LITMIR.BIZ

      Väike haigla Invernessis lõhnas võõralt, mingi desinfitseeriva karboolilahuse ja tärklise järele.

      Ma ei suutnud mõelda ja katsusin ka mitte tunda. Tagasitulek oli palju õudsem kui minevikku sattumine, sest siis oli mind kaitsnud uskmatuse ja kahtluse kaitsekiht kõiges selles, kus ma olen või mis minuga sünnib, ning ma elasin püsivas lootuses, et pääsen minema. Nüüd teadsin ma väga hästi, kus ma olen ja teadsin ka seda, et pääsemist ei ole. Jamie on surnud.

      Arstid ja õed püüdsid minuga lahkelt rääkida, mind toita ja mulle juua tuua, kuid minus polnud ruumi millelegi peale kaotusvalu ning õuduse. Kui mult küsiti, ütlesin neile oma nime, kuid rohkem ma suud lahti ei teinud.

      Lamasin puhaste valgete linade vahel, sõrmed kramplikult kaitsetut kõhtu katmas, ja hoidsin silmi kinni. Kujutlesin ikka ja jälle viimaseid hetki enne kivide vahele astumist – vihmamärga raba ja Jamie nägu –, teades, et kui ma liiga palju oma uut ümbrust vahin, need pildid kuhtuvad ja nende asemele tulevad sellised proosalised asjad nagu halastajaõed või voodi juurde vaasi asetatud lilled. Vajutasin salamisi ühe pöidla vastu teist ja tundsin ähmast rahuldust, tundes pöidlal väikest Jkujulist haava. Selle oli Jamie teinud minu nõudel – et see jääks tema viimaseks puudutuseks minu ihul.

      Ilmselt olin ma niimoodi päris tükk aega; vahepeal magasin ja nägin unes jakobiitide ülestõusu viimaseid päevi: surnut metsas, kes puhkas igavest und eresinise seenevaiba all; Cullodeni mõisa pööningukambri põrandal surevat Dougal MacKenziet;

      Šoti armee kaltsudes võitlejaid poristes kraavides magamas oma viimast päris und enne tapatalguid ja surma.

      Ärkasin karjatades või ägades, mu ninna lõi desinfitseerimisvahendi lõhn ja kõrvus kostsid rahustavad sõnad, mis tundusid unenäos kuuldud gaelikeelse karjumise taustal mõistmatuina, ning suikusin taas unne, kallis haav kõvasti pihku surutud.

      Ja siis avasin ma silmad ning nägin Franki. Ta seisis uksel, silus ühe käega oma pakse tumedaid juukseid ja tundus segaduses olevat – mis polnud põrmugi ime, vaene mees.

      Vajusin tagasi patjadele ja ainult vaatasin teda, lausumata sõnagi. Ta oli oma esivanemate Jack ja Alex Randalli moodi; peened, selged aristokraatlikud näojooned ja ilusa kujuga pea, mida kattis pahmakas sirgeid tumedaid juukseid. Tema nägu erines siiski Jacki ja Alexi omast mingil seletamatul viisil, mis ületas ootuspärase väikese erinevuse näojoontes. Tema näos ei olnud hirmu ega julmust; ei Alexi hingelisust ega Jacki ülbust.

      Tema kõhnast näost kiirgas intelligentsust, headust ja kerget väsimust, tal oli habemetüügas lõual ja kotid silme all. Ma teadsin ütlematagi, et ta oli sõitnud terve öö.

      „Claire?” küsis ta voodi juurde astudes ettevaatlikult, nagu poleks ta kindel, kas ma ikka olen Claire.

      Ka mina ei olnud selles kindel, kuid noogutasin ja ütlesin:

      „Tere, Frank.” Mu kõnelemisest võõrdunud hääl oli kärisev ja kähe.

      Ta võttis mu käe ja ma ei tõmmanud seda ära.

      „Kas sinuga on… korras?” küsis ta mõne aja pärast. Tema kulmud olid mind vaadates kergelt kortsus.

