LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mingi müüt, mida levitavad inimesed, keda pole sinna kunagi kutsutud.”

      Vestlus ta ümber vaibus ja meestesalk vahtis teda üllatunult.

      „Ah nii,” ütles tüse meesterahvas, silmitsedes Annika musti teksaseid ja natuke liiga suurt pintsakut. „Nii et sina siis tead paremini?”

      „Toit on soe. Süüa ei kõlba, aga on soe,” lausus Annika ja tõmbas lapsed endaga kööki kaasa.

      Seal oli samuti palju rahvast, ennekõike kontsakingade ja kostüümidega naised. Nad vestlesid ja naersid ja viibutasid oma veiniklaase, mida täitis kohustusliku glögi järel Burgundia vein.

      „Annika,” ütles ta ämm Doris. „Kas sa saaksid aidata mul need kandikud tuppa viia? Ma viiksin muidu ise, aga sa tead ju küll, kuidas mu puus on …”

      Tema kõrval seisis Eleonor, Thomase endine naine. Ämm suhtles pärast lahutust Eleonoriga edasi, see võimendas Annika alaväärsustunnet veelgi.

      „Lapsed tahavad kõigepealt midagi süüa,” vastas Annika ja tegi, nagu ei näeks Eleonori. „Siis võin ma kandikud ka ära viia. Kas ma võin teha mõne võileiva?”

      Dorise verevaesed huuled olid veel kahvatumaks tõmbunud.

      „Oi, muidugi,” vastas ta nõrgal häälel, „siin on ju palju süüa.”

      Annika vaatas köögikapil seisvaid kandikuid: suupisted heeringaga ja suupisted krevettidega ja suupisted karpidega.

      Ta kummardus Kalle juurde alla.

      „Kas sa isa oled näinud?” küsis ta vaikselt ja poiss raputas pead.

      Ta võttis lastel uuesti kätest kinni ja suundus taas rahvamassi hulka.

      Kui ta Thomase lõpuks veinikeldrist üles leidis, oli tal selg higist läbimärg. Thomas vestles Martini, Eleonori uue mehega.

      Martin näis lõbustatud, Thomas näis pingutatud ja pisut vindine.

      „Probleem ei seisne selles, et politsei kuulab pealt kuritegelikke jõuke,” selgitas Thomas natuke liiga valjusti ja loksutas pisut glögi üle ääre, kui ta oma argumendi kaalu rõhutas. „Probleem on selles, et tegevus ei ole reguleeritud, et seda ei kontrollita ja et meil puuduvad seadused selle kohta, kuidas politsei peaks käsitlema lisainformatsiooni, mis nendeni jõuab…”

      „Thomas,” ütles Annika ja proovis mehe tähelepanu võita. „Lapsed peavad midagi sööma. Ma lähen toon midagi poest.”

      „Uute seaduste vajalikkuse mittenägemine on nagu pea liiva alla pistmine…”

      „Thomas!” ütles Annika. „Thomas, ma sõidan lastega nüüd koju. Mis sa arvad, saad sa pärast kellegi teisega linna?”

      Mees pööras pilgu temale, katkestamisest häiritud.

      „Mispärast? Kuhu sa lähed?”

      „Lapsed peavad midagi sööma. Nad ei söö heeringat ja karpe.”

      Martin jälgis lõbusalt nende dialoogi, pani käed rinnale risti ja nõjatus tahapoole, rikka ettevõtja üleolek keskklassi tühistest muredest.

      „Kas sa neile midagi muud ei saa anda, mingit võileiba teha näiteks?”

      Thomas tundis tema saabumisest ilmselgelt piinlikkust, Annika neelas viha ja alanduse alla.

      „Tee, nagu soovid,” teatas ta, keeras ringi ja lahkus, lapsed kannul koperdamas.

      Annika peatus E18 maantee ääres McDonald’sis, teel Stockholmi poole. Lapsed said kumbki oma lasteeine, ise ei suutnud ta end sööma sundida. Pärast seda, kui enamik hamburgeritest oli ära nokitud ja plastmänguasjad puruks pillatud, saatis ta nad pallimerre mängima.

      Ta ostis kohvi ja istus mänguväljaku äärde õhtulehti lugema.

      Konkurent oli teinud erilehe, pannud esiküljele Bandhageni terroristiperekonna vahistamise telekaadri. Bosse oli teksti kirjutanud. Annika puudutas ta nime sõrmeotsaga, vaatas seejärel häbelikult ringi, ega keegi polnud liigutust märganud.

