Veretasu - Oskar Lõvi

Скачать книгу

jookseb maada mööda,

      kõht tal riisub kõrsi mööda,

      nina tal neljanurgeline,

      suu tal seitsmesopiline,

      kael – kaheksakandiline…

      Esimesed langud:

      Meie neid on piimal pestud,

      piimal pestud, võil sulatud,

      noorelt koorelt kooritud.

      Teie peig on must kui mutt,

      must kui mutt ja hall kui rott.

      Rehe parsil praetud

      ja aganikus hautud.

      Milleks küll säärast söödaksille,

      säärast tonti toideksille?

      Mina võtaks nurgast nuia,

      haaraks kolkast suure koodi.

      Sellega säärast vihutelleks,

      säärast saunas sakutelleks…

      Teised langud:

      Susi sitte silla peale,

      hatt see laskis heina peale,

      vares kannud kännu peale,

      karu pajule pasandand.

      Sealt see mõrsja koju toodi,

      pandi parsile paluma,

      seati ahju otsa peale…

      Viimased ei olnud laulu lõpetanud, kui Linda haaras pea käte vahele ja jooksis nuttes tarre tagasi. Juta ruttas talle järele. Nüüd märkas Õnnemeel Linda kadumist ja tõttas omakorda teda otsima. Ta jõudis peagu koos Jutaga majja ja hakkasid Lindat lohutama:

      „Mis juhtus? Miks ära jooksid?” päris Õnnemeel.

      „Linda, kallis õekene, ära tee laulust väljagi, nii lauldakse ikka pulmades ja, mäletad, minu pulmades niisamuti,” seletas Juta.

      „Ega ma sellest…” nuuksus Linda.

      „Millest siis? Ole mõistlik, Linda, ära nuta, lähme pulmaliste sekka, ja su nutuhoog vaibub,” lohutas nüüd Õnnemeel.

      „Ega ma sellest… ma niisama… meenus mu kallis emakene… oleks temagi elanud ja olnud siin…”

      „Oh, unusta see, minu ema on ka surnud… olen samuti kurb,” püüdis Õnnemeel naist rahustada.

      Võttis hulga aega, kui Linda rahunes.

      6

      Korraga puhuti väljas sõjapasunat. Õnnemeel unustas Linda ja jooksis õue, kihinkahin käis üle pulmaliste ja lällutamine kiigeaias jäi seisma.

      „Mis on? – Mis juhtus? – Miks see sarve hääl?” küsiti kõikjal ühekorraga.

      Pudivere poolt lähenes salkkond ratsanikke ja nende eesotsas sõitis virgats pasunaga.

      Pulmaliste seas tekkis segadus. Keegi ei teadnud, mis see on ja kes on tulijad. Arvati, et hilinenud pulmalised. Keegi hüüdis: „Kontvõõrad!” Aramatel inimestel tekkis kartus, et tulijad on ehk ristirüütlid. Kuid ratsanike lähenemisel tundis Kotso ära Lembitu ja ta hüüdis:

      „Oo, Sakala vanem… Lembitu!”

      „Ah-aa, või Sakala vanem!.. – Oh-oo, või Sakala vanem ise!” hüüatati rahva seast.

      „Tervist teile, avispealased, tere, külavanem Kotso,” tervitas nüüd kohalejõudnud Lembitu hobuselt maha tulles.

      Kotso, Õnnemeel ja teised vanemad tõttasid tulijaile vastu ja hakkasid Lembitut sülelema.

      Pulmalised ohkasid meeleheast. Kardeti algul halvemat, aga tagantjärele tuli paremat. Varsti hakati kiigeaial jällegi tralli lööma ja hüppama, kuna õuelolijad koondusid saabunute ümber ja kuulatasid vanemate juttu. Linda ja Juta olid jõudnud ka kohale ja seisid oma meeste kõrval, kes neid Lembitule esitasid.

      „Või tulin parajasti pulmade ajaks, noh, see on üllatus. Kas alles algus või juba lõpp?” lausus Lembitu.

      „Alles algus…”

      „Täna abielluti…”

      „Noorpaar pole veel koos maganudki,” hüüatati pulmaliste seast.

      Lembitu vaatas ringi ja hindas ümbrust.

