Minu Eesti 3. Mis juhtus? - Justin Petrone

Скачать книгу

ära. Olgu mis oli, igatahes ei võtnud halud mõnikord tuld.

      Professionaalsed eestlastest ahjukütjad olid soovitanud mul kasutada Äripäeva, kuna nende sõnutsi põles ärileht ning eriti selle nädalalõpulisa millegipärast paremini kui teised lehed. Alati aga polnud mul möödunud nädala laupäevast Äripäeva käepärast. Mõnikord oli mul võtta üksnes kriitpaberile trükitud Kroonika, mis põles kehvasti. Siis pidin ma kõike üha uuesti ja uuesti alustama. Mõnikord tuli mul sellest selline villand peale, iga päev muudkui küta ja küta, et ma unustasin end lugema Kristina Šmiguni suusasaavutustest või minister Juhan Partsi uuest majandusplaanist või uurisin oma kahe aasta tagust horoskoopi või vaatasin lihtsalt, mis Eesti kuulsuse sünnipäev sel päeval oli. Seejärel hakkasin uuesti ahju tuld tegema. Tuleb möönda, et vahel pakkus mulle lõbu vaadata, kuidas Kristina ja Juhani näod leekides korstnasse lendavad. Mul polnud isiklikult kummagi vastu mitte midagi. Meil oli lihtsalt külm.

      Köögis oli pliit, mida ma kütsin siis, kui väljas oli iseäranis külm. Mulle meeldis selle peal süüa teha. Lihavõtete ajal lihapalle küpsetades kujutasin ette, et ma olen just nagu mõni mu vanaisa või vanaema Itaalias, kes valmistab puupliidil maitsvat pühaderooga. See aitas mul mitte mõelda sellele, mis ilm väljas on. Lihavõteteks peaks talv läbi olema. Mõnikord aga sadas kogu lihavõtete aja lund ning minu Itaalia fantaasiad ja meie neli ahju hõõgusid kuni maikuuni välja.

      Ülemist kaht magamistuba kütnud ahi oli üsna lihtne ning kaetud kurrutatud plekiga, mis oli paksu helerohelise ahjuemailiga üle värvitud. See hoidis hästi sooja ning selle kõrval oli mõnus end kerra tõmmata. Kõige rohkem janti oli meil aga neljanda ahjuga. Selle lõõri ja tõmbega oli midagi valesti. Ahjuplekk läks liiga tuliseks ja email hakkas haisema. Suurema osa ajast me isegi ei vaevunud seda kasutama ja hoidsime seda tuba kütmata. Kutsusime tuba Külmaks Toaks. „Kas sa tead, kus mu läpakas on?“ – „Ma arvan, et sa jätsid selle Külma Tuppa.“

      Mõnikord käisin ma Külmas Toas rahvusvahelisest biotehnoloogiaturust artikleid kirjutamas või nende tarvis intervjuusid tegemas. Mul oli arvuti ees istudes jope seljas ja müts peas ning ma kujutasin ette, mis juhtuks, kui Skype’i kõne teises otsas Californias istuv inimene mind parajasti näeks. Kuidas ma üldse seletaksin talle oma Eesti elu üksikasju, seda, kuidas ma nüüd teadsin, millised ajalehed põlevad paremini kui teised ning millised on Külma Toa termodünaamilised omadused?

      Kas nad usuksid, et Eestis tegutsevad endiselt korstnapühkijad? Aga nii oli. Ühel päeval ilmus meie uksele keegi noormees. Ta oli üleni mustas ning tal oli peas keskaega meenutav peakate. Minu arvates nägi ta välja nagu mõni Vatikani salamõrvar. Ta tegi lõõrid katusest keldrini puhtaks, et ahjud põleksid paremini. Vahel tegi ta pausi ning teavitas meid Epuga meie ahjude ja korstnate olukorrast. Epp edastas need teated mulle. „Ta räägib, et üleval oli rohkem tõrva kui tavaliselt ja seepärast ei olegi ahjud viimasel ajal hästi käima läinud,“ ütles ta ning mina vastasin seepeale: „Hea teada.“

      Katsusin endale ette kujutada, kuidas see noormees üldse sellise tööotsa peale sattus. Eesti tundis uhkust oma uuenduslikkuse ja tehnikalembuse ning traadita interneti ja IT-idufirmade üle. See maa vaatas ülalt alla inimestele, kes maksid parkimise eest pabersedelitega või kasutasid lauatelefone. Ning ometi õpetati siin välja üha uusi korstnapühkijaid.

      Kui ma oma eestlastest sõprade käest nende vastuolude kohta aru pärisin, naerdi mind sageli välja. Asjade põletamine – olgu siis lehtede, puuokste või küttepuude – oli nende arvates alati olnud elu loomulik osa ning igasugune ettepanek asju kuidagi teisiti ajada solvas neid hingepõhjani.

      Minule oli see elu aga füüsiliselt palju raskem, kui ma olin seni harjunud. Ma olin kasvanud üles Ameerika eeslinnas termo-staatide ja keldrisse paigaldatud õlikateldega. Nelja ahju alla tule tegemine oli kurnav. Ja mis siis saab, kui üks ahi ära kustub? Vahel nii läkski. Mõnikord juhtus nii, et kui tulime sõidust ja maja oli külm, tegin ma ülakorrusel ahju korraliku tule ning jäin mõnd vana ajalehte või ajakirja lugedes selle kõrvale magama. Kui ma pimeda ja külma ahju kõrval üles ärkasin, oli mul kaks võimalust – kas panna ahjuuks kinni ja teha nägu, et mina ei tea midagi, või siis hakata otsast peale. Neil puhkudel tundsin end kui üks neist karistust kandvatest müütilistest tegelastest, kes on määratud veeretama kaljurahnu mäe otsa ning seejärel vaatama, kuidas see tagasi alla veereb.

