LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mehele rubladest oma taskus ja luhtunud toiduotsingust, lõpetas Tatjana jutu lausega: „Ma ei tea, miks isa selle ülesande just mulle andis. Mina olen meie peres kõige saamatum.”

      „Ärge alahinnake end, Tatjana,” ütles Aleksander. „Pealegi saan ma teid aidata.”

      „Tõesti?”

      Mees ütles, et viib ta ühte vaid ohvitseridele mõeldud sõjaväepoodi – Voentorgi, kust ta saab üht-teist tarvilikku osta.

      „Kuid mina pole ohvitser,” tuletas Tatjana talle meelde.

      „Jah, aga mina olen.”

      „Tõesti?”

      „Jah,” vastas mees. „Aleksander Belov, leitnant. Vaimustatud?”

      „Kahtlev,” vastas Tatjana. Aleksander hakkas naerma. Tatjana ei tahtnud, et mees oleks nii vana, et võiks leitnant olla. „Mille eest see medal on?” küsis ta mehe rinda vaadates.

      „Vapruse eest,” vastas mees ükskõikselt õlgu kehitades.

      „Oo?” Tatjana naeratas ujedalt ja imetlevalt. „Millise vapra teoga te siis hakkama saite?”

      „Ei millegi erilisega. Kus te elate, Tanja?”

      „Tauria pargi lähedal – Gretšeski ja Viienda Nõukogude tänava nurgal,” ütles neiu otsemaid. „Kas te teate, kus see on?”

      Aleksander noogutas. „Ma patrullin igal pool. Kas te elate koos vanematega?”

      „Muidugi. Koos vanemate, vanavanemate, õe ja kaksikvennaga.”

      „Kõik ühes toas?” küsis Aleksander hääletooni muutmata.

      „Ei, meil on kaks tuba!” hüüatas Tatjana õnnelikult. „Ja vanavanemad on järjekorras ning saavad omaette toa, kui mõni vabaneb.”

      „Kui kaua nad on järjekorras olnud?” küsis Aleksander.

      „1924. aastast alates,” vastas Tatjana ja mõlemad hakkasid naerma.

      Nad olid bussis terve igaviku ja veel natuke.

      „Ma pole kunagi ühtegi kaksikut tundnud,” ütles Aleksander, kui nad väljusid. „Kas te saate hästi läbi?”

      „Jah, aga Paša võib väga vastikult käituda. Ta arvab, et kuna ta on poiss, peab tema alati võidumees olema.”

      „Te tahate öelda, et ta ei võida?”

      „Ei, kui see vähegi minu teha on,” vastas Tatjana pilku mehe nöökavailt silmadelt ära pöörates. „Kes teil on õdesid-vendi?

      „Ei,” vastas Aleksander. „Ma olin ema-isa ainuke laps.” Ta pilgutas silmi ning jätkas rutakalt: „Me oleme terve tiiru ära teinud, eks ole? Õnneks pole pood kaugel. Kas te tahate kõndida või ootame kahekümne teist bussi?”

      Tatjana vaatas meest.

      Kas too oli äsja öelnud „olin”?

      Kas ta tõesti ütles „ma olin ema-isa ainuke laps”? „Võime jala minna,” sõnas Tatjana pikkamisi, mõtlikult mehele näkku vaadates, ent paigal seistes. Tatjana uudishimulikule pilgule olid Aleksandri näoluud kõrgest laubast kantliku lõuani selgelt välja joonistunud. Ja mehe nägu näis praegu kivinenud, otsekui valatud. Nagu suruks mees hambaid kokku. Tatjana küsis ettevaatlikult: „Niisiis, kust te pärit olete, Aleksander? Teil on kerge … aktsent.”

      „Kas tõesti?” küsis mees pilku Tatjana jalgadele pöörates. „Kas te tõesti saate nende kingadega kõndida?”

      „Jah, mul pole häda midagi,” vastas neiu. Kas mees üritas teemat vahetada? Tatjana kleidi õlapael oli alla vajunud. Ühtäkki sirutas Aleksander käe ning lükkas õlapaela nimetissõrmega üles, nii et sõrmeots Tatjana nahka riivas. Tatjana läks näost punaseks. See talle enda juures ei meeldinud. Ta punastas iga tühja asja pärast.

      Aleksander vaatas teda. Pinge mehe näos asendus … mis tema pilgus küll oli? Peaaegu et jahmatus. „Tanja …”

      „Tulge, lähme,” ütles Tatjana, mõeldes pikale päevavalgusele, hõõguvale tuhale ja Aleksandri häälele. Neist ootamatuist tundeist, mis temale liibusid otsekui märjad rõivad, hakkas sees keerama.

