LITMIR.BIZ

Скачать книгу

linnud tema pea kohal.

      Ma ei kahetse midagi, mõtles ta, astudes mööda rada torni poole, mille ta oli ise linnuvaatluse jaoks ehitanud. Ma ei kahetse midagi, sest mul pole selleks mingit vajadust.

      Septembriöö oli ilus.

      Siiski tekitas miski temas rahutust.

      Ta seisatas teerajal ja kuulatas. Kostis vaid tuule tasast sahinat. Ta astus edasi. Vahest muutis valu seljas teda rahutuks? Need äkilised valusähvatused? Rahutus temas üha kasvas.

      Ta peatus ja vaatas ringi. Kedagi ei olnud. Ta oli üksi. Rada suundus allapoole. Selle järel tuli küngas. Just enne küngast oli sügav kraav, kuhu ta oli teinud purde. Tema torn oli kõrgel künka otsas. Maja välisuksest oli sinna täpselt 247 meetrit. Ta arutas mõttes, kui palju kordi oli ta seda rada käinud. Ta tundis iga käänakut, iga nõgu. Sellegipoolest astus ta ettevaatlikult ja tasa. Ta ei tahtnud kukkuda ega jalaluud murda. Vanainimeste luud on haprad. Seda ta teadis. Kui ta peaks reieluumurruga haiglasse sattuma, siis ta küll sureks, sest ta ei suudaks tegevusetult haigla voodis lamada. Ta hakkaks siis elu üle järele mõtlema. Ja siis ei päästaks teda miski.

      Äkki ta seisatas. Öökull huikas. Kusagil läheduses murdus oks. Heli tuli metsatukast, teiselt poolt torniga küngast. Ta seisis liikumatult, kõik meeled pingul. Öökull huikas jälle. Seejärel oli vaikus. Ta astus pahuralt pomisedes edasi.

      Oh mind, vana muretsejat, mõtles ta. Kardan juba pimedust ja tonte.

      Nüüd hakkas torn paistma. Must siluett öötaeva taustal. Kahekümne meetri pärast on ta üle kraavi viiva purde juures. Ta astus edasi. Öökulli polnud enam kuulda. Kodukakk, mõtles ta. Päris kindlasti oli see kodukakk.

      Järsku jäi ta seisma. Ta oli jõudnud purde juurde.

      Miski torni juures häiris teda. Midagi oli valesti. Ta kissitas pimeduses silmi, et paremini näha. Ta ei saanud aru, milles asi. Aga midagi oli teistmoodi.

      Ma kujutan seda ainult ette, mõtles ta. Pole seal midagi teistmoodi. Torn on samasugune nagu siis, kui ma selle kümme aastat tagasi ehitasin. Hoopis mu silmad on ähmaseks muutunud. Kogu lugu. Ta astus purdele ja tundis puulaudu jalgade all. Ta vaatas endiselt torni poole.

      Ikkagi, mõtles ta. Kui ma kindlalt ei teaks, võiksin arvata, et see on eilsega võrreldes meetri võrra kõrgem. Või on see kõik uni. Ja ma näen iseennast seal tornis seismas.

      Selle mõtte juures ta taipas, et just nii oligi. Keegi seisis ülal tornis. Üks liikumatu kuju. Teda läbis äkiline hirmujudin, nagu üksik tuuleiil. Siis sai ta vihaseks. Keegi oli tunginud tema maale ja roninud luba küsimata tema torni. Küllap oli tegemist salakütiga, kes jahtis metskitsi künka taga metsatukas. Vaevalt küll, et see oli mõni linnuvaatleja.

      Ta hüüdis kujule tornis. See ei vastanud ega liigutanud. Ta lõi kõhklema. Süüdistas taas oma viletsat silmanägemist.

      Ta hüüdis veel korra, kuid asjata. Siis läks ta mööda purret edasi.

      Kui lauad murdusid, prantsatas ta alla. Kraav oli üle kahe meetri sügav. Ta kukkus ülepeakaela ega jõudnud käsigi ette sirutada.

      Siis tundis ta valu. See tuli eikusagilt ja lõikas otse temast läbi. Tundus, nagu hoiaks keegi põlevat rauda mitmes punktis ta kehal. Valu oli nii tugev, et ta ei suutnud karjudagi. Enne surma saabumist mõistis ta, et ei kukkunudki kraavi põhja. Ta jäi oma valusse rippuma.

      Tema viimaseks mõtteks oli rändlindude parv ta pea kohal.

      Taevas, mis liikus lõuna poole.

      Veel viimast korda püüdis ta end valust vabastada.

      Seejärel oli kõik möödas.

      Kell oli kakskümmend minutit üksteist läbi, 21. septembri õhtul 1994.

      Just sel ööl lendasid suured laulu- ja vainurästaparved lõunasse.

      Nad tulid põhja poolt ja liikusid edelasuunalisel rajal otse üle Falsterbo, kaugel ees ootava soojuse poole.

*

      Kui kõik vaikseks jäi, läks naisekuju ettevaatlikult tornitrepist alla. Ta valgustas taskulambiga kraavi. Mees nimega Holger Eriksson oli surnud.

