LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jalaluusse mõra tekitada, nii et mõtle, mida ta nüüd võib puruks murda!”

      „Kes on Oswald?”

      „Minu kallis sõber. Ta hakkab sulle kindlasti väga meeldima. Ta üürib minult naabermaja ja käib siin peaaegu igal õhtul kaarte mängimas.”

      „Kas ta aitab talutöid ka teha?”

      Peg norsatas pisut Bertie moodi ja hakkas naerma. „Ei, kui sa Oswaldit tunneksid, saaksid aru, kui naljakalt see kõlab! Oswald on pensionil olev Inglise härrasmees, kes maalib pilte, endal seljas kolmeosaline tviidülikond, kujutad ette. Need akvarellid seal all on tema tehtud. Ta teenib nendega piisavalt, et üür ära maksta, aga mitte palju rohkem. Ma arvan, et ta teeb seda lihtsalt oma lõbuks. Ta on mu armas sõber. Oswald hakkab sulle kindlasti meeldima.” Pegi silmad särasid seda öeldes ja Ellen mõtles, kas ta pole mitte sellesse Inglise härrasmehesse pisut armunud.

      „Ma ootan temaga kohtumist huviga,” lausus Ellen.

      „All on kena väike elutuba, kus sa saad kirjutada. Ma teen kaminasse tule ja sa võid end seal mõnusalt sisse seada sel ajal, kui mina väljas toimetan. Värskenda end nüüd ja tule alla, kui valmis oled. Ma panen tee tõmbama.”

      Ellen võttis käekotist telefoni ja lülitas sisse. Mõni hetk hiljem tilises see, andes märku kahest teatest ja kahest tekstsõnumist. Kaks olid vastamata kõned emalt, aga Ellen kustutas need ära, ilma et oleks salvestatud teateid kuulanud. Üks sõnum oli Williamilt: Kallis, mida see tähendab? Ma ei saa aru. Palun helista, et saaksime asja arutada. Tema rahulik toon ei üllatanud Ellenit sugugi. William oli sedasorti Inglise kõrgklassi esindaja, kes lasi end harva millestki häirida. Ta oli saanud hariduse, mis andis talle tugeva privilegeeritustunde ja ootuse, et kõik laabub hästi. Sest lõppude lõpuks oli nii alati olnud ja tal polnud mingit põhjust arvata, et Elleni ootamatu jalgalaskmine võiks kuidagi teisiti lõppeda. Arvatavasti pööritas ta silmi ja ohkas: „Naised!” niisamuti, nagu Elleni isa ema veidrused õlakehitusega kõrvale heitis. Teine sõnum oli Elleni parimalt sõbrannalt Emilylt: Issand, sa tõesti tegidki seda! Su ema on kaks korda helistanud, aga ma pole julgenud vastu võtta. Mida ma ütlen? Palun helista. Ellen lülitas telefoni välja ja läks akna juurde. Ta avas selle ning hingas sisse õhtu niisket õhku. Värin levis üle ta keha. Ta ei osanud öelda, kas selle põhjuseks oli külm või erutus sellest, et oli kodust jalga lasknud. See polnud ka tähtis. Lõpuks ometi tundis ta end kohustustest vabana. Esimesed kolmkümmend kolm aastat oma elust oli ta teinud oma vanemate tahtmist; nüüd viimaks oli ta vaba tegema seda, mida ise tahtis.

      2. peatükk

      Allkorrusel istus Peg köögilaua taga ning luges juustusaia süües ajalehti. Ellen märkas tema tooli seljatoel kurjakuulutava välimusega lindu. See oli süsimust, heledate mereroheliste silmadega. „See on vist su järjekordne sõber?” küsis ta ja tõmbas oma tooli linnust võimalikult kaugele.

      „Oojaa, see on mu väike hakike,” seletas Peg vaimustunult. „Ma kasvatasin teda koorumisest saadik ja pärast ta jäigi minu juurde elama. Püüan teda ära ajada, aga ta tuleb alati tagasi. Temast pole võimalik lahti saada.” Ta naeris ja Ellen mõistis, et Peg ei tahagi tegelikult, et lind ära läheks. „Soovid nüüd tassikese teed?”

      „Hea meelega, tänan.” Hakk jälgis teda umbusklikult. „Mis ta nimi on?”

      „Jack,” kostis Peg ja puhkes siis naerma. „Mitte just eriti inspireeriv nimi, aga see sobib talle.” Oma nime kuuldes lendas Jack lauale, et nokkida küpsisepuru, mille Peg oli tema jaoks sinna pannud. Ta oli nii suur, et küpsisekarp paistis tema kõrval pisitilluke.

      „Sul on palju loomi.”

      „Asi on selles, et ma ei oska ei öelda, ja kõik teavad seda. Iga hulkuva või vigastatud looma puhul tullakse minu uksele koputama.” Peg ulatas talle teekruusi. „Piim on kannus. Oswald tuleb kell kuus klaasikest veini jooma. Talle tee ei kõlba. Mul on alati külmkapi peal spetsiaalselt tema jaoks pudel klaretti, kuid kui sina ka soovid, siis võid seda lahkesti temaga jagada. Homme teen su tuttavaks eesel Charliega, laama Larryga, oma kanade ja lammastega. Mul on ainult tosinkond lammast. Minu lemmik on Lumikelluke. Ta on nüüd muidugi juba suur tüdruk, aga ma kasvatasin ta ise üles pärast seda, kui rebane ta ema maha murdis. Ta hoidis mind oma nõudmistega ööd läbi üleval. Hullem kui poisid tittedena!”