      Rihmikud hõõrusid, aga Tatjana ei tahtnud, et mees sellest aru saaks. „Kas pood on kaugel?”

      „Ei ole kaugel,” vastas Aleksander. „Me peame kasarmust läbi käima. Ma pean end välja kirjutama. Küllap pean teil silmad kinni siduma. Ma ei saa teile ometi näidata, kus sõdurite kasarmud asuvad, ega?”

      Tatjana ei söandanud Aleksandrile otsa vaadata, et näha, kas mees teeb nalja või mitte.

      „Niisiis,” ütles neiu, üritades sundimatut tooni omandada, „siin me oleme, ja sõjast polegi veel rääkinud.” Ta manas näole otsustava tõsise ilme. „Aleksander, mida teie Hitleri tegevusest arvate?”

      Miks tundus, nagu teeks Tatjana jutt mehele lõputult nalja? Mida ta oli nii naljakat öelnud? „Kas te tahate tõesti sõjast rääkida?”

      „Muidugi,” jäi Tatjana kindlaks. „See on tõsine asi.”

      Aleksandri silmis püsis imestus. „See on lihtsalt sõda,” ütles ta. „See oli vältimatu. Seda oli oodata. Lähme siitkaudu.”

      Nad möödusid Püha Miikaeli lossist või Inseneride lossist, nagu seda mõnikord nimetati, ning ületasid lühikese silla Fontanka ja Moika kanali ristumiskohal. Tatjanale meeldis veidi kaarjas graniitsild ning mõnikord ronis ta alumisele rinnatisele ja kõndis seal. Täna muidugi mitte. Täna ei kavatsenud ta lapsikult käituda.

      Nad möödusid Letnii Sadi, Suveaia lääneservast ning jõudsid Marsovo Pole, Marsi väljaku rohustele paraadplatsidele. „Me peame kas selle maa Hitlerile loovutama,” ütles Aleksander, „või siia jääma ja emakese Venemaa eest võitlema. Kui me aga jääme, siis peame võitlema elu ja surma peale.” Ta osutas. „Kasarmud on otse üle väljaku.”

      „Elu ja surma peale? Tõesti?” Tatjana tõstis erutatult pilgu ja aeglustas rohul sammu. Ta oleks tahtnud rihmikud jalast võtta. „Kas teie lähete ka rindele?”

      „Mina lähen sinna, kuhu mind saadetakse.” Ka Aleksander aeglustas sammu, seejärel seisatas. „Tanja, miks te kingi ära ei võta? On mugavam.”

      „Mul pole häda midagi,” ütles Tatjana. Kust Aleksander teadis, et Tatjana jalad löövad tuld? Kas see oli nii ilmne?

      „Võtke ära,” keelitas mees õrnalt. „Rohu peal on paljajalu kergem käia.”

      Mehel oli õigus. Tatjana kummardus kergendusohkega, tegi rihmad lahti ja lükkas kingad jalast. Selga sirgu ajades ja mehele otsa vaadates ütles ta: „Veidi parem.”

      Aleksander vaikis. „Nüüd olete tõeliselt pisike,” ütles ta viimaks.

      „Ma ei ole pisike,” vastas Tatjana. „Teie olete liiga suur.” Ta punastas ja lõi pilgu maha.

      „Kui vana te olete, Tanja?”

      „Vanem, kui te arvate,” vastas Tatjana, püüdes küpse täiskasvanu muljet jätta. Soe Leningradi tuuleke puhus heledad juuksed talle näkku. Ühes käes kingad, püüdis neiu teise käega juukseid silmilt lükata. Ta oleks tahtnud, et tal oleks hobusesaba kinnitamiseks kummirõngas olnud. Tatjana vastas seisev Aleksander sirutas käe ja lükkas neiu juuksed kõrvale. Mehe pilk liikus Tatjana juustelt silmadele ning jäi suul pidama.

      Kas tal olid huuled jäätisega koos? Jah, küllap vist. Kui piinlik. Tatjana tõmbas keelega üle huulte, püüdes nurki puhtaks limpsida. „Mis on?” küsis ta. „Kas mul on jäätist …”

      „Kust te teate, kui vanaks ma teid pean?” küsis Aleksander. „Öelge, kui vana te olete.”

      „Varsti saan seitseteist,” ütles Tatjana.

      „Millal?”

      „Homme.”

      „Te pole

Скачать книгу