LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ilmunud kärajatele, olid loobunud venelastega kaasa minemast, mõnede malevate pealikud suhtuvat venelaste kutsesse vaenulikult, mõned olla aga üldiselt loiud ühise aktsiooni suhtes Riia vastu.

      Valitud mehed ei olnud sellest teatest siiski heidutatud. Nad ruttasid teele, et teha seda, mis teha annab.

      19

      Avispea maleva pealikut häirisid tema ärasõidul mitte sedavõrd venelaste ootamatu sissetung Eestimaa aladele ega ka eestlaste üksmeele puudus, kui oma naise tervislik seisukord. Linda oli rase ja sünnitus oleks pidanud tema arvates juba kuu aja eest olema, aga see ei olnud ikkagi veel toimunud, ja nüüd ei teadnud ta, millal naine tõeliselt lapsega maha saab. Ta oli aga kuulnud nurganaiste juttu, et laps võib vahest naise üsas olla surnud, siis viibib mahasaamine ja siis sureb tihti naine niisuguse sünnituse kätte. See mõte häiris Õnnemeelt. Ta imestas aga, et Linda ise ei olnud selle pärast sugugi mures.

      Aga enne, kui ta minema läks, tegi ta sellest juttu Lindaga.

      „Ma lähen nüüd ära ja ei tea kui kauaks. Mulle teeb muret sinu seisukord. Kas sa ise ei ole sellele mõtelnud?”

      „Ei ole…”

      „Pead mõtlema, pead juba aegsasti rääkima ämmaemandaga, muidu võib juhtuda õnnetus.”

      „Ma ei karda õnnetust…”

      „Miks sa ei karda? Tead ju, et naised surevad nurgavoodisse, kui sünnitus viibib… laps võib olla surnud.”

      „Miks sa seda kardad? Sünnitus lihtsalt hilineb.”

      „See ei või olla niisama lihtsalt nagu sa arvad, selleks peab olema mingi paha põhjus.”

      „Missugune?”

      „Noh, mõnesugune haigus või laps on ehk surnud, nagu ütlesin.”

      „Ma võisin ju jääda rasedaks pärast taliharja, kui tõid mind koju – siis tuleb sünnitus alles sügisel.”

      „Siis… siis, jah, see on ka võimalik, aga…”

      „Ah, mis me sellest nüüd räägime! Tuleb millal tuleb ja oleme õnnelikud, et tuleb,” lõpetas Linda arutlemise ja ruttas mehele toitu valmistama.

      Õnnemeel jäi mõttesse. Asi tundus talle imelikuna. Aasta tagasi olid nad abiellunud, kolm kuud olid nad koos elanud ja naine ei olnud jäänud rasedaks. Alles tagasi tulles oli jäänud. Ka see tundus imelikuna, et Linda oli lühikese ajaga läinud juba paksuks. Siis tuli talle järsku meelde, et Linda oli teel Jutale kurtnud, et süda on paha ja ajab pööritama, ja Juta oli ütelnud, et ta on rase. Järelikult oli ta rase ikkagi esimesest ajast, ainult Linda ise ei tea midagi.

      Jällegi hakkas ta muret tundma hilise sünnituse pärast. Naised olid sellest rääkinud kunagi omavahel ja ta oli pealt kuulnud, et see oli elukardetav. Ja kui teda ennast ei ole sel ajal kodus, võib Linda surra. Ta otsustas sellest rääkida Jutale ja paluda teda õde abistada, kui midagi kardetavat juhtub.

      Veidi rahunedes läks Õnnemeel nüüd nõia poole jumalaga jätma ja paluma tal hoolitseda haigete malevlaste eest, kes olid veel paranemata. Samas tuli ta mõttele rääkida ka Linda seisukorrast nõiale ja küsida tema arvamist. Ta lausus:

      „Tead, sõber, Linda teeb mulle muret. Ta pidanuks minu arvates juba lapsega maha saanud olema, aga see asi pole veel toimunud. Ma kardan, et kui see sünnib liiga hilja, võib see saada talle elukardetavaks.”

      „Ei usu, naised kannatavad kõiksugu asju välja, hiliseid ja varaseid.”

      „Aga mõnikord surevad ka nurgavoodisse.”

      „Millal ta pidanuks maha saama?”