      Sellesse korstnasse lendas nii mõndagi: pitsakarpe, katkisi puust mänguasju, isegi jõulukuuski. Jätsime kuuse talveks kuuri alla kuivama, lõhkusime selle siis tükkideks ja andsime tuleroaks. See põles ruttu ära. Okkad olid üheainsa hetkega läinud. Jämeda tüvega läks kauem aega. Tavaliselt aga oli kogu puu mõne minutiga haihtunud. Seda kui poleks kunagi olemas olnudki.

      Mõned asjad aga siiski pääsesid tulesurmast. Vahel võis tänaval jalutades näha kellegi korstnast välja lennanud kõrbenud ajalehetükki. Ühel päeval mööda Hiie tänavat astudes märkasin isegi Andrus Ansipit, kes vaatas mulle tee äärest märgadelt lehtedelt otsa. Kükitasin maha seda imeasja uurima, tõstsin selle üles ning pühkisin kõrbenud servad maha. Siis nägingi, et peaministri pea ümbert oli kogu paber ära põlenud, aga mingi ime läbi oli Ansipi meelekindel nägu pääsenud ilma ühegi kriimuta.

      Ehkki eestlased pidasid ahjukütet ohutuks, kaasnes sellega ka tõelisi ohte. Kord tuli mu tütar päevahoiust koju, kolm väikest põletushaava tagumikul. Ta oli kogemata läinud selg ees vastu lasteaia ahju plekk-kesta. Seejärel pandi ümber ahju väike tõke ning pärast ohtrat kreemi ja mitut kuud pleekisid põletushaavad ära ning kadusid viimaks sootuks.

      Mu vanemad olid sedasorti lugudest rabatud, kui nad neist üldse kuulsid. „Kui selline asi juhtuks siin maal, kaebaksid sa päevahoiu kohtusse ja saaksid palju raha,“ ütles mu ema seepeale.

      „Kas sa tead ka, kui ebatervislik see puusuits on?“ lõi mu isa sekka. „See on sama hea, kui suitsetada kaks pakki päevas.“ Oleks ta vaid teadnud, et ma tunnen eestlast, kes suitsetab kaks pakki päevas ja lisaks sellele hingab kogu aeg puusuitsu sisse. Tal on vist vähem hapnikku tarvis kui mul, arvasin ma.

      Kuid mu isal oli õigus. See on räpane ja saastav energiaallikas. Talvel kerkis suits korstnast otse taevasse ja seilas kuhugi tähtede poole kaugusse, kuid sügisel ja kevadel, kui õhk oli niiskem, moodustas see niiskus võrgu, mis püüdis suitsu kinni. Niimoodi juhtus eriti pärastpoole, meie järgmises kodus Viljandis, kus vanalinna vanad munakivi- ja kruusatänavad lämbusid suitsu kätte. Mõnel soojemal novembripäeval oli suits nii paks, et minu arvates võis kõige puhtam õhk tõepoolest olla toas. Kaalusin tõsiselt, kas peaks ehk meie õues, kuhu kogunes viie ümbruskonna korstna suits, käima gaasimaskiga, ning seda mitte seepärast, et midagi tõestada, vaid mul oli seda päriselt vaja. Meie suguvõsas on liiga paljud mehed kopsuhädadega hauda läinud. „Sa tead ju meie perekonna ajalugu küll,“ ütles isa. „See on paha lugu. Äkki peaksid New Yorki tagasi kolima…“

      Mõnikord oli ahjuküte aga üsna mõnus. Panime ahju käima ja seadsime end põrandal õdusalt ja soojalt sisse. Tütar jäi minu õhtujuttu kuulates magama, valgust andmas vaid lugemislamp ja igivana musta ahju suust paistev tulelõõm. Tüdruku otsaesisel võis näha tillukesi higipiisku. Mulle meeldis ka see, kuidas laudpõrandad soojaks läksid. Meie sooja ahju kõrval meil tekke tarvis ei läinud. Neil külmadel ja rahuküllastel talveöödel oli meie uni niivõrd kaunis.

      Teinekord Setomaal, kuhu me olime soetanud maamaja, mõjus suits rahustavalt, see lõhnas tsivilisatsiooni järele. Seal, Venemaa piiri ääres voogavate küngaste ja tohutute puudega metsade vahel oli õhk puhas ja täiuslik, kuid naabreid eriti ei olnud ning kaugusest paistva akna kuma ja maja või sauna korstnast kerkiva suitsu lõhn oli otsekui sõbra embus.

      Viljandis jõudis minu suhe ahjuküttega majadega oma kõrg- ja madalpunkti.

      Kõrgpunkti selles mõttes, et ma olin viimaks õppinud ära, kuidas tuld süüdata, ning ma oskasin puid riita laduda. Metsamees Matsiga olid meie teed läinud lahku, kuid tema asemel oli meil nüüd küttepuude A-Rühm. See koosnes neljast noorest kutist, kes sõitsid ringi küttepuid täis

Скачать книгу