikkagi Ameerika presidendiga. Kui sain tooli õigele kohale nihutatud, tundsin, kuidas keegi hakkas sihikindlalt mu vellost kinni. Röögatasin hirmust ja lükkasin tooli lauast kaugemale. Heitsin pilgu laua alla, sealt piilusid vastu Paula Jonesi ja Monica Lewinsky vallatud näod. Clinton vaatas mulle kavalal ilmel otsa ja tegi silma.

      “Või tahad meelsamini hoopis Hilaryt panna?” küsis Bill ülemeelikult.

      Seletasin Clintonile, et ei tulnud õigupoolest Valgesse Majja kedagi panema, vaid supersalajase ülesande instruktsioone saama. Clinton ulatas mulle pettunult töökäsu ja ütles:

      “Kuradi frigiid.”

      Mind saadeti keset kõrbe, kus oli tohutu suur hall. Hoones sagis lugematu hulk insenere päratu vetsupaberirulli ümber! Mulle selgitati, et see wc-paberirull oli tuleviku imetabane hävituslennuk. Minu ülesanne oli lennata rulliga vaenlase peale ja kukutada neile kaela peletuid kuivanud sita känkraid. Tüürimeheks olin saanud Lambinimelise pässi, kes magas tugitoolis.

      “Türamaivõi, kui haige värk,” mõtlesin ma.

      Tõusime õhku, mina, päss ja sitapaberirull. Lendasin jupi aega, kuni leidsin rulli seest imeliku hoova, mille all oli tekst: tänapäevast igavikku. Tõmbasin hoovast ja paiskusin kuhugi. Ärkasin põrguliku seljavalu peale. Olin lavatsilt alla kukkunud. Palju ei puudunud, et oleksingi tänapäevast igavikku läinud, sest lavatsilt alla oli kaks meetrit kukkumist.

      Hommikul sittudes mõtlesin mitu korda, kas ma ikka usaldan perset pühkida. See oli nii veenev uni.

      Teisipäev, 19.5

      Mõtlesin, et kas peaks ehk minema Rootsi Mats Sundini juurde. Võiksin talle külakostiks viia kas või Dana Internationali plaadi. Sirvisin soome-rootsi sõnaraamatut ja õppisin kohtumise puhuks mõningaid sobivaid küsimusi.

      “Kui sina, Mats, abiellud Peter Forsbergiga, kas Kent Forsberg on siis tore äi? Kas higi maitseb hästi? Mis sulle ei meeldi?”

      Otsustasin, et ei lähe Rootsi enne, kui oskan eelmainitud lauseid kindlasti peast. Jätkasin viina limpsimist. Kummaline, aina rohkem ja rohkem tuleb juua, et täis jääda.

      Kolmapäev, 20.5

      Otsustasin selle päeva kaine olla. Minu ebaõnneks tuli naabrieit mind paariks tunniks lapsehoidjaks paluma. Olin nõus, kui kuulsin, et põngerjad magavad just päevast und. Vaatasin telekast mingit jaburat telepoodi, kus reklaamiti hammastevalgendajat. Suhu pannakse imelik hambakaitse, millesse lastakse imelikku tainast. Reklaam oli nii sitapäine, et sain kohutava peavalu. Otsisin valuvaigistit nagu hull, aga ei leidnud naabri rohukapist muud kui kummalisi kapsleid. Karbi küljel oli tabel, millest leidsin minu kaalus tüübile paraja koguse. Üks kapsel vastas viieteistkümnele kilole, nii et viskasin kuus kapslit näkku. Ma ei olnud kunagi söönud kuulikujulisi rasvaseid tablette. Pidin juba esimese kätte lämbuma, kui see söögitorus lahti plaksatas. Lõpuks otsustasin närida kapslid sodiks, mida üritasin veega alla loputada. Peavalu ei andnud järele, vaid läks hoopis hullemaks.

      Kui naaber tagasi tuli, küsisin, kas ta kapslid on vanad või mis, sest neil pole enam mingit toimet. Naabrimutt imestas, et kuhu kõik kapslid kadunud olid.

      “Ega sa ometi kogu karbitäit pisi-Petteri pepusse pole torganud?” küsis naabrimutt.

      Ma ei saanud millestki aru. Seletasin mutile:

      “Kui mul pea valutab, siis ma ei hakka ju tablette ilmsüüta lapse perse toppima.”

      Eit oli endast väljas ja küsis, kas mina olen need kapslid ära tarvitanud. Vastasin jaatavalt. Eit hakkas taltsutamatult naerma.

      “Ei või olla, naabrimees sõi meie pisi-Petteri pepuküünlad ära, heh, heh…”

      Lõin lahkudes ukse nii kõvasti kinni, et pea hakkas uuesti valutama. No ega need kapslid sitasti maitsnud… Võib-olla pisut kookosrasva moodi.

      Neljapäev, 21.5

      Otsustasin minna Idakeskuse ujulasse oma vormi parandama. Käed värisesid ikka veel päris kõvasti ilmselt halvasti magatud ööst. Riietusruumis istus mu kõrval üks isa umbes 7-aastase tütrega. Plika mõõtis mind pilguga pealaest jalatallani ja teatas:

      “Mind muide panemine üldse ei huvita!”

      Tekkis

Скачать книгу