ТОП просматриваемых книг сайта:
New York. Edward Rutherfurd
Читать онлайн.Название New York
Год выпуска 2014
isbn 9789985331835
Автор произведения Edward Rutherfurd
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Kauplemine läheb praegu halvasti,” tunnistas kaupmees. „Lääne-India suhkrurooplantaatorid on liiga ahned ja toodavad liiga palju. Paljude äri on läinud allamäge ja meie äri, mis seisneb peamiselt nende varustamises, läheb samuti halvasti. Ja need neetud Philadelphia mehed varustavad linna jahuga odavama hinnaga, kui meie seda teha saame.” Ta vangutas pead. „See pole hea.”
Kuna New York oli juba pool sajandit Bostonilt turge hõivanud, ei suutnud bostonlane New Yorgi praeguste ebameeldivuste pärast naeratust maha suruda.
„Sul aga läheb endiselt hästi?” küsis ta.
„Mina kauplen kõigi asjadega,” vastas nõbu. „Orjaäri läheb endiselt hästi.”
Eliot Master vaikis.
Tagasiteel tulid nad mööda Mill Streeti ja Dirk Master näitas seal üht hoonet.
„See on sünagoog,” lausus ta nagu muuseas. „Pole paha ehitis. Neid juute on siin kaks kogukonda: sefardi juudid, kes tulid siia Brasiiliast ja on üsna džentelmenlikud, ning aškenazi juudid, kes on Saksamaalt ja sugugi mitte džentelmenid, kuid keda on rohkem. Nii valisid nad koguduse eestseisjaks aškenazi juudi, kuid teenistus toimub neil sefardi tavade kohaselt. Jumal teab, kas sakslased sellest aru saavad. Tõepoolest naljakas, mis sa arvad?”
„Ma ei pea inimese usku naljaasjaks,” lausus advokaat vaikselt.
„Ei. Muidugi. Ma ei mõelnud päris seda.”
Ehk ta tõesti ei mõelnud. Kuid Bostoni mees arvas, et miski kaupmehe käitumises vihjab moraalsele hoolimatusele. See andis kinnitust, et tal oli õigus, kui tal siidvesti pärast kahtlused tekkisid.
Nad pidid juba lahku minema, kui Dirk Master äkki peatus ja käega osutas.
„Seal ta on,” hüüatas ta. Ja nähes, et Eliot on segaduses, lausus naeratades: „See noor paharet on minu poeg,” seletas ta.
Advokaat vaatas noormeest õudusega.
Eliot Master ei tunnistanud kunagi, et mõni laps on ta lemmik, kuid oma viiest lapsest armastas ta kõige rohkem Kate’i. Temal oli kõige parem pea, kuigi isal oli kahju, et selle anded lähevad tütarlapsel kaotsi. Talle meeldis, kui naised loevad ja mõtlevad, kuid ainult siis, kui nad teevad seda kohaseks peetud määral. Kate’il oli ka leebe loomus. See oli puudus. Viieaastaselt oli tütar õnnetu, kui nägi Bostonis vaest rahvast. Heakene küll. Kuid Eliotil võttis kolm aastat, et talle kannatlikult seletada, nii et ta aru saaks – teenitud ja teenimatu vaesuse vahel on vahe.
Seepärast tahtis ta kangesti leida Kate’ile õiget abikaasat. Intelligentset, lahket ja kindlameelset meest. Kord oli ta mõelnud oma lugupeetud naabri pojale, noorele Samuel Adamsile, kuigi poiss oli Kate’ist mõne aasta noorem. Peagi nägi ta aga, et too on isemeelne ja pole kuigi usin, mis välistas tema valimise. Kuna Kate oli nüüd kaheksateistkümnene, hoolitses isa igati selle eest, et teda ei viidaks ühtegi kohta, kus ta võiks kellessegi õnnetult kiinduda.
Seepärast oli ta loomulikult kõhelnud, kas tuua tütar New Yorki, kus sugulased, kellest ta vähe teadis, võisid riski suurendada.
Kuid Kate oli palunud, et teda kaasa võetaks. Ta tahtis jälgida kohtuprotsessi ja kohtuasju jagas ta kindlasti paremini kui Elioti teised lapsed. Ta oleks olnud kogu aeg isa kaitse all ning Eliot pidi tunnistama, et tütre seltskond rõõmustas teda alati. Nii jäi ta nõusse.
Nüüd nägi ta enda ees umbes viiekümne jardi kaugusel pikakasvulist heledapäist noorukit kolme lihtmadruse seltsis kõrtsist välja tulemas. Ta nägi, kuidas üks meremees noorukile naerdes õlale patsutas. Noormehel, kes kandis särki, mis polnud kaugeltki puhas, ei olnud midagi selle vastu, ta nöökas kaaslast ja naeris samuti. Seejuures pöördus ta veidi, lastes advokaadil selgelt oma nägu näha. Ta oli kena. Ta oli rohkem kui kena.
Ta nägi välja nagu mõni noor Kreeka jumal.
„Sinu tütar peaks olema samas eas,” lausus kaupmees lõbusalt. „Ma arvan, et nad saavad hästi läbi. Noh, ootan teid siis kella kolmeks lõunale.”
