Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer

Скачать книгу

asju kaasa võtnud. Alma kinnitas, et see oli tõesti tark tegu ja neist asjadest on edaspidi kindlasti kasu.

      Auto tagumises otsas olid istmed välja võetud ja keskel oli vaid üks pikk must plastplaat, millel seisis valge kirst, kaanel värske roosipärg. Lasse sättis end kirstu kõrvale pikali. Autojuht lõi pakiruumi ukse kinni ja andis märku, et Ida teisele poole kirstu heidaks. Ida nuusutas õhku, aga ei tundnud, et kirstust oleks ebameeldivat lõhna tulnud.

      „Üpris väiksed need Ladad,“ hüüdis Lasse, kui auto edasi hakkas sõitma ja ta hääl mootorimürina alla mattus.

      Ida sai Lasse hääletoonist aru, et küsimus ei olnud talle mõeldud. Kui vastust ei tulnud, küsis Lasse uuesti: „Alma, kas ma võin küsida, kuidas me just sellisesse Lada surnuautosse oleme sattunud?“

      Alma köhis kurgu puhtaks, heitis närvilise pilgu tahavaatepeeglisse ja vastas siis kõval selgel häälel: „Sõidame Jevgeniga. Mõnikord tõepoolest veab. Mul õnnestus ta lihtsalt tänaval kinni pidada. Surnuautos pole midagi imelikku. Selliseid olukordi on Moskvas pidevalt. Taksot tuleb vältida. Varem olen sõitnud kiirabi ja lillevedajatega, aga mõnikord osutub valituks ka surnuauto.“

      Lasse ei teadnud, mida vastata, ning Idagi lebas tasaselt. Justkui vaikuse katkestamiseks hakkas Alma uuesti rääkima: „See pole nii uskumatu, kui see kõlab. Kõik moskvalased teavad, et taksoga ei tasu sõita. Takso tõmbab miilitsaid ligi. Nii on kergem ja surnuautot ei peata keegi. Ja kurjategijad nendega ei sõida. Peaaegu mitte kunagi.“

      Ida vastas, et mõistab. Nad rääkisid lühidalt veel sellest, mis juhtus arhiivis ja kas tulistatud naine võib veel elus olla ning ega nad polnud Kremlis hiljem ühtki miilitsaautot kohanud.

      „Kivi on ju ikka teie käes?“ küsis Alma.

      „Jaa,“ vastas Ida. „Minu käes. Mõlemad.“

      „Hästi.“

      Taas jäid kõik vait, kuni Lasse uuesti rääkima hakkas: „Või nii, Alma, kuidas muidu läheb? Nägime viimati nii ammu. Meil läheb hästi. Kuigi selge see, viimasel ajal on päris stressirikas olnud…“

      „Tasa,“ hüüdis Alma ja keeras end nende poole. „Iroonia. Te teate, et irooniat ma ei talu. Iroonia on andetute labane huumor.“

      Ida sulges ilmad, tundes kuivõrd väsinud ja hirmul ta on, kuigi salamisi tajus ta ka mõningast turvalisust.

      Alma oli ikka endine, ikka oma endise käitumislaadiga.

      „Ma tean, et olete kaasatud sellesse loosse moel, mis polnud niimoodi kavatsetud. Aga kuulake nüüd, noorukid, ärge virisege! Oleme tulnud äsja Kremlis toime millegi väga keerulisega! Polnud just iseenesestmõistetav, et see nii lähebki. Kurta jõuate hiljem. Sest kui olete aru saanud, mis me omale saime, peaksite juubeldama. Täiesti uskumatu, et see meil õnnestus. Ja et Vladist lahti saime. Nii et, ei mingit vingumist. Peaksime üksteist õnnitlema. Ja kui te teaksite, mida ma läbi olen pidanud elama, ei viriseks te sugugi.“

      Küllap on meil kõigil siin maailmas põhjust virisemiseks, mõtles Ida, aga ei lausunud midagi.

      Ikka endine Alma. Alati see enesekindel suhtumine ja hirmu ajel inimlike tunnete varjamine.

      „Aga kuhu me nüüd sõidame?“ hüüdis Lasse. „Peame puhkama ja sööma. Muide, kes siin kirstus on?“

      Alma pööras pead.

      „Mis? Ma ei kuulnud, nii palju müra on.“

      „Kuhu me sõidame?“ karjus Lasse.

      „Ah või nii.“

      Alma nõjatus istme vastu.

      „Pean kõigepealt kodust paar asja võtma. Olen sama väsinud ja näljane nagu teie, aga ega ma ju ometi sellepärast virise? Kas te veel külma ja heitgaaside pärast ei taha virisema hakata?“

      Keegi ei vastanud midagi.

