LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tundsin ma jälle, nagu oleks otse mu pea kohalt pall sujuvalt korvi visatud. Seal ta oli, kõrgel hüppel, varjates päikest, pihud ülespoole nagu Michael Jordanil, higi tilkumas minu peale, valmis taas purustama mu enesekindlust, ja siis maandumas minu kõrvale, küsimas hooletult: „Nii, Petrone, kas tahad limonaadi?”.

      Sel korral olid aga panused kõrgemad. Mulle tundus, nagu hoiaks Brad Bateman kulunud oranži korvpalli asemel oma pihkude vahel tervet maailma.

      Wikipedia ütleb, et kadedus võib tulla „madalast enesehinnangust, mille tagajärjel võrreldakse end teise inimesega, ja see ohustab isiku enesepilti”. Enamgi veel, „kui teine inimene on kadestaja sarnane, on tekkiv kadedus eriti intensiivne”.

      Mu vana sõbra Brad Batemani ja minu juhtumi puhul – minnes tagasi meie valuliku Montana-dialoogi juurde – olin ihaldanud alati kogu maakera. Kohe kui nägin järgmist pilti tema maailma vallutavatest rännakutest, hakkasin uurima kohalike reisibüroode huvitavaid sihtpunkte. Ja varsti oli mul käepärast mitu eksootilist pakkumist. Kanaari saared, Singapur, Egiptus. Edasi tuleksid pildid minust, kuidas ma laisklen Maspalomase liivadel, sukeldun hotelli katusel olevas basseinis Singapuris, sõidan kaameli seljas Siinais! Viimaks ometi saaksin ma kätte maksta.

      Mehhiko: veel tekiilat

      Mõne inimese arvates on pohmellihommikud rasked, aga mina näen nendes omamoodi ilu. Istuda terrassil, vaadata valgeks krohvitud ja siis hüljatud maja, kuskil haukumas koer, kokku kukkunud õlgkatus, millele heidavad varju palmid…

      Teised kutid norskavad toas. Nad isegi ei tea, et ma olen tagasi jõudnud. Viimane, mida nad minust teadsid, oli see, et jalutasin koos mingi Jubeda Hipitüdrukuga tollelt joomapeolt minema. Nad otsisid mind rannast ja meie peitsime end põõsastesse. Vaatasime, kuidas nad mööda kõndisid.

      Ma isegi mäletan, kuidas mereväelane Tom hoidis oma pead maas, kui niiske öine õhk libises üle kabistavate paaride, kõikjal rannaliival väänlesid seksivad kehad. Nii see käib Cancúnis, Mehhikos. Hotelliomanikud tahavad toa eest raha saada, niisiis lähevad inimesed rannale ja ajavad seal asja ära. Mehed, kelle käed on naisi täis, naised, kelle peod on mehi täis. Siis ilmub välja mehhiko hombre3, kel õlal vintpüss, ta katkestab armupeo palmide varjus ja nõuab raha. „Sa tahad seda teha, pead maksma dinero, muchacho4.” Aga meil ei ole raha! Jah, me oleme rikkast Estados Unidosest5, aga me oleme vaid 20aastased kolledžikutid.

      Mereväelane Tom, kõndimas üksinda rannal. Ei tea, kas ta arvas, et olen joomasena ära kukkunud, või on ta lihtsalt masendunud sellest, et tema kondoomikarp on hotellitoa voodi all ikka veel avamata. Ta oli meist kõige rohkem elevil mõttest, et saab Mehhikos keppi, ja ta polnud ikka veel tüdrukut saanud. Ükskõik mis küljest vaadata, see oli õudusunenägu. Mehhiko paha uni. Põrgulik diskomuusika, litsakad naised, suureks pumbatud musklitega idiootide vennaskond oma tätoveeritud matšolikkuses. Kuid miski pole võrreldav sellega, mis oli juhtunud hommikul, vihaste valvurite ja raadiosaatjatega. Ja siiski pääsesin ma sellest segadusest. Ma põgenesin suurte relvadega mehhiklaste käest. Tõeline märulimees!

      Lahtise kastiga veoauto sõidab sõduritega mööda, aga selle hääl ei ärata mu magavaid kaaslasi, kes norskavad edasi, suud lahti, toas aga lendlevad kärbsed. Üks mu sõpradest, vist James peeretab kõlavalt. Kuid ma ei tunne haisu. Haistan vaid veoauto heitgaase, mere hõngu, ikka veel õhus olevat alkoholilehka. On möödunud mitu tundi ja ma usun, et olen viimaks ometi kaine. Võib-olla.

      Meie maja taga on sinavad veed, vana supermercado6, kui otsustada selle seinal olevate kulunud limonaadi- ja sigaretireklaamide põhjal, ning selle kõrval on vana katkine auto. Kes teab, milliseid jubedaid stseene see vana supermercado veel näinud on. Vägistamisi? Mõrvu?