      „Tore küla teil… ilus ümbrus, põllud piiratud metsadega… ja millised tared, oi-oi!”

      „Oleme rahus elanud,” märkis Kotso.

      „Peab teid päriselt kadestama ja maapind näikse olevat viljakas,” jätkas Lembitu. Lembituga oli kaasas paar teist rahvavanemat Sakalast ja Ugandist ning kirjatundja-tõlk Kirjavane. Kõiki neid kutsuti nüüd mõdu maitsma ja kakku katsuma. Linda tõi suupisteks suitsuliha lõikeid ja Juta karaski viilusid. Kui õllekann oli jõudnud külaliste suule, märkis Lembitu:

      „Kange õlu, maitseb nagu saarlaste oma…”

      „Ongi saarlaste viisil valmistatud,” teatas Õnnemeel.

      „Käisite seal õppimas?”

      „Kotso tarkused pärinevad sealt kandist, ta oli Läänemaal õppinud saarlaste õllepruulimise kunsti.”

      „Oo, seda ma ei teadnudki, et Avispea külavanem ka õllepruulimises on osav, kärajatel on ta küll osav sõnale…”

      „Meil on kange külavanem,” kiitis keegi pulmalistest.

      Nõid, kes seni oli hoidnud end tagaplaanile, lähenes Lembitule ja osutas hiiele.

      „Vaata, Sakala vanem, seal on meie hiis, seisab külatagusel künkal nagu Uku ise, ja vaatab Ebavere poole juba igivanast ajast. Niipalju kui vanad inimesed mäletavad, olla ikka samas kohas seisnud see meie hiis oma urikiviga.”

      „Tahan seda pärast vaatama minna, meil on vähe urikive; siis võib oletada, et Avispea on ürgne asula…”

      „Juba algusest peale…”

      „Meie maa on ka algusest peale eestlaste oma, ainult võõrad võimud kipuvad vägisi eestlaste maad vallutama ja siin elama.”

      „Tõsi, tõsi, va Sakala vanem, see on meie maa olnud algusest peale,” kiitsid teised vanemat kooris.

      Malevlased piirasid Lembitut ja vahtisid teda üksisilmi. Tahtsid lähemalt näha, missugune on nende väepealik ja rahva juht. Oli ju palju temast räägitud ja igasugu jutte tema üle kuuldud, aga keegi ei olnud teda varemalt elusalt näinud. Nüüd seisis ta nende keskel ja kõnetas igaüht sõbralikult, ja ei olnudki uhke ega ninakas, nagu olid seda teised sakalased. Linda trügis end meeste vahele ja kutsus külalisi tarre. Kotso tahtis näidata aga oma majapidamist ning hobuseid. Nõid ootas ka, et tulevad hiide vaatama urikivi. Naised olid kogunenud salka ja tahtsid laulda võõrastele tervituslaulu, aga Õnnemeel põles tahtest istuda Lembituga koos, et arutada maleva korraldamise asju. Kuid Lembitul oli kiire ja ta ütles kõigist pakkumistest ära. Ta oli jõudnud ainult pooled maakonnad läbi käia, aga pooled seisid veel külastamata, kuna rukkilõikus seisis peale heinategu peagi ees. Selle lõpul pidi ta oma asjadega olema valmis. Seepärast ta kiirustas.

      „Tulin teile ju tähtsate asjade pärast,” ütles ta. „Teie külavanem Kotso on kindlasti kõik siin seletanud, mis seisab meil ees, ja ma olen tulnud oma abilistega ainult malevlaste vaimu kinnitama.”

      „Olen sind ju varemgi kutsunud, va Sakala vanem, aga sa pole suvatsenud tulla, nüüd tahaksime endi olemist sulle näidata,” lausus Kotso vahele.

      „… ja malevlased tahavad sulle oma oskust näidata,” lisas Õnnemeel.

      „See on väga armas, aga teeme seda teinekord. Üldised ülesanded kohustavad mind kiirustama ja ma pean asuma asja juurde. On ju õnnelik juhus, et malevlased on oma pealikuga kohal, nende pärast me tulimegi. Ma tahaksin kõigile kõnelda…”

      „Kutsuge pulmalised lähemale,” käskis Kotso.

      Õnnemeel

Скачать книгу