LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olid kõik riided seljas,” ütlesin ma.

      „Ahah, no siis ei püüdnud ta naist isegi maalida, sest muidu oleks ta alasti olnud,” ütles Krister Jonson.

      „Ta on võib-olla nagu Bill Wyman?”

      „Stonesi oma või?”

      „Räägiti ju, et Bill Wyman on maganud umbes kümne tuhande naisega, aga Keith Richardsi memuaaride järgi kutsus Wyman tüdrukud lihtsalt oma hotellituppa teed jooma. Ja siis kirjutas nende nimed märkmikku üles.”

      „Mis sa räägid?”

      „Kuulsuste kohta on ju palju selliseid legende, korvpallimängijatest räägitakse neid samuti, näiteks Magic Johnsonist ja Wilt Chamberlainist,” ütlesin ma. „Chamberlaini käes olevat mingi mitteametlik rekord, aga kes seda täpselt teab.”

      „Ei, kes seda teab. Ei tea,” ütles ta mõtlikult.

      „Kas võtad veel ühe õlle?” küsisin ma.

      „Ei, mul on vaja veel pikk maa sõita, kui nii võib öelda,” ütles ta ja tõusis püsti.

      „Hoiame kontakti,” ütlesin ma.

      „Muidugi, jah.”

      Krister Jonson süütas uue sigareti, hakkas jalakäijate tänava poole minema ja keeras siis paremale, et auto ära tuua. Läksin Bullenisse sisse, tellisin sealiha sibulakastmega ja suure õlle.

      Sellest saadik, kui ma noor olin, polnud siin palju muutunud, ainult publik oli vanemaks jäänud.

      6. peatükk

      Malmö

      Oktoober

      Ärkasin mobiiltelefoni helina peale. Ehkki helina asemel meenutas see pigem vana autopasunat. See on uue tehnika üks imesid, telefoni saab helina asemel laadida haukuva koera, vana autopasuna, flipperimängu ja kõva peeretuse helid.

      Olin Bullenis joonud rohkem kui ühe õlle, nii et voodist kätt telefoni järele sirutades tundsin pea ümber pigistamas korralikku betoonmütsi ja suus vägagi kummalist maitset. Ekraanile ilmunud number oli mulle võõras.

      „Ja kes, kuradi kurat, on Tim Jansson?” röökis keegi telefonis samal hetkel, kui ma kähiseva „hallo” kõrist välja köhisin. Pikapeale taipasin, et karjujaks on kriminaalinspektor Eva Månsson.

      „Tema … ma …”

      „Kes iganes see sitapea ka ei ole, on ta kirjutanud sinu ajalehes igasugust paska.”

      „Ma ei ole lugenud …”

      „Väidab, et ta on rääkinud uurimisrühma juhiga, kurat, minuga pole keegi rääkinud! Mis pagana kõntsa ta toodab? Mõtleb ise välja või? Tema artiklis pole sõnakestki tõtt,” ütles ta ja tundus järsku kuidagi rahulikum.

      „Mina ei vastuta …”

      „Ei, aga ma tahan kedagi läbi haugutada ja mul ei ole Janssoni numbrit. Nii et võid tal omakorda näo täis sõimata.”

      „Väga naljakas, et sa ütled „haugutada”,” ütlesin ma.

      „Mida?”

      „Teda kutsutakse Kutsikaks.”

      „Kuradi naljakas küll.”

      „Haugutada. Kutsikas. Midagi sinna kanti,” laususin ma.

      Sellega jutt lõppes. Eva Månsson katkestas kõne, mina lesisin voodis ja püüdsin välja arvestada, kui palju ma eelmisel õhtul õigupoolest jõin. See ei tahtnud eriti hästi õnnestuda.

      Mul olid hotelli personaliga juba ammusest ajast head suhted ja päev pärast seda, kui ma Tommy Sandelli voodist laiba avastasin, koliti mind ümber teise tuppa, mis oli hotelli eraldi osas nagu omaette korter. Ma olen elanud väiksemates hotellitubades kui see walk-in-closet, kuhu ma nüüd oma riided võisin riputada. Ühest aknast paistsid Malmö katused, aga ma ei näinud sealt midagi huvitavat. Katustes on harva midagi põnevat, eriti Malmös.

