Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop

Скачать книгу

poolt, et taanduda lääne poole, Smürna suunas. Teised jäid kindlaks oma Konstantinoopoli vallutamise fantaasiale ning nii olid Kreeka väed kohustatud paigale jääma ja oma positsioone kaitsma. Peaaegu aasta aega valitses patiseis.

      Samal ajal organiseerisid türklased aktiivselt oma vägesid lõpliku lahingu jaoks. Nad ei olnud huvitatud mitte mingisuguse kokkuleppe sõlmimisest kreeklastega. Nende sõjakäigu eest vastutav mees oli sündinud Thessaloníkis, ainult mõnesaja meetri kaugusel Leonidase enda kodust. Neljakümneaastane helesiniste silmadega Kemal Atatürk juhtis nüüd Väike-Aasia rahvuslikku liikumist ning koos Ankaras moodustatud valitsusega oli ta kindlalt pähe võtnud kreeklased täielikult purustada ja kihutada nad tagasi Vahemere äärde.

      1922. aasta augusti lõpus ründas Atatürk kreeklaste kaitsepositsioone ning paari päeva jooksul olid pooled Kreeka sõduritest kas vangistatud või tapetud.

      Lüüasaanud meestel ei olnud päikese käes kõvaks kuivanud maa kaevamiseks aega, mistõttu maha matmata surnud, paljud neist saabastest ja relvadest ilma jäänud, vedelesid väljadel laiali. Sumisevate sinkjasmustade kärbeste pilved hõljusid kurjakuulutavalt nende kohal, oodates, et raisakotkastel isu täis saaks. Ei olnud mingeid lilli ega matusetalitusi, Kreeka sõjakangelased lebasid seal ilma, et keegi neid leinaks, ning peagi ei olnud neid enam võimalik ka ära tunda.

      Ellujäänud põgenesid läände, Smürna suunas, ajendiks enesealalhoiuinstinkt. Paljud neist tegid teekonnal peatusi, et sooritada õõvastavaid jõledusi – vägistasid, korraldasid veretalguid ja rüüstasid – ning tegid seejärel terved linnad maatasa. Ühes moslemi külas lukustati kõik selle elanikud – mehed, naised ja lapsed – mošeesse, misjärel see süüdati.

      Septembri esimesel nädalal jõudsid tuhanded Kreeka sõdurid, Leonidas nende hulgas, Smürnasse, lootuses laevaga maalt põgeneda. Otse nende kannul oli Türgi armee, kes põles kättemaksuihast. Kolm aastat oli möödunud sellest, kui türklased selle linna kaotasid, ent nad olid alati kavatsenud selle tagasi vallutada.

      Viies peatükk

      Leonidas lamas vastu viljahoidla seina vajunult. Tema pea oli rinnale langenud ja räbaldunud sõjaväevorm oli kuivanud verega koos. Räpased siniseks muljutud varbad tungisid saapaninadest välja.

      Paarsada jardi eemal pööras sellele tänavale üks naine koos oma tütrega, mõlemad säravad ja puhtad oma heledates suvekleitides. Väike tüdruk, kenake nagu roosiõiesiirup, hüples ja vadistas, vaadates innukalt ja uudishimulikult enda ümber ringi. Ta teadis, et tema linnas on midagi toimumas, kuid ta ei teadnud, mis täpselt.

      Tema ema hoidis oma rinna vastas beebit, kelle riided olid tema enda rõivastega kokkusobivas toonis puuvillasest kangast, millele olid tikitud roosad lilled.

      Paari viimase päeva jooksul olid nende ilusas linnas toimunud kiired muutused. Ülejäänud Türgis hiljuti aset leidnud sündmustest hoolimata oli elu Smürnas pärast 1919. aasta mõningaid tormilisi päevi, mil Kreeka väed linna üle võtsid, olnud küllaltki muretu ning veidral kombel ei olnud selle elanikud teadlikud mujal Väike-Aasias toimunud murrangulistest muudatustest. Hiljutistel soojadel suvepäevadel olid inimesed müünud tänavatel enda kasvatatud viigimarju, aprikoose ja granaatõunu, ning oopiumi, siidsatääni ja viirukiga tegid kümmekonnas erinevas keeles kaupa väga erinevas rahvuslikus riietuses inimesed, alates turbaniga pärslastest ja lõpetades fesse kandvate türklastega. Eelmisel kuul oli ooperiteater olnud igal õhtul välja müüdud ning tänavakohvikud olid rahvast täis ja keelpillikvartetid mängisid kohvikukülastajatele serenaade.

      Kõigest nädal tagasi oli see tänav olnud üle ujutatud jasmiiniaroomist ja lähedal asuvast pagariärist hoovavast värske leiva lõhnast. Nüüd haises siin pesemata meeste järele. Mõned päevad tagasi, pärast tuhandete Kreeka sõdurite äkilist saabumist, hakkasid ka sisemaalt pärit Kreeka tsiviilisikutest põgenikud linna valguma. Nii nagu sõdurid, pagesid ka nemad Türgi sõjaväe eest ning olid puupaljaks jäänud.

      Smürna elanikkond oli nüüd hirmul, eriti seetõttu, et nendeni olid jõudnud kuuldused, et Türgi ratsavägi on linna lähiümbruses.

