Võõramaalane. 2. raamat - Diana Gabaldon

Скачать книгу

kostis ta selgelt, „jah, nii see käib.”

      Hamish heitis hirmunud pilgu lähima latri poole, kus puhkas kõrb täkk, soojätkamisvarustus vähemalt jalapikkuselt pesapaigast välja turritamas. Siis heitis ta kahtleva pilgu oma rüppe ja ma surusin peotäie riiet nii sügavale suhu, kui mahtus.

      „Aga tead, siin on mõned erinevused,” jätkas Jamie. Puna hakkas ta palgeilt taanduma, ehkki suunurkades võis veel märgata kahtlast võbinat. „Esiteks käib see… õrnemalt.”

      „Nii et te ei hammusta neid kaelast?” küsis Hamish väga tähelepaneliku inimese tõsisel ja keskendunud ilmel. „Et nad vagusi püsiks?”

      „Ee… ei. Vähemalt mitte tavaliselt.”

      Võttes kokku oma üldsegi mitte vähese tahtejõu, pistis Jamie mehiselt rinda noore inimese harimise raske ülesandega.

      „Ja teine erinevus on veel,” ütles ta minu eest hoolega pilku peites. „Seda võib teha ka näod vastamisi, mitte ainult tagantpoolt. Nii nagu prouale meeldib.”

      „Prouale?” kordas Hamish kõhklevalt. „Ma mõtlen, et ma ise tahaks seda tagantpoolt teha. Mulle vist ei meeldiks, kui keegi pealt vaatab, kui ma midagi sellist teen. Kuule,” uuris ta, „aga kas naeru tagasi hoida on raske?”

      Kui õhtul voodisse jõudsin, mõtlesin ikka veel Jamie ja Hamishi peale. Pöörasin paksud tekid vaikselt muiates otsast tagasi. Aknast puhus jahedat õhku ja ma igatsesin nende alla pugeda ning ennast Jamie soojuses kerra tõmmata. Jamie oli külmakindel, talle olnuks nagu väike ahi sisse monteeritud ja tema nahk oli alati soe; mõnikord peaaegu kuum, nagu oleks ta küdenud seda palavamalt, mida külmem oli minu puudutus.

      Olin endiselt võõras ja välismaalane, aga lossis mitte enam külaline. Kui abielunaised näisid senisest veidi sõbralikumad, kuna kuulusin nüüd nende hulka, siis vallalised piigad panid mulle tõsiselt pahaks, et olin ringlusest maha võtnud nii väärt meesolendi. Külmade pilkude ja seljataga tehtud märkuste suur hulk tekitas lausa küsimuse, kui palju neid õieti on, kes Jamie MacTavishi lühikese siinviibimise ajal olid leidnud tee tema varjulisse alkoovi.

      Jah, muidugi mitte enam Jamie MacTavish. Enamik lossirahvast oli alati teadnud, kes ta on, ja mina teadsin nüüd nagunii ka, olin ma siis Inglise salakuulaja või mitte. Nii sai temast avalikult Fraser ning minust samuti. See oli juba emand Fraser, kes astus köökide kohal asuvasse tuppa, kus mehenaised üheskoos õmblesid ja lapsi hällitasid ning mammatarkusi vahetasid, silmitsedes varjamatu huviga ka minu pihaümbermõõtu.

      Oma seniste viljastumisraskuste tõttu ei olnud ma Jamiega abielludes rasestumise võimalusele mõelnud ja ootasin nüüd mõningase rahutusega esimese kuupuhastuse algust. Kui see saabus, tundsin vaid kergendust ja mitte teragi sellest kahetsusest, mis mu päevi tavaliselt saatis. Mu elu oli ka ilma lapseta juba enam kui keeruline. Arvasin, et Jamie võis väikest pettumust tunda, ehkki ka tema väitis, et tunneb vaid kergendust. Isadus oli lõbu, mida tema olukorras mees endale hästi lubada ei saanud.

      Uks avanes ja ta astus linase käterätiga pead hõõrudes sisse, märgadelt juustelt langevad veepiisad särgile tumedaid laike tippimas.

      „Kust sina siis tuled?” küsisin imestunult. Külamajade ja üksiktalude kõrval võis lossielu küll luksuslikuks pidada, kuid mis puutub kümblemisvõimalustesse, siis sai Leochi kants hoobelda vaid ühe vaskvanniga, mida Colum kasutas oma valutavate jalgade tarvis, ja teise, pisut suuremaga, mida kasutasid prouad, kelle jaoks privaatsus oli vanni täitmise vaeva väärt. Kogu muu pesemine toimetati toanurgas kausi ja kannu abil või väljas – kas järves või siis ühes väikeses kivipõrandaga hoones aias, kus nooremad naised tavatsesid alasti olles lasta sõpradel endale pangega vett pähe valada.

      „Järvest,” vastas ta, sättides niiske rätiku korralikult aknalauale. „Keegi,” lisas ta süngelt, „oli jätnud latriukse lahti ja talliukse samuti, nii et Cobhar tegi ehavalges väikese supluse.”