      Ellen rüüpas teed ja tundis end kohe virgemalt. „Kui see jube Vahvel välja arvata, siis emale loomad ei meeldi.”

      „Vahvel on vist koer. Seesuguse nime puhul ma loodan, et tegemist on koeraga.”

      „Jah, hästi väike koer.”

      „Maddie kartis alati, et määrib oma riided ära, juba väikese tüdrukuna. Inimesed vist eriti ei muutu. Ta oli nagu luik hanekarjas.”

      „Sina pole hani, tädi Peg,” naeris Ellen.

      „Su emaga võrreldes olen kindlasti. Tema sündis viimasena ja kogu ilu oli hoitud tema jaoks. Mitte et sellest lugu oleks. Ma olen nüüd vana ja tark ja tean, et ilu ei tähenda midagi, kui inimene seestpoolt ilus pole.”

      „Ma ei usu, et ema inimese sisemusest eriti hooliks.”

      „Kunagi hoolis. Aga peaasi, et ta on õnnelik.” Peg kehitas õlgu. „Tahaksid sa enne Oswaldi tulekut veel ühe suitsu teha? Talle suitsetamine ei meeldi, nii et ma püüan teha ühe suitsu veidi enne ta tulekut, et toas poleks suitsulõhna.”

      „Jah, tänan,” vastas Ellen. Tõsi, Peg polnud kaunitar nagu ta õde, aga tal oli seesuguse inimese lai ja sõbralik nägu, kes on alati valmis teistes head nägema. „Mul on hea meel, et ma su leidsin, tädi Peg. Mõelda, et kui ma poleks ema kirjades sorinud, siis ma poleks pruukinud sinu olemasolust iial teada saada.”

      Peg ulatas õetütrele suitsupaki ja Ellen pistis endale sigareti huulte vahele. „Kunagi pole liiga hilja. Ja kõik teed viivad lõpuks Rooma. Ta püüdis meid varjata, aga sina leidsid meid täitsa omal käel üles.”

      Nad süütasid sigaretid ja rüüpisid köögi hubases soojuses teed. Peg lobises oma perekonnast ja ta iiri aktsent põimus seasabana ümber sõnade ning ta intonatsiooni kerged tõusud ja langused mõjusid Ellenile suigutavalt. Bertie lebas läbi une röhkides oma matil ja Härra Badger oli end õdusalt kott-toolis sisse seadnud. Jack naasis oma Pegi toolileenil asuvale õrrele, kuid jälgis Ellenit umbusaldavalt, nende sekka saabunud võõrast ikka veel kahtlustades.

      Ellen tundis end Pegi köögis nii mõnusasti, nagu oleksid sel olnud käed, millega see teda oma embusse haaras. Tema vanemate köök Londonis oli proua Leonardi valdus. Pere einestas söögitoas ning proua Leonard valmistas süüa ja koristas laua. Proua Leonard oli vana ja kuulus sellesse põlvkonda, kes oli kasvanud üles majas, kus oli rohelise kaleviga kaetud uks, mis oli kaheksateistkümnendast sajandist saadik olnud iga teenijatega majapidamise tunnus, ja seetõttu tundis ta end selle ukse taga asuvates valdustes väga koduselt. Peale proua Leonardi oli veel proua Roland, majapidajanna, kes elas keldrikorruse korteris, ja Janey, reibas, äsja ülikooli lõpetanud tüdruk, kes oli Madeline Trawtoni isiklik asjaajaja, kuigi Ellen ei kujutanud ette, mida ta päevad läbi tegi, sest ema ei töötanud. Isal oli autojuht, kes veetis suurema osa ajast ema Bond Streeti butiikidesse ja heategevuslõunatele sõidutades. Järele mõeldes olid tema lapsepõlves domineerinud hallis vormiriietuses Norlandi lapsehoidjad. Ta ei mäletanud aega, mil maja poleks olnud teenijaid täis.

      Ellen mõtles oma kodule. See polnudki tegelikult kodu, vaid eksponaat, mille oli kujundanud ja mida regulaarselt täiendas kuulus Prantsuse disainer Jacques Le Paon, ning mille köök, kus pesitses proua Leonard nagu oma territooriumi kaitsev kana, oli funktsionaalne ja isikupäratu ruum, kus pereliikmed harva käisid. Mitte nagu Pegi köök. Ellen nõjatus vastu tooli seljatuge ja silmitses seda ruumi. Pegi köök oli kodu süda ning Ellen imas tänuga endasse sellest õhkuvat armastust.

      Veidi aja pärast tõusis Peg püsti, avas akna ja kuumutas praepannil musta kohvi, et see suitsulõhna varjaks. Ta heitis pilgu seinakella poole, mille suur osuti lähenes aeglaselt kaheteistkümnele. Viis minutit enne kuut võttis Peg seinakapist kaks veiniklaasi ja tõi külmkapi pealt pooliku pudeli klaretti. Ta tõmbas pudelil korgi pealt

Скачать книгу