LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on välja mõelnud kõik peale selle, kuidas tööinimestele maksta. Töölised tunnevad end üha vähem proletaarlastena ja üha rohkem riigi omandina nagu vabrikud ja masinad. Me oleme siin olnud üle kolme aasta. Esimene viisaastak alles lõppes. Ja meil on nii vähe toitu, poed on tühjad ja …” Alexander tahtis öelda „ja inimesed kaovad”, kuid pidas suu.

      „Noh, aga mis sinu arust Ameerikas toimub?” küsis Harold. „Kolmkümmend protsenti töötuid, Alexander. Arvad, et seal on parem? Kogu maailm kannatab. Vaata Saksamaad: kohutav inflatsioon. Noh, see Adolf Hitler lubab kõik sakslaste mured lahendada. Võib-olla läheb see tal korda. Igatahes sakslased loodavad. Nojah, seltsimees Lenin ja Stalin lubasid Nõukogude Liidus sedasama. Kuidas Stalin Venemaad nimetaski? Teiseks Ameerikaks, eks ole? Me peame uskuma, me peame teda järgima, ja varsti läheb paremaks. Küll näed.”

      „Ma tean, isa. Sul võib õigus olla. Ikkagi tean ka seda, et riik peab kuidagi inimestele maksma. Kui palju vähem võidakse sulle maksta? Juba nüüd ei või me endale enam liha ja piima lubada, mitte et neid saada oleks, kui ka võiksime neid endale lubada. Ja kas sulle hakatakse maksma üha vähem ja vähem ja vähem, kuni – mis summani? Varsti saadakse aru, et valitsuse ülalpidamiseks kulub raha rohkem, mitte vähem, ja sinu palk on kõige suurem muutuvkulu. Mida siis tehakse? Vähendatakse su palka aasta-aastalt, kuni – milleni?”

      „Mida sa kardad?” küsis Harold Alexanderi tõrksat kätt pigistades. „Kui suureks saad, on sul tähtis töö. Kas sa tahad ikka veel arhitektiks saada? Saadki. Teed karjääri.”

      „Ma kardan,” ütles Alexander end isa haardest vabastades, „et on vaid aja küsimus, mil minust, meist kõigist saab lihtsalt põhikapital.”

      Kuues peatükk

      Edward ja Vikki, 1943

      Tatjana istus akna all, hoides kahenädalast maimukest ühe ja raamatut teise käega. Tal olid silmad kinni, siis kuulis ta hingetõmmet ja lõi otsemaid silmad lahti.

      Edward Ludlow seisis temast paari sammu kaugusel, näol uudishimulik ja murelik ilme. Tatjana sai aru. Ta oli pärast lapse sündi väga vaikne olnud. Ta ei arvanud, et see on nii ebatavaline. Küllap olid paljud, kes siia tulid ja oma elu maha jätsid, vaiksed, nagu koidaks nende eelmise ja eelseisva elu ulatus neile väikeses valges palatis, kui nad Vabadussamba rüüvolte silmitsevad. „Ma kartsin, et te pillate lapse maha,” ütles arst. „Ma ei tahtnud teid kohutada …”

      Tatjana näitas arstile, kui kõvasti ta Anthonyt hoiab. „Ärge muretsege.”

      „Mida te loete?”

      Tatjana heitis pilgu raamatule. „Ma ei loe, lihtsalt … istun.” Raamat oli Aleksandr Puškini „Vaskratsanik ja teisi poeeme”.

      „Kas te olete terve? On hiline pärastlõuna. Ma ei tahtnud teid äratada.”

      Tatjana hõõrus silmi. Laps magas ikka veel. „See laps ei maga öösel, ainult päeval.”

      „Nagu emagi.”

      „Emal lapse graafik.” Tatjana naeratas. „Kõik korras?”

      „Jah, jah,” vastas doktor Ludlow rutakalt. „Ma tahtsin teile teada anda, et immigratsiooniameti töötaja on siin ja tahab teiega vestelda.”

      „Mida ta tahab?”

      „Mida ta tahab? Ta tahab anda teile võimaluse Ameerika Ühendriikidesse jääda.”

      „Ma arvasin, et kuna mu poeg … kuna ta sündis Ameerika maal …”

      „Ameerika pinnal,” parandas doktor Ludlow leebelt. „Justiitsminister peab teie juhtumi isiklikult läbi vaatama.” Ta vakatas. „Te peate aru saama, et Ameerika Ühendriikidesse ei tule sõja ajal just palju piletita põgenikke. Iseäranis Nõukogude Liidust. See on ebatavaline.”