      „Ei, mootorimürin on liiga tugev. Räägime siis, kui oleme kohal.“

      Alma jäi korraks vait ja lisas siis: „Muideks, see auto on Volga.“

      „Mida?“ küsis Lasse.

      „See on Volga. Volga GAZ-24, 1986. aasta mudel. Võimalik ka, et 1987. aasta oma.“

      Alma pööras end Ida ja Lasse poole ning ütles neile üksisilmi otsa vaadates: „See pole mingisugune Lada.“

      7

      Napp pool tundi hiljem jättis Jevgeni auto seisma ja tegi pakiruumi lahti. Halli kõrghoone kompleksi soojendas pärastlõunane päike. Koht meenutas väiksemat asulat. Ida vingerdas end autost välja ja Lasse tonksas jalaga vastu maad, pomisedes, et jalg on ära surnud.

      Enne veel kui Ida end sirutada oli jõudnud, tõmbas Alma tüdruku enda vastu ja kallistas teda tugevalt.

      „Nüüd, mu väike sõber,“ ütles ta.

      Tundus peaaegu, nagu murduks naise hääl iga hetk nutuks.

      „Väike, väike sõber. Millesse sa küll segatud oled, mis? Vaene väikseke.“

      Ida ei suutnud midagi lausuda.

      Nüüd siis viimaks oli aeg mõneks inimlikuks tundeks.

      Ida tundis Alma halle juuksekarvu oma sõrmede vahel ning Alma võttis ohates Ida näo ümbert oma külmade kätega kinni.

      „Kahjuks ei saa me siia ka jääda,“ ütles Alma ja osutas maja poole. „Nüüd nad teavad, et oleme Moskvas. Ilmselt ei lähe kaua, kuni nad mu korteri üles leiavad. Olen võimalikult kaua Venemaal varjunime kasutanud, aga korterit üürides olin sunnitud passi näitama. Ja sa nägid ju ise, mis nad arhiivis selle naisega tegid. Kõige parem on võimalikult ruttu Venemaalt lahkuda.“

      Aga ei, meil oleks ju vaja siin puhata ja turvaliselt olla, mõtles Ida.

      Alma paistis väsinud ja lisas: „Mul on tõsiselt kahju, Ida, aga nüüd oled sa osa sellest. Tunnen end süüdi, et sind on sellesse tõmmatud, kõik see, mis Stockholmis juhtus. Aga ehk sa veel tänad mind millalgi, et said selles osaleda.“

      Ida vahtis Almale otsa. Mida ta sellega mõtleb? Ema Evat?

      „Lasse?“ küsis Alma.

      „Jaa?“

      „Jää sa siia auto juurde valvesse. Ütlesin Jevgenile, et sõidame temaga veel natuke kaasa. Talle on makstud. Vaata, et ta ära ei sõida. Ida, tule sina aita mul asju tassida.“

      Alma ja Ida kõndisid kiiresti välisukse juurde, kus lapsed parasjagu mängisid. Üks väike poiss jäi seisma ja teretas Almat, kes talle vastu naeratas. Pooleldi avatud liftiukse ette pingile olid pandud väiksed portselantassid ja samovar.

      „Lapsed müüvad siin naabritele teed,“ teatas Alma ruttu. „Lift on juba ammu katki olnud, nii et nüüd kasutavad nad seda kioskina.“

      Alma hakkas trepist üles kõndima, mantel järel lohisemas. Kolmandal korrusel pistis ta võtme lukuauku ja toetas õlaga vastu ust, nii et see avanes.

      Tegemist oli ühe toaga, kus polnud seintel ei tapeeti ega maale. Toast immitses kuidagi eriti külm valgus, köök aga oli täis kastruleid, tasse, klaase ning ajalehe- ja dokumendipunte. Üks vene ajaleht oli lahti löödud ja selle all paistis veel paar välismaist. Ühe ajalehe esikaanel hakkas Idale silma kellegi mehe foto. Ida võpatas.

      Pildil oli Lobov.

      Ida vaatas Almale otsa.

      Mida ta tegelikult mõtleb? Tema tütretütar, mina, arvatav Nobeli laureaadi mõrvar. See pole lihtsalt tõenäoline.

      Ida tundis, et oleks tahtnud istuda, aga jäi sellegipoolest seisma.

      Ja Lobov… Alma armastus? Võib-olla. Igatahes oli tema Lobovi armastus. Ja nüüd – surnud! Küll ta alles varjab oma tundeid hästi!

      Ida läks Alma järel teise tuppa ning nad möödusid keedunurgast ja tualetist, kus vesi vahetpidamata peale voolas.

      „Siin

Скачать книгу