LITMIR.BIZ

      Kui järgmisel hommikul ärkasin, säras päike mulle näkku. Tundsin end palju paremini ning ehkki teadsin, et täielik paranemine võtab aega, valdas mind uus lootus. Mõistsin, et mis ka juhtuks, saab kõik korda.

      Läinudöine jutuajamine Caliga – kõige tavatuma ja huvitavama mehega, keda olin kunagi kohanud – oli täitnud mind rõõmuga, mida ma ei olnud juba aastaid kogenud. Tema tarkus ja mõtted meie elusaatuse kulgemise kohta olid lausa hämmastavad. Ma ootasin kannatamatult, et ta tutvustaks mulle kolme õpetajat, kes olid muutnud tema elu.

      Ehkki pidasin väheke pentsikuks, et ta mulle enne magamajäämist armastust avaldas, oletasin, et see on lihtsalt üks tema tavasid rikkamalt elamisel ja tõelise juhtimise ülesnäitamisel. Ma ei jõudnud ära oodata, millal võime oma kahekõnet jätkata, et veelgi rohkem saada teada mehelt, kellest olin hakanud sügavalt lugu pidama.

      „Tere hommikust, Cal,” sõnasin innukalt, end haiglavoodis kassina välja sirutades. „Täna tuleb imeilus päev, sõber.”

      Cal oli minu poole seljaga ega vastanud.

      „Hei, Cal, kell on juba kümme – aeg on ärgata! Ära nõua, et ma sinna sind äratama tuleksin!” viskasin nalja.

      Aga Cal ei liigutanud. Tundsin, kuidas mul selg külmaks tõmbub, pea hakkas ringi käima ja kartsin halvimat. „Õde!” hüüdsin valjusti. „Palun abi, kiiresti!”

      Kolm õde jooksid palatisse.

      „Ma kardan, et Caliga on midagi halvasti! Eile õhtul oli kõik korras senimaani, kui ta köhima hakkas. Ta ütles, et saab korda, aga praegu tundub, et asi ei ole õige.”

      Cal püsis liikumatu ka siis, kui õed temaga tegelema hakkasid.

      „Ma loodan tõesti, et temaga on korras,” ütlesin tõsiselt muretsedes.

      „Cal on surnud,” lausus õdedest vanim. „Mul on väga kahju,” lisas ta veidi leebemalt.

      „Cal oli kaua aega väga haige, Jack,” märkis teine õde. „Tema keha oli vähki täis ja me ei saanud teda enam kuidagi aidata. Eile õhtul palus ta ekstra, et ta siia üles toodaks – keegi meist ei teadnud, miks. See oli tema viimane soov. Meil oli hea meel, et saime selle täita.”

      „Ta ütles vaid, et tunneb teid ammusest ajast ja soovib teiega kohtuda,” lausus vanemõde. „Cal, kas teate, oli kaunikesti salapärane mees.”

      „Ma tean,” kostsin vastuseks. Südames tundsin suurt kurbust inimese kaotuse pärast, kes – teadsin seda – oli omamoodi inglina minu ellu saabunud, näidanud mulle kätte uue suuna ja pakkunud uut algust, mida ma nii väga ootasin.

      „Cal oli haruldane mees,” ütlesin lugupidavalt. „Ma ei suuda uskuda, et teda enam ei ole – selle lühikese aja jooksul muutis ta mind viisil, mida ma ehk alles tulevikus täielikult oskan hinnata.”

      „Just niimoodi on maailmas asjad seatud,” ütlesid kolm õde kui ühest suust, kasutades minu lahkunud palatikaaslase üht lemmikväljendit. Nad naeratasid üksteisele.

      „Me armastasime Cali,” ütles üks neist. „Muide,” lisas ta, samal ajal kui teised kaks Cali näo linaga katsid ja tema voodi ruumist vaikselt välja veeretasid, „ta jättis teile paki. Meil paluti see teile täna hommikul üle anda. Ta oleks nagu teadnud, et sureb täna öösel,” sõnas õde vaikselt ja tema silmi valgusid pisarad. „Lähen ja toon selle teile ära.”

      Mõne minuti pärast oli õde tagasi. Ta ulatas mulle kenas, suplevate ja liivaga mängivate põngerjate piltidega kaunistatud paberis pakikese. Pildikesed olid meistrikäega joonistatud ja värvipliiatsitega värvitud. Need olid imetoredad.

      „Kui teil midagi selle vastu pole, siis avaksin selle üksi olles,” palusin õde. „Mulle tundub, et tegemist on minu jaoks väga isikliku hetkega, mida tahaksin kogeda omaette. See oleks minu austusavaldus Calile.”

      „Muidugi. See pole mingi probleem,” vastas õde. „Oleme kõik Cali lahkumise pärast väga kurvad. Kui aga on midagi, mida saame teie heaks teha, öelge vaid. Oleme koridori lõpus õdede toas.”

      „Tänan teid.”

      Ettevaatlikult harutasin paki lahti. Pidin ära võtma mitu kihti siidpaberit, enne kui lõpuks kingituseni jõudsin. See, mida nägin, lõi mind pahviks.

      Kenasti üksteise peal seisid kolm lennupiletit. Lähemalt uurides nägin, et tegemist on esimese klassi piletitega maailma kolme kõige huviväärsemasse kohta: Rooma, Hawaiile ja New Yorki.

      Piletite juures olid kõigi sihtkohtade kaardid, millele oli punase joonega märgitud teekond ja ringiga ümbritsetud ristike, mis, nagu oletasin, näitas ära koha, kuhu pidin välja jõudma. Kingituse viimane osa oli käsitsi paberile pandud kirjake Calilt.

      Armas Jack Anna andeks, et Sinust nii kiiresti lahkuma pean, sõbrake. Sa oled tore noormees, kelles peitub suur arenguvaru, ja ma tean, et oled loodud austusväärseks, rõõmu ja edenemisega täidetud eluks. Lahkun Sinust kurbust tundmata, olles hoopis äraütlemata õnnelik ja rahul. Vaata, ma olen elanud suurepäraselt, nautides rohkem pidulikke ja erilisi hetki siin tähtede ja päikese all, kui ehk ära olen teeninud.

      Minu elutee on kulgenud allamäge, olen kogenud sügavat kurbust. Ma olen rännanud kõrgetel tippudel, tundes suuremat õnnetunnet, kui mul õigus oleks. Jah, ma olen teinud rohkem vigu, kui oleksin pidanud. Aga sõbrake, ma olen asjalik mees – olen seda ikka olnud. Seega olen mõistnud, et parem riskida ja läbi kukkuda kui üldse proovimata jätta.

      Ma tean, et oled praegu oma elu teelahkmel. Ehkki see võib näida keerulise ajajärguna, sest otsid vastuseid olulistele küsimustele, tea siiski, et see on ka imeline aeg. Inimesed on kõige erksamalt elus siis, kui nad kohtuvad tundmatusega, sest seal on kõik võimalik. Sa oled asunud avama maailma ning seega avab maailm ennast ka sinule.

      Mul ei ole võimalik Sulle õpetada kõike, mida Sul on vaja õppida. Ehkki olen oma eluteel targemaks saanud, on ka teisi õpetajaid, kelle jalge ees Sul tuleb istuda ja kelle vägevatest tarkustest teadmisi ammutada: pean iseäranis silmas kolme inimest. Soovitan Sul tungivalt neid külastada niipea, kui oled täielikult paranenud. Need on austusväärsed ja sooja südamega inimesed. Nad kõik on kätte

Скачать книгу