Täiuslik lootus - Nora Roberts

Скачать книгу

läks ta tuju juba pelgalt võõrastemajja sisenedes paremaks. Talle mõjus hästi see, kuidas maja välja nägi ja kuidas lõhnas – eriti praegu, kus õhus hõljus Carolee šokolaadiküpsiste aroom. Kuid seekord kööki sisenedes oli ta pahur.

      „Mis pagan sel mehel küll viga on?“

      Küpsetamisest õhetava näoga Carolee lükkas plaadi ahju. „Millisel mehel, kullake?“

      „Ryder Montgomeryl. Kas ta ei oska viisakalt käituda?“

      „Ta on jah teinekord pisut äkiline, eriti just siis, kui teeb tööd. Ja seda teeb ta ju peaaegu alati. Mis ta tegi?“

      „Ei midagi erilist. Oli lihtsalt tema ise. Tead ju neid lampe, mis jukerdavad: põlevad nii, nagu ise tahavad. Läksin temaga neist rääkima – või vähemalt kellegagi, kuid sattusin tema peale. Kujuta ette, ta küsis, kas olen pirnid välja vahetanud. Kas ma näen välja nagu idioot?“

      Carolee andis talle naeratades küpsise. „Ei, aga neil oli kord tõesti üks üüriline, kes kurtis, et lamp ei põle, ja kui Ry kohale läks, siis selgus, et tegu on läbi põlenud pirniga. Too naine – ja tema oli vist tõesti idioot – oli rabatud, kui kuulis, et peab pirni vahetama.“

      „Hmm.“ Hope lõi hambad küpsisesse. „Aga ikkagi.“

      „Mis seal siis sünnib?“

      „Tagumine ja lõhkumine ja kohutav meeste hullunud naer.“

      „Lammutamine on lahe.“

      „Ju vist. Ma ei teadnudki, et nad kogu sisemuse maha lammutavad. Ega see ole mingi eriline kaotus, aga ma lihtsalt ei teadnud.“ Ning ta muretses pisut, kas lärm võiks külastajaid häirida.

      „Sa peaksid projekti nägema. Mina sattusin seda nägema, sellest tuleb uhke asi.“

      „Selles ma ei kahtlegi. Nad teevad tublit tööd.“

      „Justine hakkas juba sisustust otsima.“

      Küpsis ja Carolee parandasid Hope’i meeleolu. „Ta on seitsmendas taevas.“

      „Ta kavatseb selle kujundada modernses stiilis. Palju kroomi. Mitte palju erinevaid stiile nagu siin, vaid üks kindel suund, kuid sellegipoolest on see suur töö. Lahe vaadata, millise terviku see kõik moodustab.“

      „Seda küll.“ On tõesti, leidis Hope. Võõrastemaja ümberehitust polnud ta algusest saadik näinud. Nüüd aga õnnestub tal näha teise objekti muundumist algusest lõpuni. „Katsun enne uusi saabujaid pisut tööd teha.“

      „Lähen pärast küpsiste valmis saamist poodi. Kas on midagi veel lisaks vaja?“

      „Mulle tundub, et kõik sai kirja. Tänan, Carolee.“

      „Mulle meeldib mu töö.“

      Mulle samuti, mõtles Hope end kabinetis sisse seades. Üks raske iseloomuga Montgomery ei saa seda rõõmu rikkuda.

      Ta vaatas läbi e-kirjad, naeratas ühe külastaja tänukirja lugedes, kirjutas memo ühe külastaja soovi kohta üllatada ta vanemaid saabudes šampanjaga.

      Ta vaatas üle broneeringud – nädalavahetusel on maja täis – ja oma kalendri.

      Lilleseadja saabudes viis ta värsked lilled üles Titania ja Oberoni tuppa. Kuigi ta oli toa juba eelnevalt üle vaadanud, tegi ta seda veel kord veendumaks, et kõik on uute külastajate saabumiseks korras.

      Harjumust järgides läks ta edasi raamatukokku ja vaatas, kas kõik valgustid põlevad: tal oli komme kontrollida iga päev üle kõik maja valgustid ja vahetada vajaduse korral pirnid, nii et Ryderi märkus oli tõesti kohatu. Läbi põlenud pirni leides saatis ta endale telefoni pealt meenutusmeili ja lisas märkuse, et raamatukogu masinasse tuleb tuua juurde kohvi.

