LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Tasa, tasa!” sõnas ta kaasreisija. “Või sa kahetsed seda.” Ja ta pööras oma poni teelt kõrvale väikesele rajale, mis viis mööda mäenõlva üles, soovides Carroll O'Daly’le head õhtut ja ohutut teekonda.

      “See mees,” mõtles Carroll, „ei soovi sel õnnistatud ööl midagi head ja ma võin kasvõi piiblil vanduda, et midagi muud kui haldjad või hea rahvas, nagu ta neid kutsub, tõi teda sel tunnil üles mäkke. Haldjad!” kordas ta. „Kas temasugusele täiskasvanud mehele sobib jahtida väikesi tegelasi nagu haldjad! Muidugi, mõned ütlevad, et nad on olemas, ja mõned ütlevad, et mitte; kuid ma tean seda, et ma ei kardaks isegi tosinat neist, jah, kaht tosinat, kui nad pole suuremad, kui ma kuulnud olen.”

      Kui need mõtted Carroll O'Daly peast läbi käisid, vaatas ta uurivalt mäge, mille tagant kerkis majesteetlikult täiskuu. Mäetipus, mis ilmus tumedalt kuuketta taustale, märkas ta poni juhtiva mehe kogu, ning tal polnud kahtlustki, et see oli farmer, kes oli just tema seltskonnast lahkunud.

      Äkiline otsus sähvatas O'Daly peas välgukiirusel; nii ta julgus kui uudishimu olid üles piitsutatud viimse piirini, ning pomisedes: “Sinu järel, vanapoiss!” ronis ta oma hobuse seljast maha, sidus ta vana viirpuu külge ja alustas jõuliselt mäkkeronimist.

      Järgides nii hästi kui suutis suunda, kuhu läksid mees ja poni, jätkas ta teed, aeg-ajalt juhatust saades nende väljailmumisest, ning pärast kolmetunnist rühkimist vahel klibusel ja vahel pehmel pinnal jõudis ta nii vaikselt kui võimalik rohelise laiguni mäetipus, kus ta nägi valget poni täiesti vabalt rohtu söömas. O'Daly vaatas ringi ratsaniku järele, kuid teda polnud kusagil näha; peagi avastas ta siiski, et poni seisis mäelõhe nagu süvendi ees, ja talle meenus, et ta oli lapsena kuulnud palju jutte Poul-duve’ist või Tõtträäkiva Pealiku mäe Mustast August; et see on sissekäik mäe sees olevasse haldjalossi ja kuidas mees, kelle nimi oli Ahern, selle maanurga maaomanik, oli kord püüdnud seda nööriga mõõta ning teda oli sellesse tõmmatud ja temast ei kuuldud enam kunagi, koos paljude samalaadsete lugudega.

      „Kuid,” mõtles O'Daly, „need on vananaiste lood ja kuna ma olen tulnud nii kaugele, siis koputan õige lossiuksele ja vaatan, kas haldjad on kodus.”

      Öeldud, tehtud, sest haarates suure kivi, sama suure, jah, suurema kui ta kaks kätt, heitis ta selle kogu jõust Tõtträäkiva Pealiku mäe Musta Auku. Ta kuulis seda mütsumas ja kolisemas ühelt kaljult teisele kohutava häälega, ning ta kummardus ettepoole, et kuulatada, millal see põhja jõuab – kui seesama kivi, mille ta oli alla heitnud, tuli üles tagasi sama suure jõuga, kui tema oli selle heitnud, ja põrutas talle niimoodi vastu nägu, et ta veeres ülepeakaela mäest alla, ühest lõhest teise, palju kiiremini, kui ta oli üles tulnud. Ja hommikul leiti Carroll O'Daly oma hobuse kõrval lebamas, ninaselg katki, mis rikkus ta välimuse terveks eluks, pea lõhki ja muljutud, mõlemad silmad kinni ja nii sinised, nagu oleks sir Daniel Donnelly need ära värvinud.