      „Tule nüüd, agapi mou, läheme natuke kiiremini,” ütles noor ema allasurutud ärevusega.

      Möödudes vaatas naine silmanurgast Kreeka sõdureid, kes seal reas lamasid, kõik ühesuguses asendis, pead ühtemoodi viltu, jalad laiali. Jäi mulje, nagu oleksid nad mõne sõjaväeüksuse tule all langenud. Nende poolteadvusetu olek oli põhjustatud karmist tuhandekilomeetrisest rännakust, kaasas ainult vähesed hädavajalikud varud, kui välja arvata see, mille nad olid oma teele jäänud linnadest ja asulatest röövinud. Nad olid kurnatusest oimetud.

      Just siis märkas naine, et nad on sõdurite pilkude sihtmärgiks.

      „Me peame koju minema. Kohe!” ütles ta peaaegu jooksma hakates ja last kaasa vedades. Tänavatel valitsev ebaharilik ja võigas vaikus, surnukehad, mis näisid justkui ellu ärkavat, ringi luusivad koerad – see kõik ei olnud Smürnas tavaline ning naine oli häiritud ja enam kui hirmul. Tema meeled olid valvel. Niisamuti nagu päikese eest varjus olevad kärnased penid oli ka tema teadlik tundmatust, ent ähvardavalt liginevast hädaohust.

      Leonidase teadvuse tumedas sügavuses keerutasid samal ajal kuratlikku tantsu mälestused ja viirastused. Kuigi ta seda veel ei teadnud, siis neid jälke mälestusi sellest, mida ta oli näinud ja korda saatnud, ei uhutud tema teadvusest enam iialgi välja. Ilusad unenäod ei tulnud enam kunagi tagasi. Ta oli koos oma väheste ellujäänud meestega saabunud Smürna äärelinna mõne päeva eest, lootuses koju Thessaloníkisse seilata. Briti, Prantsuse, Itaalia ja Ameerika sõjalaevad peesitasid sadamas, ent näha ei olnud ühtegi Kreeka lippu. Nad olid hiljaks jäänud. Nende tuhandeid kaasvõitlejaid vedavad Kreeka laevad olid juba lahkunud.

      Oma rännakust kurnatuna olid nad ühel rahulikul tänaval leidnud koha, kus puhata. Küllap leidub sellele olukorrale ka lahendus, kuid praegu vajusid nad neil muhklikel munakividel rahutusse unne.

      Mitmeid tunde hiljem mattis Leonidase enda alla justkui mingi hall tekk. See ei sarnanenud tolle tröösti pakkuva voodikattega, mida ema tavatses talle talvel sooja saamiseks peale laotada. See oli tume suitsukiht, mis puges tema ninasõõrmetesse ja edasi kopsudesse. Ta nägi unes tulekahju, mis oli hävitanud tema perekonnale kuulunud ettevõtte. Mälestus sellel päeval valitsenud kuumusest ja leekide võimsusest oli niivõrd elav. Ning siis kostusid karjed.

      „Tulekahju! Tulekahju! Linn põleb!”

      Hüüded äratasid ta ning ta mõistis, et see terav, kibe suitsuhais ei olnudki üksnes kaemus tema unenäost. Olukord Smürnas oli seni olnud suhteliselt kontrolli all, kui võtta arvesse, et linna elanikkond oli paari viimase päevaga mitmesaja tuhande inimese võrra paisunud, kuid nüüd oli võimust võtnud kaos ja see raputas linna nagu maavärin. Inimesed jooksid karjudes ja nuttes mööda tänavaid. Hirm oli ühtviisi nii rikaste kui ka vaeste silmades. Linn oli põlema süttinud.

      Kõik mehed kargasid püsti. Paanika pühkis kurnatuse minema. Rahvamurd liikus neist mööda mere poole. Mõnel inimesel oli sülelaps kaasas, kuid enamusel ei olnud mitte midagi ega kedagi. Seal oli rühmade viisi lapsi, kes olid tulnud koolidest või orbudekodudest, ning oli ka üks jõukas naine, kes oli kaasa haaranud oma kõige väärtuslikuma mantli ja seisis seal nüüd kohatult sooblinahka riietatuna. Viimaste päevade jooksul linna tulnud põgenikud klammerdusid oma varandusekompsude külge, millega koos olid nad juba sadu, kui mitte tuhandeid kilomeetreid ringi rännanud. Kõik nad liikusid ühes ja samas suunas. Sadamasse.

      Türgi ratsavägi oli süüdanud Smürna armeenlaste kvartali ning ratsutas nüüd laastates ja hävitades läbi linna. Kreeklased, kes ennast oma kodudes varjasid, kuulsid ülemistel korrustel olles õudusega, kuidas nende majade uksed sisse löödi ja nende tubasid rüüstati. Seejärel tundsid nad lõhnast, et ruumidesse pritsiti petrooleumi, misjärel nende kodud süüdati. Nende valik oli järgmine: kas reeta oma kohalolu ja lasta end tükkideks raiuda või surra vingu kätte ja põleda tuhaks.

      Jutud levisid sama kiiresti nagu tuli. Need rääkisid vägistamistest ja sandistamistest, tervest hulgast maha raiutud ja teivaste otsa torgatud naisepeadest, inimeste sisikondadega maiustavatest rottidest. Mis iganes

Скачать книгу