LITMIR.BIZ

Скачать книгу

muretseda, kui sellest on abi. Otsime vagunisaatja üles, mul on raha.“

      Ta raputas pead. „See kestab vaid paar päeva, kui sedagi.“

      Ma ei teadnud, mida veel öelda. Minu suurejooneliste plaanide vaatevinklist valmistas Sydney mulle ainult ebamugavusi, aga ma ei tahtnud, et ta kannataks. Jälgisin teda ristiga mängimas ja püüdsin mõelda, kuidas teda lohutada. Jagada mõtteid jumala üle võinuks olla üks moodus, kuidas talle ligi pääseda, ent kahtlane, kas vabanen tema silmis õelast ööeluka mainest, kui räägin talle oma igapäevasest võitlusest jumalaga ja kahtlustest jumala olemasolus.

      „Hea küll,“ ütlesin viimaks. „Ütle mulle, kui sa ümber mõtled.“

      Läksin tagasi voodisse ja jäin üllatavalt kiiresti magama, hoolimata murest, et Sydney jääb terveks ööks koridori seisma. Kui ma hommikul ärkasin, oli ta end voodis kerra tõmmanud ja magas sügavalt. Ilmselt oli väsimus olnud nii suur, et isegi hirm minu ees ei häirinud ta puhkust. Tõusin vaikselt üles ja võtsin seljast T-särgi ning dressipüksid, millega olin maganud. Olin näljane ja arvasin, et Sydney võib magada kauem, kui mind ei ole läheduses.

      Restoran oli ülejärgmises vagunis ja nägi välja otsekui oleks mingist vanast filmist pärit. Laudadel elegantsed tumepunased linad, pronks ja tume puit, värvilised klaasvitraažid – kõik need andsid vagunile antiikse ilme. Sellist restorani võinuksin leida pigem Sankt-Peterburgist kui rongist. Tellisin midagi, mis meenutas mulle ähmaselt munaga praetud saia, kuid sellel oli veel juust. Sai tuli koos vorstiga, mis siiani tundus olevat kõikjal Venemaal ühesugune.

      Olin söömise peaaegu lõpetanud, kui Sydney tuli. Kui ma teda esimesel õhtul kohtasin, arvasin, et ta pidulikud püksid ja pluus olid Ööbiku pärast. Ent avastasin, et see oli tema igapäevane riietus. Temast jäi mulje, et ta kuulub nende inimeste hulka, kelle riidekapis ei ole kohta teksastele ja T-särgile. Eelmisel õhtul koridoris seistes oli ta olnud korratu, kuid nüüd olid tal jalas kenad mustad püksid, seljas tumeroheline sviiter. Mina olin teksastes ja pikkade varrukatega soojas särgis, ning tema kõrval tundusin lohakana. Ta juuksed olid kammitud ja soengusse seatud, ehkki näisid kergelt sasitud, kuid mul oli kahtlus, et see ei kadunud kunagi, ükskõik kui palju ta ka ei püüdnud neid taltsutada. Mulle vähemalt käis mu hobusesaba tänaseks küll.

      Ta istus minu vastu ja ettekandja saabudes tellis omleti, taas kord vene keeles.

      „Kuidas sa seda oskad?“ küsisin.

      „Mida, kas vene keelt?“ ta kehitas õlgu. „Pidin seda lapsepõlvest saati õppima. Ja veel mõningaid teisi keeli.“

      „Vau.“ Minagi olin alustanud paari keele õppimist ja kõigis üsna viletsa tulemusega. Tollal polnud ma sellele suurt mõelnud, kuid praegu, tänu sellele reisile ja Dimitrile, soovisin, et oleksin õppinud vene keelt. Arvatavasti ei ole veel liiga hilja ja olin mõned fraasid siinoleku ajal meelde jätnud, aga sellegipoolest… oli see heidutav ülesanne.

      „Sa ilmselt pidid selleks tööks õppima paljusid asju,“ mõtisklesin, kaaludes mõttes, mida võiks tähendada kuulumine salajasse grupeeringusse, mis ületas rahvusvahelisi piire ja suhtles igasuguste valitsustega. Mulle turgatas pähe veel midagi. „Nagu see vedelik, mida sa strigoi peal kasutasid? See, mis surnukeha lagundas?“

      Ta naeratas. Peaaegu. „Ma ju rääkisin sulle, et alkeemikud olid alguses rühm inimesi, kes üritasid nõiajooke teha, eks? See vedelik on kemikaal, mille segasime kokku, et strigoide surnukehadest kiiresti lahti saada.“

      „Kas seda saab kasutada ka strigoi tapmiseks?“ küsisin. Valada strigoi üle mingi lahustava vedelikuga oleks palju lihtsam kui tavalised moodused: pea maharaiumine, vaia südamesse torkamine või põletamine.