      Carroll O'Daly ei julgenud enam kunagi pimeduse tulekul üksi haldjaid jahtida, kuid teda ei saa selles süüdistada, ning kui kunagi tabas öö teda üksildases paigas, püüdis ta kiiresti oma peatuspaika jõuda, küsimusi küsimata, paremale või vasakule pööramata, otsimata head rahvast või kedagi, kes nendega läbi käis.

      Mitte kaua aega tagasi elas Tipperary maakonna piiril sünnis ja aus abielupaar, kelle nimed olid Mick Flanigan ja Judy Muldoon. Need vaesed inimesed olid õnnistatud, nagu üteldakse, nelja lapsega, kõik poisid – kolm neist olid nii kenad, toekad, terved, hea välimusega lapsed, kellele päike on iganes peale paistnud, ja nad tegid ükskõik missuguse iirlase uhkeks oma rahvuse üle, kui ta nägi neid umbes kella ühe paiku kaunil suvepäeval seismas oma isa majaukse ees, ilusad linalaksed lokid peade ümber lehvimas, põsed nagu kaks roosat õuna ning suur lõhkine kartul suitsemas neil peos. Uhke mees oli Mick nende ilusate laste üle, ka Judy oli uhke naine ning neil oli selleks küllalt põhjust. Kuid ülejäänuga, kes oli vanuselt kolmas, oli kaugelt teisiti – ta oli kõige õnnetum, inetum, halvema tervisega laps, kellele Jumal on kunagi elu andnud: ta oli nii kidur, et ei suutnud üksi seistagi ega hällist lahkuda; tal olid pikad takused juuksed, tuhmid ja mustad kui kaarnal, ta nägu oli rohekaskollast värvi, ta silmad olid nagu kaks hõõguvat sütt ning ta liigutas alati oma pead, otse vahetpidamata. Enne kui ta oli aastaseks saanud, oli ta suu täis suuri hambaid, ta käed olid nagu kassi küünised ja ta jalad mitte paksemad kui piitsa käepide ja peaaegu sama sirged kui sirp; et asja hullemaks teha, oli tal kormorani sisikond ning ta suu vingus, klähvis, kriiskas ja ulgus vahetpidamata. Kõik naabrid kahtlustasid, et temaga pole õige asi, nagu märgiti eriti siis, kui rahvas kogunes tule ümber, nagu nad maal ikka teevad, ja hakkas rääkima usust ja headest asjadest, siis lebas laps oma hällis, mille ema pani tavaliselt tule lähedale, et tal oleks mõnus; ta tavatses istuma tõusta, kui nad olid jutu keskel, ning hakkas möirgama, nagu peitunuks temas ehtne kurat; see pani, nagu ma ütlesin, naabrid mõtlema, et see pole õige asi, ning ühel päeval peeti nõu, mida temaga teha. Mõned soovitasid panna ta korvis välja, kuid Judy uhkus seda ei lubanud. Ilus asi tõesti, et tema laps pandaks korvi ja heidetaks sõnnikuhunnikusse nagu surnud kassipoeg või mürgitatud rott! Ei, ei, ta ei kuula seda üldse. Üks vana naine, keda peeti väga asjatundlikuks haldjate alal, soovitas tungivalt panna tangid tulle, kuumutada need tulipunasteks ja võtta lapse nina nende vahele, see sunniks teda kahtlemata üles tunnistama, kes ta on ja kust ta tuli (sest üldiselt kahtlustati, et hea rahvas oli ta ära muutnud), kuid Judy oli liiga pehmesüdameline ja kuradikesest liiga sisse võetud, seepärast loobus ta sellest plaanist, kuigi kõik ütlesid, et ta eksib, ja ehk ta eksiski, kuid ema on selles raske süüdistada. Noh, ühed soovitasid üht ja teised teist, viimaks rääkis üks preestri järele saatmisest, kes oli väga püha ja õpetatud mees, et too asja üle vaataks; selle vastu polnud Judyl muidugi midagi, kuid üks või teine asi takistas tal alati seda tegemast ning viimaks oli tulemus see, et preester ei näinud teda kunagi.