      „Aa, sellepärast sind õhtusöögil ei olnudki. Aga hobustele ju ei meeldi ujuda, või kuidas?” pärisin ma.

      Ta raputas pead, siblides sõrmedega juustes, et neid kuivatada.

      „Ei, ei meeldi. Aga tead, nad on nagu inimesed, igaüks isemoodi. Ja Cobharile meeldivad vesikasvud. Ta nosis neid veepiiril seistes, kui külast tormas kohale koerakari ja ta vette ehmatas. Pidin koerad minema ajama ja siis talle järele minema. Oota, oota, väike Hamish,” sõnas ta pahaendeliselt, „ma veel õpetan sulle, kuidas väravaid lahti jätta.”

      „Kas sa Columile ka räägid?” küsisin ma süüdlasele kaasa tundes.

      Jamie raputas pead ja sobras rüpepaunas. Ta tõmbas sealt välja saiakaku ja juustukamaka, mille ta oli tulles nähtavasti köögist kaasa haaranud.

      „Ei,” kinnitas ta. „Colum on poisiga päris karm. Kui ta kuuleb, et Hamish on nii hooletu olnud, keelab ta poisil ratsutamise kuuks ajaks – ehkki too pärast seda keretäit, mis talle antakse, nagunii ei saaks. Oh, ma olen nälga suremas.” Ta lõi hambad isukalt kaku sisse, nii et puru lendas.

      „Ära sa sellega voodisse tule,” ütlesin ennast tekkide alla libistades. „Aga mida sa siis Hamishiga teha kavatsed?”

      Jamie neelas viimase saiatüki alla ja naeratas mulle. „Ära muretse. Ma viin ta homme natuke enne õhtusööki paadiga järvele ja viskan sisse. Selle aja peale, kui ta kaldale jõuab ja ennast kuivaks saab, on õhtusöök läbi.” Ta lõpetas kolme ampsuga oma juustutüki ja lakkus sõrmed häbenemata puhtaks. „Las läheb ise märjalt ja näljaselt magama, siis saab teada, kui mõnus see on,” lõpetas ta tumedalt.

      Ta heitis lootusrikka pilgu lauasahtlisse, kus mul vahel oli mõni õun või muu toidupala. Täna õhtul oli sahtel paraku tühi ja ta sulges selle ohates.

      „Usun, et elan hommikusöögini ära,” ütles ta filosoofiliselt. Siis ajas ta riided kiiresti seljast ja ronis võdisedes mu kõrvale. Ehkki ta jäsemed olid jäisest järveveest veel külmad, oli ta keha endiselt jumalikult soe.

      „Mmm, sinu kaisus on nii mõnus kerra tõmmata,” mõmises ta ilmselt siis kerratõmbamisega tegeldes. „Sa lõhnad teistmoodi, kas oled taimi korjanud?”

      „Ei,” kostsin imestunult. „Ma mõtlesin, et hoopis sina – see tähendab, et sina lõhnad.” Kuskilt tuli teravat taimelõhna, mis ei olnud just ebameeldiv, kuid harjumatu.

      „Mina haisen kala järele,” tähendas Jamie käeselga nuusutades. „Ja märja hobuse järele. Ei,” ütles ta mulle lähemale tulles ja ninaga õhku vedades, „see ei tule sinust ka. Aga kuskilt lähedalt.”

      Ta tõusis voodist üles ja pööras tekid pahupidi. Otsitava leidsime lõpuks minu padja alt.

      „Mida paganat…?” küsisin ma, võtsin kätte ja lasin samas kukkuda. „Ai! Sellel on okkad!”

      Tegemist oli väikese kimbuga, mis koosnes juurtega üles kistud ja musta lõngaga kokku seotud taimedest. Need olid juba pooleldi kuivanud, kuid närbunud lehtedest tõusis endiselt vänget haisu. Buketis oli ka üks lill, puruks muljutud priimula, mille okas oli mulle pöidlasse torganud.

      Pistsin haiget saanud näpu suhu ja pöörasin kimbu teise käega ettevaatlikult ringi. Jamie seisis vaikselt ja põrnitses buketti. Siis haaras ta selle kiirelt kätte, sammus akna juurde ja viskas ööpimedusse. Voodi juurde tagasi tulnud, pühkis ta taimejuurte küljest pudenenud mullapuru energiliste liigutustega pihku ja viskas taimedele järele. Siis tõmbas ta aknaluugi mürtsuga kinni ning tuli käsi puhtaks kloppides tagasi.

      „Nüüd on see läinud,” teatas ta tarbetult ja ronis voodisse. „Tule sängi, inglismann.”

      „Mis see oli?” uurisin ta kõrvale pugedes.

      „Minu arust nali,” ütles Jamie. „Küllalt pahatahtlik, aga nali.” Ta toetas ennast küünarnukile ja puhus tule ära. „Tule seie, mo duinne,” ütles ta. „Mul on külm.”

*

      Rahutukstegevast nõiakimbust hoolimata magasin ma Jamie embavate käsivarte ja riivistatud ukse ühise

Скачать книгу