      Siis tegi ta samasuguse ringi alumisel korrusel hallis ja söögisaalis. Seejärel läks ta kööki ja oleks peaaegu ehmatusest karjatanud, kui nägi Ryderit küpsiseid söömas.

      „Ma ei kuulnudki, kui sa tulid.“ Kuidas ta küll oma töösaabastes nii vaikselt liikuda saab?

      „Jõudsin just. Head küpsised.“

      „Carolee tegi. Ta on vist ikka veel poes.“

      „Selge.“

      Ryder seisis küpsist süües ja vahtis Hope’i, irvitava näoga koer jalge juures. Koera irvitus pani Hope’i järeldama, et ka too oli küpsist saanud.

      Ryder oli end kasinud. Vähemalt ei toonud ta ehitustolmu kaasa.

      „Noh. Üks on teisel korrusel ja üks kolmandal.“ Hope pöördus, eeldades, et Ryder järgneb talle.

      „Kas majas on külastajaid?“

      „W&B toas on, kuid nad on hetkel väljas, ja T&O tuppa tulevad varsti. Näed, praegu põleb.“ Ta osutas trepist üles jõudes teisele seinalambile. „Natuke aega tagasi olin siin ja siis ei põlenud.“

      „Mhmh.“

      „Kuule, kui sa mind ei usu, võid Carolee käest küsida.“

      „Ma pole öelnud, et ei usu sind.“

      „Sa käitud nii, nagu ei usuks.“ Hope läks pisut ärritunult kolmandale korrusele. „Näed! See ei põle, nagu võid ka ise näha.“

      „Näen jah.“ Ryder läks lambi juurde ja tõstis katte pealt ning keeras pirni välja. „Kas sul uut pirni on?“

      „Mul on mõned oma elamises, aga asi ei ole pirnis.“

      Hope võttis võtme ja keeras korteri ukse lahti.

      Ryder pani käe ukse vastu enne, kui see jõudis ta nina ees sulguda. Ta ei sisenenud Hope’i territooriumile, kuid kuna juba kord siin oli, siis lükkas ukse päris lahti ja vaatas ringi.

      Korras ja puhas nagu kogu maja. Ja lõhnas hästi – nagu kogu maja. Ei mingit segadust. Samuti mitte naistele iseloomulikke asju, kuigi ta oli seda eeldanud. Diivanil palju patju, kuid ta ei teadnudki õieti naisi, kes ei kuhjaks diivanitele või vooditele hunnikutes patju. Jõulised värvid, paar toataime, suured küünlad.

      Hope väljus köögist ja jäi soolasambana seisma, millest Ryder järeldas, et oli naist taas ehmatanud. Siis andis Hope talle pirni.

      Ryder läks valgusti juurde ja keeras pirni sisse. Valgusti süttis põlema.

      „Asi ei ole pirnis,“ rõhutas Hope. „Keerasin alles hommikul uue pirni sisse.“

      „Selge.“

      Jobu istus Ryderi jalge ees, pilk külalistetoal. Ta saba liikus.

      „Ära korruta muudkui selge ja selge. Ma ju räägin, et… näed nüüd!“ Ta hääles kostis võidukas noot, kui lamp uuesti kustus. „Näed nüüd ise. Siin peab olema kas lühis või mingi viga juhtmetes.“

      „Ei ole.“

      „Mis sa sellega tahad öelda? Sa nägid ju oma silmaga.“ Vaevalt oli ta seda öelnud, kui külalistetoa uks vajus valla.

      Hope õieti ei vaadanudki sinnapoole. Kuid siis sai ta aru. Ta tundis muidugi kuslapuuhõngu, kuid oli sellega harjunud. „Miks tema siis tuledega mängib?“

      „Kust mina tean?“ Ryder kehitas õlgu ja pistis pöidlad teksade taskusse. „Võib-olla on tal igav. Ta on ju juba tükk aega surnud olnud. Või siis on ta sinu peale turris.“

      „Ei ole. Selleks pole põhjust.“ Hope oli just toa ust sulgemas, kuid lükkas selle hoopis valla. „Vesi jookseb.“

      Ta läks suure ja uhke vannitoa poole. Vesi voolas kraanikaussidesse, suurde mullivanni ja dušist.

      „Taevane arm küll!“

      „Kas seda tuleb sageli ette?“

      „See on esimene kord. Kuule, Lizzy,“ pomises ta kraane kinni keerates. „Kohe tulevad külastajad.“

      Ryder avas dušikabiini klaasukse ja keeras seal vee kinni.

      „Ma ju tegelen

Скачать книгу