Kate Master vaatas end peeglist. Mõnel tüdrukul, keda ta tundis, olid Pariisi ja Londoni viimaste moeriietega nukud. Tema isa poleks selliseid tühiasju oma majja lubanud. Ent kuigi Kate riietus lihtsamalt, oli ta tulemusega siiski rahul. Tal oli hea figuur. Tema rinnad olid kenad, kuid mitte kõik ei saanud neid näha, sest need olid peaaegu täiesti pitsi varjus. Pihik ja seelik olid ruugest siidist ning ta kandis neid kreemika särgi peal, mis sobis nende värviga. Pruunid juuksed olid seatud lihtsasse ja loomulikku soengusse. Kingadel olid kontsad, kuid mitte väga kõrged, ja ümarad ninad, sest isa ei sallinud uusi teravaninalisi kingi, mis viimasel ajal moes olid. Kate’il oli värske jume ja ta puuderdas end nii kergelt, et isa seda ei märkaks.
Ta tahtis nende New Yorgi sugulaste ees hea välja näha. Ta mõtles, ehk on nende hulgas mõni temaealine noormees.
Kui Kate ja isa vana fordi lähedal moodsas South Wardis asuva maja juurde jõudsid, olid nad mõlemad meeldivalt üllatunud. Maja oli kena. Sel oli kaks korrust viie seinaorvaga. See oli lihtne ja klassikaline. Härrasmehe maja. Kui nad sisse läksid, märkasid nad vestibüülis suurt tammepuust kappi, mis oli ilmselt Hollandist pärit, ning kaht kõrge seljatoega tooli Charles II ajast. Võõrastetoas olid pühalikud pildid Dirki vanematest, mõned riiulid Hiina teeserviisiga ja mitu elegantset kuninganna Anne’i stiilis pähklipuust tooli, mille istmed olid kaetud vaipadega. Kõik see näitas, et New Yorgi Masteritel on juba hulk aega raha olnud.
Dirk tervitas neid südamlikult. Tema naine oli pikakasvuline elegantne leedi, kelle mahe hääl andis teada, et ta on oma kohaga ühiskonnas rahul. Ja siis oli seal veel nende poeg John.
Isa polnud Kate’ile poisist rääkinud. Ehkki Kate püüdis seda mitte teha, leidis ta end aeg-ajalt noormehele pilke heitmast. John kandis parimast linasest riidest laitmatult puhast särki ja rohekas-kuldset siidvesti. Parukat tal ei olnud ja milleks seda, kui tal olid toredad kuldsed lokkis juuksed. Ta oli kõige ilusam noormees, keda Kate oma elus näinud oli. Kui neid tutvustati, lausus ta mõne viisakussõna, kuid Kate peaaegu ei kuulnud neid. Muidu rahuldus ta isa jutu kuulamisega, nii et Kate ei osanud arvata, mida ta mõtleb.
Enne lõunasööki päriti teineteise perekonna kohta. Kate sai teada, et Johnil on kaks õde, kes olid mõlemad kodust ära, kuid mitte ühtegi venda. Ta oli siis pärija.
Lõunasöök oli oivaline. Toitu oli külluses, vein oli hea. Kate pandi istuma kaupmehe ja Johni vahele. Aeti üldist juttu ja vestlus oli südamlik, kuid Kate sai aru, et kõik on ettevaatlikud ega taha teist poolt solvata. Härra Master mainis, et tunneb juristi, kelle juures Eliot ja Kate peatuvad. Ja tema abikaasa avaldas lootust, et sugulane leiab New Yorgi advokatuurist mõne helge peaga juristi.
„Väljaspool õigusteadust on New Yorgis mõned helged pead,” vastas Eliot viisakalt. „Võin teile kinnitada, et kuberner Hunteri ringkonna kuulsus püsib Bostonis senini.”
Kuberner Hunter, kes oli tulnud Inglismaalt pärast ekstsentrikust lord Cornburyt, oli kogunud enda ümber silmapaistvate sõprade ringi, kuhu kuulusid peamiselt šotlased, sest ta ise oli šotlane. See oli nagu mõni intellektuaalide klubi. Kaks aastakümmet hiljem rääkisid teiste linnade kultuuriinimesed sellest ringkonnast endiselt lugupidavalt. Kate oli sageli kuulnud, et isa neid mainib. Ta vaatas oma paremal käel istuvat poissi. Tolle nägu oli ilmetu. Tema ema pilk oli ebalev.
„Ah Hunter,” sõnas majaperemees. „Ma soovin, et meil kuberneridega alati niimoodi õnne oleks.”
Lootes noort Johni vestlusse tõmmata, täheldas Kate, et on märganud New Yorgis rohkem neegreid kui Bostonis. Poiss vastas vaikselt, et jah, umbes iga viies linnaelanik on ori.
„Minu isa ei kiida orjapidamist heaks,” ütles Kate elavalt ja Eliot heitis talle hoiatava pilgu. Kuid majaperemees sekkus oma lahedal viisil vestlusse.
„Te võite näha, preili Kate, et selle maja teenrid ei ole neegerorjad, vaid teenistuslepinguga iirlased, kes teenistusest