ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril. Ethel Aoude
Читать онлайн.Название Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril
Год выпуска 2014
isbn 9789949511730
Автор произведения Ethel Aoude
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Korras! Sõitke edasi!”
Sõidamegi, aga mitte kaugele, sest väsimus ja teeolud esitavad omi tingimusi. Mõnekümne kilomeetri järel keerame teelt ära. Ees ootab viimane laager koos hispaanlastega, kel kavas järgmisel päeval minna Banc d’Arguini rahvusparki, mis laiub kaheteistkümne Hiiumaa suurusel maa-alal Lääne-Sahara piiri ja Nouakchotti vahel. Banc d’Arguini tulevad talvituma linnud Siberist ja Gröönimaalt – üsna puutumatutest paikadest – ja Mauritaania suhteline inimtühjus sobib neile.
Päev koidab. Tühermaa, millel oleme uskunud end parkinud olevat, osutub küla äärealaks. Telgi alt leitud skorpion mõjub piisavalt ergastavalt, et hommikukohv sootuks vahele jätta. Kiirustame edasi, Ghana poole. Cape Coastini jääb veel kolm tuhat seitsesada kilomeetrit auklikku asfalti ja relvastatud kontrollpunkte.
Rannikuäärne kõrbeala Nouâdhibou ja Nouakchotti vahel on kunagi olnud ookeanipõhi, nii et kollaste liivaluidete asemel katab siin maapinda kaltsiumkarbonaadi kahvatuvalge kiht. Siin-seal koguvad inimesed seda pleekinud pudi, pisikesi merekarpe suurtesse kottidesse.
GPS näitab meie kõrguseks mõned meetrid alla Kroonlinna nulli18. Saharasse sobiks sisemeri üsna hästi ja seda on omal ajal tahetud siia ka rajada – kliima mahendamiseks ja nii, sest nõgusid on siin küllaga –, aga erinevatel põhjustel, millest üks on raha, ei viidud neid plaane kunagi ellu.
Varem tihedalt tee äärde pikitud kaamelite eest hoiatavaid silte enam silma ei hakka, ent nende asemel on kaamelid isiklikult. Ära nad ei jookse, aga väga lähedale endale ka ei lase, proovi nagu oskad.
Kui ma enda kaamelipildid mõned nädalad hiljem blogisse riputan, kirjutab Martin sinna juurde jutu:
„Kaameliga on nagu miraažiga – sina lähed lähemale, aga tema liigub eest ära. Kaamelid ja miraažid ei ole eriti seltskondlikud ning mingil momendil lasevad nad sootuks varvast. Aga kuni viimase hetkeni üritavad nad sind vastu vaadata stiilis „mis vahid, paks” või midagi sellist. Maantee kaameleid ei sega. Ah et keegi on keset kõrbet musta triibu vedanud – no ja mis siis? Liiva on ju piisavalt. Ja kõrbetarna samuti. Tahan, näsin tarna; tahan, lähen üle musta triibu; tahan, jõllitan vastu. Aega mul on – ja mitte nagu muda, vaid nagu liiva.”
Teeme peatuse – enne pimedat ja pärast tolmu. Kallame kanistritäied paaki ja asi tahe. Siirdume öiste sõitude graafikusse tagasi, sest me arvame, et meil pole aega.
Mauritaania ja Mali maastikud on ilusad. Punased. Hiigeltasandikega. Kohati poolkõrbelised, kohati savannistunud. Parallaktiline nihe19 sõidutab maastikku iseenda suhtes; üksteise tagant ilmuvad välja roostesed mäed, mis liivatuulte käes on muutunud tüügasskulptuurideks. See ilu vääriks tegelikult päevavalguses läbimist, aga meil on kiire ja hämarus neelab öö hakul kogu visuaali. Õigupoolest ei tohiks Aafrikas öösiti küll kilomeetritki sõita, ja seda mitte teeröövlite, vaid löökaukude, tuledeta sõidukite ja teel kolavate loomade pärast. Aga me teeme seda ikkagi.
Mali põhjaosas läheb Sahel, Aafrika idarannikuni välja ulatuv nälja- ja meeleheitevöönd, üle savanniks. Asustus tiheneb võrdeliselt liiklusega. Senised üllatavalt head teeolud muutuvad umbes viiskümmend kilomeetrit enne iga riigipiiri täiesti võimatuks, kuigi saab veel hakkama ka ilma metallist põhjakaitsme ja tõstetud vedrustuseta.
Seda trassi uuesti läbides võiks mõnedki asjad teisiti teha. Kasvõi mitte alluda politsei kontrollpunktide loendamatutele väljapressimis- ja provokatsioonivariantidele, vaid sõita rahulikult edasi. Fookustatud enesekindlusega. Kui keegi segab, tuleb oodata, sest kunagi läheb ta ikkagi ära.
Küpsist on?