      Õhtulehes polnud midagi, vähemalt mitte selles eeslinnaväljaandes, mille tema oli ostnud. Tal polnud vähimaidki illusioone, et tema ajaleht oleks olnud parema analüüsivõimega või esitanud uudist teistsuguse nurga alt, nad polnud lihtsalt veel jõudnud.

      Muus osas olid lehed küllalt sarnased, umbes nagu oligi võinud arvata. Mõlemad olid nõus Saksa terrorismiversiooniga ja osutasid al-Qaidale kui atentaadi taga peituvale ajule. Mõlemad olid ka nimetanud Aaron Wieseli tegelikuks ohvriks ja Caroline von Behringi õnnetuks naiseks, kes juhtus lihtsalt ette jääma. Bosse nimi ja pilt ilutsesid ka Caroline elu käsitleva artikli juures.

      Ta kirjutab samadest asjadest kui mina, mõtles Annika ja häbenes otsekohe oma tundelisust.

      Konkurendis väideti, et jälitustööd Saksamaal olid hommikutundidel jõudnud otsustavasse faasi, Õhtulehes tsiteeriti anonüümseid allikaid, kelle väitel oli kolm meest juba eelmisel õhtul Berliinis kinni võetud.

      Haavata saanud turvamees jutustas mõlemas lehes kaldal toimunud tulistamisest ja nägi mõlemal pildil samasugune kannataja välja. Wiesel olevat riigist välja viidud, ilma et keegi osanuks kinnitada, kuhu täpsemalt.

      Annika lühike tekst Caroline von Behringi kohta oli kõige taga kahel veerul.

      Konkurendil oli kaks lisalaotust graafiku ja kommentaaride ja analüüsidega, mis ei lisanud midagi uut.

      Kuid Õhtulehel oli üks asi, mis Konkurendil puudus.

      Arvamusküljel väitis keegi professor Lars-Henry Svensson Karolinska Instituudist, et Nobeli komitee oli ebaeetiline ja korrumpeerunud, mehe argumendid olid struktureerimata ja pisut segased.

      „Nüüdsel ajal juhitakse KI-d nagu ükskõik millist kasumit taotlevat ettevõtet,” kirjutas professor. „Nobeli komitee otsustab anda preemia vastuolulisele elu tekke uurimisele. Nobeli preemia kasutamine oma isikliku kukru täitmise eesmärgil on mitmes mõttes taunitav, kuid eelkõige on see vastuolus Nobeli testamendi ja viimase sooviga…”

      „Emme, ta loobib mind pallidega,” kisendas Ellen pallimerest.

      „Loobi aga vastu,” vastas Annika ja luges edasi.

      „See, et Wieselile ja Watsonile anti Nobeli meditsiinipreemia, on kahtlemata suur skandaal. Caroline von Behring oli vastuolulise tüviraku-uurimise veendunud pooldaja ning surus ka kõigest jõust läbi, et preemia just Watsonile ja Wieselile läheks. Huvitav, millised olid tema argumendid. Kindlasti ei tohiks debatt teraapilise kloonimise edasiste tagajärgede kohta vaibuda. Eetika ja inimväärikuse debatt ei tohi surra koos Caroline von Behringiga.”

      No kes ometi selle jabura artikli lehte võttis, mõtles ta. See kujutas endast peaaegu lahkunu laimamist.

      Kindlasti oli härra professor kõigepealt proovinud seda suruda Peenesse Päevalehte ning seejärel Konkurenti ja veel mõnesse, enne kui nendeni jõudis, ja küllap oli teiste loobumisel ka põhjus.

      „Emme!” kisas Kalle. „Ta lööb mind!”

      Annika keeras lehed suureks toruks kokku ja surus kotti.

      „Okei,” ütles ta püsti tõustes. „Teate, mis me nüüd teeme? Sõidame maja vaatama!”

      Hakkas juba hämarduma, kui ta autoga mööda Djursholmis asuvat Vinterviksvägenit lähemale vuras. Tänav oli kitsas, asfalteeritud, kuid ilma kõnniteedeta.

      Ta keeras auto teeserva, võttis käigu välja ja pani käsipiduri peale.

      „Mis te arvate, lapsed?” küsis ta end tagaistme poole keerates. „Kas siin oleks tore elada?”

      Lapsed vaatasid oma elektronmängude kohalt üles ja heitsid ükskõikse pilgu valge eramaja poole, mis hulpis võimust võtvas pimeduses.

      „Kas kiikuda saab?” küsis Ellen.

      „Saad päris oma kiige,” vastas Annika. „Kas lähme välja vaatama?”

      „Kas me sisse tohime minna?” küsis Kalle.

      Annika

Скачать книгу