      Eelmisel õhtul olime seal vee ääres ja ostsime suhkruseid kaneelipulki kohalike daamide käest. See oli nii süütu, see tehing. Kõva raha koduse toidu eest. Süütus nonde naiste antiiksetel maajanägudel. Kõik riietatud puuvillvalgesse. See, kuidas kangas voogas nende pehmete pruunide jäsemete ümber. Kaneelipulgad! Maajad on pühad inimesed, mis sest et nad praktiseerisid inimeste rituaalset ohverdamist. Maajade naised, piinatud pilk nende silmis, sest nad pidid meiega äri ajama. Gringod! Joodikud!

      Millal tahes ma olen koos kohalike inimestega, meenub mulle küla, kus peatusime aastaid tagasi, arvatavasti mitte kuigi kaugel sellest kohast, kus olen praegu, aga kaugemal džunglis, eemal kauplustest, restoranidest ja ööklubidest.

      Mäletan, kuidas väike poiss jooksis minu juurde, seljas kahar katoliku kooli rüü, värin hääles, kõhklev hirm silmis, püüdes müüa rahvale veidi Estadas Unidose maiustusi.

      Ma olin siis kaheksane, oma ea kohta pikk, aga ikka veel sinkjaskahvatu, pruuni tukaga nagu pisike Paul McCartney. Ma küsisin vanematelt raha, et saaksin osta kodus valmistatud iiriseid, mis pakitud värvilistesse paberitesse. Kui mu isa rahakoti välja võttis, ilmus tema ümber terve kari lapsi, kes käratsesid: „Palun, härra, kas soovite osta maiustusi, härra?”

      Me põgenesime ekskursioonibussi. Kogu tee Chichén Itzá varemeteni oli ääristatud lootusetute stseenidega, kivimajadega, mil palmilehtedest katus, alasti lastega, kes mängisid tolmus. Kui mu pere tagasi hotelli jõudis, olime püstinäljased ja sõime õhtust hotellitoas. Mäletan, kuidas tellisin hamburgeri, mõeldes kommimüüja ja selle peale, mida tema võiks süüa.

      Aknast kostis tuulehäält ja rahustavat ookeanilainete hällilaulu.

      Ka praegu kuuleb seda Cancúnis.

      Kuhu ma jäingi? Ah jaa, tekiila. Tekiila lõikab su maha kui matšeete, plahvatab su sisemuses nagu vesinikupomm. See maandub ja külvab sinusse seemne ja siis tuleb alkoholiaurude seenekujuline pilv su sõõrmete kaudu välja. See magusa maitsega säravselge Mehhiko jook purustab su teadvuse pisikesteks kildudeks, pudiks, molekulideks, aatomiteks. Tekiilas ei ole enam sind. On vaid tekiila ja ainult tekiila. Äkki saate aru, mida ma silmas pean.

      Meid on toas viis ja igal õhtul ostame pudeli odavat Morelos Blanco Tequilat, siis läheme tuppa tagasi ja jagame selle omavahel ära. Hecho en México.7 Tequila Blanco de Agave. 38 % Vol. Proviant manustatakse õhtul täpselt kell seitse. Jude tõepoolest vaatab kella ja teatab teatraalsel lavahäälel: „Härrased, khm, mulle tundub, et on aeg.”

      Siis jagatakse klaasid laiali ja James täidab kõik ääreni.

      „Selle terviseks, et Mehhikos saaks keppi!” tõstab James määrdunud klaasi kõrgele.

      „Et Mehhikos saaks keppi!” kordavad mehed laua ümber.

      Ja nii see läheb, tekiila, põhjani. PÕMM! PLAHVATUS! Millegi kohutava algus.

      Tekiilaplahvatus leiab aset vaid mõned tunnid pärast seda, kui oleme söönud „lõunat”. Kevadvaheajal Cancúnis ei söö keegi hommikust. Hommikuti me magame ja sööme üks kord päevas midagi odavat, näiteks quesadilla’sid, ube ja riisi. Ja isegi kui oleme tuikunud tagasi ähmasena varastel hommikutundidel, häbenedes oma käitumist, vandudes, et ei puutu enam tilkagi alkoholi – kui valges ülikonnas mehhiklasest kelner tuleb ja küsib, mida me lõuna kõrvale juua soovime, valime tavaliselt õlle. Dos Equis, Corona või – tugevamate magude jaoks – kangem Negra Modelo, ohtlik Mehhiko pask, mis jooksutab su kiirelt lähimasse tualetti.

      Mõnikord läheme randa ja ronime kaelani vette, mis on nii selge, et võib näha varbakarvu. Oh, Kariibi soolased veed. Nagu parim vanniskäik lapsepõlve parimatest vanniskäikudest. Me vaatame, kuidas musklimäed ja nende vapustava kehaga, D-korviga bikiine kandvad tipsid võrkpalli mängivad, ja lõbustame end nende mõttetu loba pealtkuulamisega. „Oh-oh-hoo! Kes on see kuum kutt kollastes ujukates?” nurrub imeilus must tüdruk oma sõbrale. „Ma arvan, et kohtan teda täna õhtul ööklubis.” See on Ameerika nooruse nägu. Mõne kuu või aasta pärast oleme osa hästi õlitatud väsimatust masinavärgist. Meile jäävad alatiseks need patused ja pahelised mälestused

Скачать книгу