LITMIR.BIZ

      „Stop it!”39 hüüatab Martin Otabilile, kes, just lõpetanud enda organismi turgutamise neljasaja milliliitri veega, on juba autoakna alla lasknud, et kokkukäkitud pakendist vabaneda. „Seda kilekotti ei tohi välja visata!”

      „Miks mitte?”

      „Sest et seda ei tohi teha, sest plast reostab loodust, sest see laguneb mitu tuhat aastat.”

      „Kuskil pole öeldud, et ei tohi,” pareerib Otabil.

      „Siin oli just silt, mis palus linna puhtana hoida!” asun Martinile appi.

      „Me oleme linnast väljas,” teatab Otabil lühidalt ja lennutab käkras polüetüleeni lahtisest aknast välja.

      Forester peatub tolmupilve üles keerutades ja sõidab käigukasti unnates poolsada meetrit tagasi.

      „Korja üles!”

      „Te arvate tegelikult ka, et Ghana loodus on ilus? Et see siin on ilus ja kuidagimoodi… hoidmist väärt? Mille poolest?” küsib Otabil.

      „Vaata ise!” viskan pahuralt, kui astun Otabili, kes istmelt liikudagi ei kavatse, asemel autost välja veekoti järele.

      Meie ees keset rannikumadalikku laiub pärastlõunane kõrgrohusavann. Kusagil põhja pool kerkib maapind paarsada meetrit. Ja siis veel paarsada, muutudes vähehaaval Ashanti platooks, mida katavad troopikarohtlad, sekka üksikuid puid. Erinevad ökosüsteemid – ekvatoriaaldžunglitest Volta deltani – jagavad selle maa elurikkuse erinäolisteks fragmentideks. Nii erinevateks, et on päris ime, kuidas nad ühte riiki ära mahuvad.

      „Minu meelest oli jumal puhkusel, kui Ghana loodi!” viskab Otabil hooletult.

      „Jumalat ei ole,” ütlen ma, endal närv must.

      „Kuule, mis jumalamürgel teil pühapäeviti kirikutes käib?” küsib Martin. „Lärm on nagu diskoteegis. Kõrvad lendavad peast.” Tõepoolest, siinse liturgilise peo ja pillerkaari kõrval mõjuvad Ameerika filmide gospelteenistused üsnagi reserveeritutena. Kristlik pühapäevarituaal mitte ainult ei paista peona, vaid ongi seda, koos oma elava muusika, tantsu ja tralliga. Hiigelkõlarid on juba mitusada teenistust tagasi ülekoormuse tõttu ragisema hakanud, aga see ei takista kiriku diskoril neid maksimumi peale keeramast.

      „Ma ei tea, mida nad seal teevad, ma olen rasta,” ütleb Otabil. „Millised siis teie teenistused on?”

      „Üks onu räägib juttu ja keegi teine onu mängib orelit,” vastan ma.

      „Või tädi,” ütleb Martin. „Selline tagasihoidlik koosviibimine. Mina kirikus ei käi.”

      „Mina ka mitte,” lisan ma kiirelt.

      „Olete moslemid?” võtab Otabil meid pihtide vahele.

      „Ma räägin ju, et jumalat ei ole,” ütlen ma tüdinult.

      „Aga millessegi te peate ju uskuma.”

      Millesse ma usun? Geenitehnoloogiasse? Gravitatsiooni? Kõrgrõhkkonda Guinea lahe kohal?

      „Ma usun evolutsiooni,” seletan ma. „Inimene oli algul latimeeria, siis tuli veest välja, kuivatas ennast ära ja hakkas ahviks. Ja nüüd on inimene.”

      „Te tahate öelda, et mina olin kunagi ahv?!” küsib Otabil ilmse pahameelega. Asi läheb isiklikuks. Mu multifilmilik visand arenguteooriast ilmselgelt ei toiminud. Jõuame ääri-veeri Darwinini.

      „Sina olid ahv, mina olin ahv, meie kõik olime ahvid,” püüan ma meid ees terendavast rassismisüüdistusest päästa.

      „Mina ei olnud täiesti kindlasti ahv,” deklareerib Otabil.

      „Hästi, sina võib-olla siis tõepoolest ei olnud ahv, kui sa ikka üldse ei taha, aga mina olin,” jään endale kindlaks. „Ja Martin oli ka.”

      Viimane tõstab kaks sõrme, nagu oleks valmis seda van-duma suvalise, vabalt valitud raamatu peal. Näiteks talmudil. Ma tegelikult mõistan Otabili evolutsiooniprotesti. Lõppude lõpuks oli ju Darwini abikaasa Charlesi teadustöö pärast ka mures: „Sa tapsid jumala,” märkis ta üsna sageli.

      Aga veel enne, kui usuteema lõplikult lukku läheb, selgub huvitav seik – erinevalt Otabilist on tema õde Araba moslem. Neil on erinevad isad. Hiljem see seik täpsustub, nimelt on neil ka erinevad emad.

      „Kuule, jäta täna oma läppar koju, me tahaks siin filmi vaadata,” pakub Araba, kui sätime endid järjekordsele Accra-tiirule.

      „Siin ei ole ju voolu, aga mu läppari aku ei pea poolt filmigi vastu,” puiklen viisakalt.

      „Võta muidugi kaasa,” toetab mind majarahvas. Nii teemegi. Ma tegelikult ju ei tunne enda võõrustajaid. Veel. Ja mul pole mingit põhjust neid usaldada. Veel.

      Me jõuame linna, väsinud löökaukudest, palavusest ja ummikutest. Paaris telestuudios on Otabil eeltööd teinud. Mõnel pool mäletatakse ta külaskäiku ja suudetakse toodud materjalid sahtlipõhjast isegi üles leida, teistel juhtudel on kõik jäljetult kaotsi läinud. MetroTV valvelauast pole Martini demo-DVD vahepealse aja jooksul kaugemale jõudnud. TV Africa on selle ära kaotanud, aga jääb uut saades reserveerituks. GTV ei lase meid enam-vähem sissegi. TV3 sekretär mäletab Otabili külaskäiku, aga „ülemust pole parasjagu kohal” ja ilma ülemuseta ei toimu midagi. Viasati norralasest mänedžer kavatseb oma programmi hakata tootma küll, aga millal ja kuidas, ei tea veel keegi, sest telekanal on alles uus. Kuniks kõik veel ei toimi, ostetakse kogu eetrimaterjal sisse. Ring on täis.

      Läheme konditsioneeritud fuajeest parklasse tagasi. Hiiglasliku satelliittransmitteri kõrvale pargitud Foresteri ümber jalutab üks Afienyast kaasa võetud abilistest – keegi peab ju tehnikal silma peal hoidma. Suusaboks on ikka veel katusel ja asju täis. Fotovarustus, sülearvutid ja kogu elu asub pagasiruumis. Osalt laiskusest, aga suuremalt osalt ettevaatusest ei ole me ennast veel lahti pakkinud. Afienyas asub vaid minimaalne elutarvilik. Nimelt ei plaani me sinna pikalt pidama jääda. Kohe, kui vähemalt üks meist linna töö saab, katsume ka ise Accrasse korteri üürida. Araba koos oma sõpradega on küll tore, aga elu elektrita majas võiks toimida vaid juhul, kui linnaskäikude tõttu ei tuleks igapäevaselt kaheksakümmend kilomeetrit maha sõita.

      Pärastlõunane tipptund tiheneb. On mõistlik

Скачать книгу