      „Kardan, et mitte. Mõjub ainult laipadele.“

      „Jama,“ tähendasin selle peale. Ei tea, kas tal võib veel mingeid vedelikke varuks olla, ent oletasin, et tänaste Sydney-küsimuste norm hakkab otsa saama. „Mida me teeme, kui Omši jõuame?“

      „Omskisse,“ parandas ta. „Võtame auto ja sõidame ülejäänud maa autoga.“

      „Kas sa oled seal käinud? Selles külas?“

      Ta noogutas. „Ühe korra.“

      „Milline see on?“ küsisin, tabades üllatusega oma hääles igatseva tooni. Kui Dimitri otsingud kõrvale jätta, tahtsin mingi osaga endast klammerduda kõigesse, mis teda puudutas. Tahtsin teada temast kõike, mida polnud varem teadnud. Kui kool oleks mulle andnud tema asjad, oleksin igal ööl need kaissu võtnud. Ent Dimitri tuba oli üpris kiiresti tühjaks tehtud. Nüüd sain temast ainult killukesi kokku koguda, otsekui aitaksid need teda kuidagimoodi minu juures hoida.

      „Minu arvates on see samasugune nagu iga teinegi dampiirilinn.“

      „Ma pole üheski käinud.“

      Ettekandja tõi omleti ja Sydney peatus, kahvel õhus. „Tõesti? Ma arvasin, et teie kõik… noh, ma ei tea.“

      Raputasin pead. „Olen kogu elu akadeemias olnud. Enam-vähem.“ Minu kaheaastane vahepeatus inimeste seas ei puutunud asjasse.

      Sydney mälus mõtlikult. Olin valmis kihla vedama, et ta jätab omleti järele. Otsustades selle järgi, mida olin näinud esimesel õhtul ja eelmisel päeval rongi oodates, näis ta vaevu midagi söövat. Tundus, nagu ta elaks ainult õhust. Võib-olla oli see veel üks alkeemikute veidrus. Tõenäoliselt siiski Sydney enda veidrus.

      „Linn on pooleldi inimeste, pooleldi dampiiride jagu, aga dampiirid sulanduvad üldisesse massi. Neil on põrandaalune ühiskond, millest inimesed ei tea midagi.“

      Olin alati arvanud, et eksisteerib terve subkultuur, aga mul polnud aimugi, kuidas see sobitub ülejäänud linna taristusse. „Räägi edasi?“ palusin. „Milline see subkultuur siis on?“

      Ta pani kahvli käest. „Ütleme nii, et sul oleks parem end koguda.“

      Viis

      ÜLEJÄÄNUD REIS MÖÖDUS SÜNDMUSTEVAESELT. Sydneys ei kadunud ebamugavustunne, mis teda minu juuresolekul näis valdavat, ent mõnikord, kui püüdsin aru saada vene televisioonist, oli ta nõus toimuvat selgitama. Teleris näidatud show’de ja nende vahel, millega meie olime üles kasvanud, olid mõned kultuurilised erinevused, nii et see ühendas meid. Iga natukese aja tagant ta naeratas millegi üle, mis meile mõlemale nalja tegi, ja tunnetasin seda temas peituvat inimest, kellega võiksin sõbraks saada. Teadsin, et ei leia mitte kunagi Lissa asemele kedagi teist, kuid mingi osa minust siiski igatses täita tühikut, mis oli tekkinud pärast Lissa mahajätmist.

      Sydney tukastas terve päeva ja hakkasin juba arvama, et ta on lihtsalt unetu, kellel on veidrad magamisharjumused. Ka see, kuidas ta toiduga ringi käis, oli endiselt imelik, kuna ta vaevu puudutas toitu. Ta andis alati ülejäägi minule ja oli vene köögi suhtes veidi julgem. Alguses Venemaale jõudes olin sunnitud eksperimenteerima, ja nüüd oli hea, et mul on keegi, kes teab sellest maast rohkem kui mina, ehkki ta pole kohalik.

      Kolmandal reisipäeval jõudsime Omskisse. Omsk oli suurem ja kenam, kui oleksin võinud Siberi kohta arvata. Dimitri oli mind tihti narritanud, et minu ettekujutus Siberist Antarktikaga ühel pulgal on jumala vale, ja nüüd ma sain aru, et tal oli õigus – vähemalt selles osas, mis puudutas regiooni lõunaosa. Ilm ei erinenud kuigivõrd sellest, mis on meil Montanas samal aastaajal – jahe kevadine õhk, mida vahetevahel soojendab päike.

      Sydney oli öelnud, et kui me Omskisse jõuame, muretseb ta meile küüti mõne tuttava moroi käest. Mitmed elasid linnas, sulandudes suurde elanikkonda. Ometi avastasime päeva möödudes, et meil on probleem. Mitte ükski moroi ei tahtnud meid kohale viia. Ilmselt oli tee hädaohtlik. Öösiti tolgendasid küla ümber strigoid, lootuses tabada reisil olevaid moroisid või dampiire. Mida rohkem Sydney selgitas, seda enam hakkasin oma plaani pärast muretsema. Sain aru, et Dimitri kodukohas endas ei olnud palju strigoisid. Sydney jutu järgi varitsesid nad linna piiril, kuid mõned üksikud elasid seal ka pidevalt. Kui asjalood olid sellised, siis minu võimalused Dimitrit leida olid kahanenud. Aga Sydney edasisest kirjeldusest selgus, et lugu osutus veelgi hullemaks.

      „Paljud

Скачать книгу