Ühel hetkel saab Burkina Faso auklik ja pikaleveninud ääremaa otsa koos oma rekasabade, vildaka silla, prantsuse keele ja kulunud tõkkepuuga. Me oleme kohal, kuigi me oleme veel teel.
Sinivalge hoone ja moskiitovõrgud klaaslabade ees on meie sihtpunkti algus.
Jah, just klaaslabade. Ei tollihoone ega enamiku Ghana majade aknaid kata täisklaas, vaid piklikud, umbes kümne sentimeetri laiused klaaslabad, mida saab kangist reguleerida kahte erinevasse asendisse. Meile tuttavat aknaklaasi kohtab siin vaid väga peenetes linnajagudes. Tollihoone eest saab apelsine. Tollihoone seest saab viisablankette. Blankettide eelis on see, et nad on tasuta ja ei pane käsi kleepuma.
„Mida te vaatate?” küsib ametnik Martinilt.
„Teie eee… neid, noh, paelu mundril.”
„Kas teie politseil on samasugused?”
„Just seda ma vaatangi, et… et… kas on või ei ole,” puter-dab Martin.
Saame tagasi passid, mis on sissekleebitud elamislubade tõttu veel paksemaks ja raskemaks muutunud. Me oleme nüüd ametlikult Ghanas, aga meie auto veel pole, sest kell saab viis ja toll sulgeb uksed. Öö veetmine piiripunktis kõlab kordi turvalisemalt kui telk tundmatul jäätmaal. Aga magamaminekuks on kell veel liiga vähe. Me kolame Ghana poolel ringi. Üliarmas terrassibaar tundub pärast nädalapikkust islamistlikku autosõitu peaaegu kingitusena.
Star? Gulder? Club? Castle Milk Stout? – küsime riiulil olevate kohalike õllesortide kohta küsimusi, millele on raske vastata.
„Kas teile shandy meeldib?” uurib baarmen.
„Pole kuulnudki.”
Baarmen muutub nõutuks.
„Sa seda reklaami tead, kus tüdruk ja poiss sõidavad lennukis?” küsib Andres. „Üks joob õlut ja teine joob Sprite’i ja siis nad suudlevad ja tuleb turbulents ja joogid segunevad? See segu ongi shandy.”
„Ega ei tea küll, aga mis seal’s ikka, proovime ära!” naeran mina.
„See on Cola Bier,” ütleb Martin. „Saksa televisioonikanalitel reklaamiti seda ühe eriti rõveda paarikesega.”
Shandy on aasta ringi kestvasse südasuvesse sobiv kerge ning värskendav jook. Shandy ja Aafrika kuumus sobivad kokku nagu saksofon ja trummid. Midagi õllekõrvast baaris müügil pole. Pähkleid – ei; sihvkasid – ei; krõpse – ei. Taamalt kostab liiga valjuks keeratud hiplife’i. Nii joomegi me shandy’t hiplife’iga.
Baari territooriumil kiratsevas söögiputkas pakutakse kohalikke rahvusroogi banku’d ja fufu’d koos erinevate suppidega. Pealiskaudselt vaadeldes jahukäkkidega sarnanev toit eeldab vähemalt nädalast nälga. Küll kunagi hiljem jõuab seda proovida!
Sissekäigu ees tegutseva kebabikaupmehe pakutav tundub juba isuäratavam. Kebabiks kutsutakse Ghanas lihavarrast, mis maetakse paksu tšillikorra alla, kui sa juhtud vastama õlakehitusega küsimusele „Kas sulle shito20 meeldib?”. Piiri äärest saab sellise lihavarda kätte väga soodsalt: viiekümne peseeva ehk umbes veerandi euro eest. Hiljem selgub, et mujal on hinnad kaks korda kõrgemad. Kui suurem tšillikiht maha raputada, saab varda lõpuni süüa ka tulekustutit kasutamata. Longime tänaval ringi. Pole mingit probleemi, kui sa ühest ärist ostetud kebabiga teise ärisse sisse jalutad. Probleem on hoopis siis, kui soovid baarist ostetud klaaspudeliga tänavale liikuda, sest klaas on raha ja raha on vähe ja klaas on kallis. Euroopas on klaasi palju ja aega vähe, aga Ghanas on kõik vastupidi, nii et pudel ei tohi mitte mingil juhul ära kaduda. Suundume oma lihavarrastega baari tagasi, jookide juurde.
Vaatan ringi – tegu on väga avara paigaga, mille keskmes asuvad baariletti ümbritsevad varikatuste ning roheliste plasttoolidega täidetud istumisalad. Selle kõige vahel patseerib kits. Tema kohalolek baarikülastajaid ei häiri. Teenindavat personali samuti mitte. Kits on justkui püsiklient või omanik. Või tulevane kebab paksu tšillikihi all.
Kolm äri ja kits tegutsevad sõbralikult koos nagu
Kroonlinna veemõõdulati nullpunkt, määratud 1840. aastal pikaajaliste mõõtmiste keskmisena.
Objekti näiv nihe tausta suhtes vaatleja asendi muutumise tõttu.