      Eva Månsson oli helistanud nii vara, et mul oli küllalt aega üles tõusta ja enne hommikusööki õhtulehed osta. Väljas oli endiselt jahe ja üsna tuuline, kuid päike paistis ja aastaaega arvesse võttes oli taevas ebatavaliselt sinine.

      Kutsikas istus juba laua ääres ja ma istusin demonstratiivselt temast eemale, kuid see ei takistanud Kutsikal ajalehega lehvitamist ja üle terve ruumi klähvimast:

      „Vaata, minu artikkel on ajalehes esikohal!”

      „Ja mitte sõnagi sellest ei ole tõsi,” vastasin ma.

      „Pagan, mida sa sellega mõtled?”

      „See oli nali, Kutsikas.”

      Ta kirtsutas solvunult nina ja jätkas oma artikli lugemist.

      Tundus, et ta on oma kätetöö juba mitu korda läbi lugenud.

      Selles pole midagi imelikku, kõik ajakirjanikud teevad nii. Või siis peaaegu kõik. Osa neist ei oska kirjutada, veel vähem aga lugeda.

      Ja mida ühelt kutsikalt nõudagi?

      Lugesin New York Timesi, mille nimi oli varem International Herald Tribune, kui Kutsikas söögisaalist välja tatsas, pool tagumikku paljas.

      Siis ma veel ei teadnud, et eliitsõdur oli koju kutsutud.

      Ameerika jalgpall mind väga ei huvitanud, seevastu uskusin, et jätan endast mängutulemuste hoolika läbilugemisega huvitava mulje. Tegelikult polnud peale Kutsika kedagi, kellele muljet avaldada, ja tema oli äsja minema läinud, nii et asusin Calvini & Hobbesi kallale.

      Kui olin piisavalt kohvi joonud, läksin üles oma tuppa, kirjutasin valmis artikli jutuajamisest Krister Jonsoniga ja saatsin ära. Kui asi nii edasi läheb, siis teenin rohkem raha kui toimetuses töötades, võib-olla saan koguni rikkaks.

      Eva Månsson ei olnud minu kirjutatu kohta sõnagi öelnud. Oletasin, et tal pole artiklile vastuväiteid, niisiis helistasin talle, lihtsalt niisama, ja küsisin, kas võiksin ta lõunale kutsuda.

      „Kas sulle meeldib Jaapan?” küsis ta.

      „Nii ja naa,” vastasin. „Natuke liiga vähe ruumi, keeruline keel ja liiga kaugel.”

      „Ma mõtlesin jaapani toitu.”

      „Toitu?”

      „Jah.”

      „Sel juhul mulle Jaapan meeldib.”

      „Koi. Asub sinu hotelli lähedal väljakul. Pool kaks?”

      „Pool kaks,” ütlesin ma.

      Kavatsesin mõneks tunniks enne Eva Månssoniga kohtumist puhkama heita ja tahtsin parajasti arvutit kinni panna, kui märkasin, et mulle oli tulnud meil.

      See oli Hotmaili-aadressilt, ja saatja nime asemel oli mulle tundmatu tähekombinatsioon. Tundus, et see oli juhuslik, kui „zvxfr” kübermaailmas midagi olulist ei tähenda.

      Avasin meili.

      See oli lühike ja sisukas, koosnedes ühestainsast küsimusest:

      Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?

      Jah, miks?

      Ma satun harva paanikasse. Paanika ei ole minu lemmikseisund, sellega on nagu külmatundega: kui sellest välja ei tee, siis pole seda olemas. Ent sellest pealtnäha lihtsast küsimusest piisas, et nii vererõhk kui ka pohmellituiked peas täistuuridel käima lüüa.

      Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?

      Räägitakse, et surmalähedase kogemuse puhul näed kogu elu silme eest läbi jooksmas, kuid ükskord sõitsin libeda tee tõttu vastu telefoniposti ega näinud sugugi oma elu filmilindina möödumas, jõudsin kõigest umbes kahekümnenda eluaastani, kui pauk ära käis. Kui pildid, mälestused ja elamused ajus kiirfilmi moodustasid, siis oli see vaid osa minu elust, see osa, mida ma olin kogu aeg püüdnud võimalikult salajas hoida.

      Millest ma peaksin kirjutama? Ja miks? Kes tahtis, et ma seda teeksin?

      Ulrika

Скачать книгу