      „Ma ootan last.” Oma segases olekus pidasin ma seda kõige tähtsamaks. Ma ei olnud ette mõelnud, mis ma Frankile ütlen, kui temaga veel kunagi kohtun, aga teda uksel seismas nähes kerkis just see mulle selgelt ja klaarilt pähe. Ütlen talle, et olen rase, ta läheb ära ja mina jään kahekesi oma viimase mälupildiga Jamie näost ning ta põletavast puudutusest minu käel.

      Franki nägu tõmbus kergelt pingule, kuid ta ei lasknud mu kätt lahti. „Ma tean. Mulle öeldi.” Ta hingas sügavalt sisse ja siis välja. „Claire – kas sa saaksid mulle rääkida, mis sinuga juhtus?”

      Tundsin ennast viivuks nõutult, kuid kehitasin siis õlgu.

      „Küllap vist,” vastasin talle. Kogusin vaevaliselt mõtteid; ma ei tahtnud sellest rääkida, kuid tundsin voodi kõrval seisva mehe ees teatud kohustust. Mitte süüd, veel mitte, kuid kohustust. Ma olin temaga kunagi abielus.

      „Ühesõnaga,” ütlesin siis, „ma armusin kellessegi teise ja abiellusin temaga. Anna andeks,” lisasin ma, nähes ta näol šokki, „aga ma ei saanud midagi parata.”

      Seda polnud ta oodanud. Ta suu vajus avali ja sulgus taas ning ta pigistas tugevalt mu kätt; küllalt tugevalt, et ma nägu krimpsutaksin ja käe ära tõmbaksin.

      „Mida see tähendab?” küsis ta teravalt. „Kus sa olid, Claire?”

      Ta ajas ennast järsult sirgu ja jäi voodi kõrvale kõrguma.

      „Kas sa mäletad, et kui me viimati nägime, siis ma hakkasin Craigh na Duni kiviringi poole sõitma?”

      „Nii?” Ta põrnitses mind pooleldi vihasel ja pooleldi kahtlustaval pilgul.

      „Noh…” – ma tõmbasin keelega üle huulte, mis olid õige kuivaks muutunud – „…asi on nii, et ma läksin läbi kivilõhe ja sattusin aastasse 1743.”

      „Ära tee rumalat nalja, Claire!”

      „Kas sa arvad, et ma naljatan?” See mõte oli nii absurdne, et ma hakkasingi naerma, ehkki naerutuju tundus minust õige kaugel olevat.

      „Jäta järele!”

      Lõpetasin naermise. Justkui võluväel ilmus uksele kaks õde; järelikult nad luurasid kuskil lähedal koridoris. Frank kummardus alla ja haaras mul käsivarrest.

      „Kuula mind, Claire,” pressis ta läbi hammaste. „Sa räägid mulle nüüd kohe ära, kus sa olid ja mida tegid!”

      „Ma räägingi ju! Lase lahti!” Ajasin ennast voodis istukile ja rapsasin käega, et see ta sõrmede vahelt kätte saada. „Ma ütlesin sulle. Läksin läbi kivilõhe ja jõudsin kahesaja aasta taha.

      Ja ma kohtasin seal sinu kuradima esivanemat, Jack Randalli!”

      Frank pilgutas täiesti jahmunult silmi. „Keda?”

      „Musta Kaptenit Jack Randalli, seda kuradi jälki räpast perverti!”

      Franki suu vajus lahti ja õdede omad samuti. Kuulsin nende selja tagant koridorist lähenevaid samme ja tõtlikke hääli.

      „Ma pidin Jamie Fraseriga abielluma, et pääseda Jack Randalli käest, kuid siis – Jamie – ma ei saanud midagi parata, Frank, ma armusin temasse ja ma oleksin tema juurde jäänudki, kui oleksin saanud, aga ta saatis mind tagasi, sest tulemas oli Culloden, ja siis veel laps ja…” Vakatasin, kui arstikitlis mees õdede vahelt sisse astus.

      „Frank,” ütlesin

Скачать книгу