      „Noh, ma arvestan, et vähemalt enne suveharja. Tead isegi, et sügisel läksin varakult harjutustele ja siis tuli see Pala lahing, mille järele naised viidi ära…”

      Nõid võttis põuest sirvilauad, luges neid ja sirvis, sülgas sõrmedele ja puhastas märkisid. Viimaks lausus:

      „Sul on õigus, sünnitus pidanuks olema vähemalt kuu aega enne suveharja.”

      „Ja nüüd on suvehari möödas.”

      „Möödas jah… Linda ise arvab, et sünnitus tuleb alles sügisel – see näib olevat ka imelik… alles sügisel, ise juba paks.”

      Nõid vilistas omaette ja vahtis silmanurgast Õnnemeelt. Tegi jalakannaga augu maa sisse ja keeras selles oma kepiotsa. Viimaks küsis muiates:

      „Kas naine ei ole jäänud ehk vahepeal rasedaks?”

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „… ilma sinuta…”

      „Kuidas?”

      „Noh, mõtlen, et kellestki teisest mehest.”

      „Ei!.. Tal pole kedagi teist olnud, ma tean seda.”

      Nõid vaikis. Talle tundus imelikuna, et Õnnemeel niiviisi pead murdis ja ei tulnud mõttele, mis võinuks Lindaga vangipõlves juhtuda. Kõikjal oli teada, et vallutajad väed vägistavad naisi ja kasutavad orjatare endi lõbudeks. Viimaks lausus ta:

      „Kas sa ei mõtle, et vangipõlves…”

      „Arvad sa?”

      „Mõnedki naised on toonud sealt võõraid lapsi kaasa.”

      „On see võimalik? Nad olid ju vangis… aias.”

      „Kõik võinuks juhtuda… rüütlid käisid aias.”

      Õnnemeel kohkus. Ta nagu ärkas uuest mõttest, lõi rusikaga vastu pead ja värahtas. Nõia sõnad lõid teda tummaks. Tükil ajal ei saanud ta sõna suust, raputas pead ja ümises. Haaras lõpuks nõia käsivarrest kinni ja karjus:

      „On see võimalik? Ütle, on see tõesti võimalik, et Linda kannab võõrast last? Tuhat ja tuline! Oi-oi-oi!”

      Nõid tõttas meest rahustama.

      „Ära siis nüüd nii ahasta! Midagi pole veel kindel, ma ainult oletasin, et see võinuks juhtuda… oota veidike.”

      „Mida ma pean ootama?”

      „Ära, sõber, ärritu – enne peab jõudma selgusele.”

      „Aga kuidas?”

      „Väga lihtsalt: ootame sünnituse ära ja loeme sellest ajast kümme kuud tagasi ja siis saame täpselt teada, millal naine jäi rasedaks.”

      „Õigus! Sul on õigus, va tarkpea. Teeme, jah, enne kindlaks… aga, aga kuidas? Ma lähen ju ära.”

      „Jäta see minu hooleks, küll ma valvan… ja kui tuled tagasi ning sünnitus on olnud, siis ütlen sulle täpselt aja.”

      „Ütle jah, ütle tingimata täpselt ja siis arvestame välja, kas on minu laps või mõne röövli oma.”

      Õnnemeel rahunes, kuid jäi murelikuks edasi ja Juta juurde siirdudes ei rääkinud ta enam Linda mahasaamisest ja kartusest mitte sõnagi. Kartuse asemel pesitses aga kahtlus ta põues.

      20

      Venelasi oli valgunud eesti aladele kahelt poolt. Novgorodlased olid tulnud kirdest, olid ületanud Narva jõe ja liikunud siis Vaiga kaudu lõunasse. Pihkvalased olid tulnud aga otsemalt idast ja asunud Ugandisse. Nende mõlemate vägede kavatsus oli nähtavasti seal ühineda ja minna siis Riia peale. Selleks olidki nad saatnud käskjalgu mööda Eestimaad laiali, et kutsuda malevaid nendega ühinema.

      Avispeal valitud saadikud läksid kõigepealt novgorodlaste juurde, kes olid asunud laagrisse põhja pool Emajõge. Seal tahtsid nad pääseda suurvürsti jutule. Too lasi kõigepealt küsida, kas neil on sõjaväge. Seda ei olnud.

      „Kes teie olete?” pärisid strapid2.

      „Oleme kärajate sõnamehed – eestlaste saadikud.”

      „Mida soovite?”

      „Tahame vürstiga nõu pidada ühise sõjapidamise

Скачать книгу