      Naine kustutas taskulambi ja seisis hääletult pimeduses.

      Siis läks ta kiirel sammul minema.

      2

      Esmaspäeva, 26. septembri hommikul täpselt kell viis ärkas Kurt Wallander oma voodis Mariagatanil Ystadi kesklinnas.

      Esimese asjana vaatas ta oma käsi. Need olid pruunid. Ta vajus tagasi patja ja kuulas sügisvihma trummeldamist vastu magamistoa akent. Meenutades paari päeva eest Kastrupi lennuväljal lõppenud reisi valdas teda mõnus tunne. Ta oli veetnud terve nädala koos isaga Roomas. Seal oli olnud väga soe ning ta oli pruun. Pärastlõunati, kui oli eriti kuum, olid nad otsinud mõne pingi Villa Borgheses, kus isa sai varjus istuda, tema aga särgi seljast võtta ja päevitada. Kogu reisi vältel oli see olnud nende ainus lahkheli, sest isa ei suutnud mõista, kuidas ta saab olla nii edev ja raisata aega päevitamisele. Aga see oli tähtsusetu sõnavahetus, pigem lausa vajalik, et nad mõistaksid oma reisi erilisust.

      Õnnelik reis, mõtles Wallander voodis lamades. Me sõitsime isaga Rooma ja kõik sujus hästi. Palju paremini, kui oleksin osanud loota või ette kujutada.

      Ta heitis pilgu kellale voodi kõrval laual. Ta pidi sel hommikul jälle teenistusse asuma. Aga kiiret polnud. Ta võis veel tükiks ajaks voodisse jääda. Ta kummardus ajalehehunniku kohale, mida ta eelmisel õhtul oli sirvinud. Ta hakkas lugema parlamendi valimiste tulemusi. Kuna ta oli valimispäeval Roomas viibinud, oli ta hääletanud posti teel. Nüüd tõdes ta, et sotsiaaldemokraadid olid saanud kõva 45 % häältest. Aga mida see tegelikkuses endaga kaasa toob? Tähendab see mingeid muudatusi?

      Ta lasi ajalehe põrandale kukkuda. Mõttes oli ta jälle Roomas.

      Nad olid elanud ühes odavas hotellis Campo dei Fiori lähedal. Nende kahe toa kohal asuvalt katuseterrassilt oli avanenud kaunis vaade üle kogu linna. Seal olid nad joonud hommikukohvi ja teinud päevaplaane. Nad polnud kordagi vaielnud. Wallanderi isa oli kogu aeg täpselt teadnud, mida ta näha tahab. Wallander muretses vahel, et ta tahab liiga palju ja väsib ära. Kogu aeg oli ta ka otsinud märke isa meeltesegadusest või hajevilolekust. Haigus polnud ju kuhugi kadunud, nad mõlemad teadsid seda. See omapärase nimega haigus: Alzheimeri tõbi. Ent terve selle nädala, selle õnneliku reisi nädala, oli isa olnud hiilgavas meeleolus. Wallander tundis kurgus klompi mõtte juures, et see reis oli juba möödas, minevik, millest jäi vaid mälestus. Nad ei lähe enam kunagi uuesti Rooma, see oli tema ja ta varsti kaheksakümneaastase isa ainus reis.

      Nende vahel oli tekkinud nii mõnigi suure läheduse hetk. Esimest korda ligi neljakümne aasta vältel.

      Wallander mõtles seal tehtud avastusele, et nad olid tegelikult väga sarnased, rohkem kui ta oli varem tahtnud endale tunnistada. Lisaks kõigele muule olid nad mõlemad paadunud hommikuinimesed. Kui Wallander isale teatas, et hotell ei serveeri hommikusööki enne kella seitset, hakkas isa sedamaid protesteerima. Ta vedas Wallanderi endaga hotelli vastuvõttu ja suutis seal segases keeles, mis koosnes skoone murdest, mõnedest ingliskeelsetest sõnadest, ehk ka mõnest saksakeelsest ja lisaks kontekstivälistest itaalia sõnadest, selgeks teha, et tema tahab breakfast presto. Mitte tardi. Absoluutselt mitte tardi. Millegipärast ütles ta veel mitmel korral passaggio a livello, seletades, et hotell peab hakkama tund aega varem ehk kell kuus hommikusööki serveerima, sest nemad tahavad nimelt sel kellaajal kohvi või nad otsivad teise hotelli. Passaggio a livello, ütles isa, ja personal vastuvõtulauas oli vaadanud teda imestuse, aga ka aupaklikkusega.

      Loomulikult nad saidki oma hommikusöögi kell kuus. Wallander oli pärast oma itaalia keele sõnastikust järele vaadanud, et passaggio a livello tähendas raudteeülesõitu. Küllap oli isa selle mõne muu väljendiga segi ajanud. Millega, seda ei osanud ta arvata, ent ei hakanud seda targu isalt küsima.

      Wallander kuulas vihmasadu. Reis Rooma, üksainus lühike nädal, tundus mälus lõputu muljete virr-varrina. Isa oli täpselt teadnud, mis kell ta oma hommikukohvi soovib, ja mitte ainult seda. Ta oli

Скачать книгу