      Tatjana küsis: „Kas tema meelest ohutu siia tulla? Kas te ütlesite, et mul tuberkuloos?”

      „Ütlesin. Ta paneb maski ette. Kuidas te muide end tunnete? Kas köhite verd?”

      „Ei. Ja palavikku pole. Ma tunnen end paremini.”

      „Kas te olete veidi väljas käinud?”

      „Jah, soolane mereõhk on hea.”

      „Jah.” Arst silmitses teda tõsiselt. Tatjana vaatas tõsiselt vastu. „Soolane mereõhk on hea.” Mees köhatas ja jätkas. „Kõik õed imestavad, et teie poeg tuberkuloosi ei nakatunud.”

      „Selgitage neile, Edward,” ütles Tatjana, „et kui terve aasta jooksul käib mind iga päev vaatamas kümme tuhat inimest, ja ma põen terve selle aasta tuberkuloosi, saab minult nakkuse vaid kümme kuni kuusteist inimest.” Ta pidas pausi. „See pole nii nakkav, nagu inimesed arvavad. Nii et saatke immigratsiooniametnik sisse, kui ta enda arvates küllalt tugev. Kuid rääkige talle võimalused. Ja öelge, et ma ei räägi väga hästi inglise keelt.”

      Edward naeratas, ütles, et Tatjana inglise keelel pole viga midagi, ja küsis, kas naine tahab, et ta juures oleks.

      „Ei. Ei, aitäh.”

      Immigratsiooniametnik Tom vestles Tatjanaga kõigepealt veerand tundi, et näha, kas ta räägib algelist inglise keelt. Tatjana rääkis. Mees päris tema oskuste järele. Tatjana ütles, et ta on medõde ning oskab ka õmmelda ja toitu valmistada.

      „Noh, igatahes medõdedest on sõja ajal puudus,” ütles ametnik.

      „Jah, eriti siin Ellises,” ütles Tatjana. Tema meelest oli Brenda vale elukutse valinud.

      „Teiesuguseid juhtumeid pole palju.”

      Tatjana ei vastanud.

      „Kas te tahate Ameerika Ühendriikidesse jääda?”

      „Muidugi.”

      „Kas te arvate, et võite tööd saada, sõja võitmisse panuse anda?”

      „Muidugi.”

      „Mitte ühiskonnale koormaks jääda? See on meile sõjaajal väga tähtis. Saate aru? Justiitsminister satub uurimise alla iga kord, kui teiesuguse läbi laseb. Rahvas on rahutu. Me peame kindlad olema, et te teete tööd ja olete ustav sellele riigile, mitte oma eelmisele kodumaale.”

      „Ärge selle pärast muretsege,” ütles Tatjana. „Nii kui ma tuberkuloosist paranen ja mind tööle lubatakse, muretsen töökoht. Ma võin olla medõde, õmbleja või kokk. Kõik kolm, kui vaja. Kui terveks saan, teen, mis vaja.”

      Otsekui meenutades, et Tatjanal on tuberkuloos, tõusis Tom, läks ukse juurde ja kohendas oma suud katvat maski. „Kus te elama hakkate?” küsis ta summutatud häälel.

      „Ma tahan siia jääda.”

      „Kui paranete, peate endale korteri otsima.”

      „Jah. Ärge muretsege.”

      Mees noogutas ja pani midagi oma märkmikku kirja. „Ja mis nimega te tahate elada? Ma nägin dokumentidest, mis teil kaasas olid, et te sõitsite Nõukogude Liidust välja Punase Risti õena, kelle nimi on Jane Barrington.”

      „Jah.”

      „Kui võltsid need dokumendid on?”

      „Ma ei saa aru, mida te mõtlete.”

      Tom vaikis. „Kes on Jane Barrington?”

      Nüüd oli Tatjana kord vaikida. „Mu mehe ema,” ütles ta viimaks.

      Tom ohkas. „Barrington? Ei kõla eriti venepäraselt.”

      „Mu mees oli ameeriklane.” Tatjana langetas pilgu.

      Tom tegi ukse lahti. „Kas te tahate oma alalisel elamisloal seda nime kasutada?”

      „Jah.”

      „Kas te vene nime ei taha?”

      Tatjana mõtles järele.

      Tom tuli lähemale. „Mõnikord tahavad pagulased, kes siia tulevad, veidi oma mineviku külge klammerduda. Näiteks jätavad nad endiseks vaid eesnime.

Скачать книгу