LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pidi nüüd tulema „ümberasumine”, massilise rände programm, mille organiseerivad Rahvuskaart, FEMA ja Sisejulgeolek ning millele aitab oma twainidega kaasa merevägi. Enne purset oli Null-Ameerikas elanud enam kui kolmsada miljonit inimest. Nüüd oli eesmärgiks võetud, et ükski kõrvalmaailm ei peaks üritama esimesel aastal võtta vastu rohkem kui kolmekümmet miljonit – umbes selline oli Ühendriikide rahvaarv üheksateistkümnenda sajandi keskel. See tähendas, et miljonid inimesed peavad rändama kaugemale kõrvalmaailmadesse, vähemalt kümne Maa laiusele alale Idas ja Läänes. Ja see omakorda tähendas, et kõigis asustatud maailmades tuleb hakata metsiku tempoga maid raadama. Ja kõik see peab toimuma sellel suvel. Oli selge, et vaja läheb kõiki tööriistu, kasutatud riideid ja palju muud, mida Joshua ja teised päästjad suudavad segipaisatud Nullilt ära tuua.

      „Selle rände kõrval paistab juutide väljaränne Egiptusest tühiasi!” ütles Cowley. „Me vallutame nii suuri uusi alasid, et selle kõrval paistab vana Lääne hõivamine nagu vanaema aia puhastamine. Kuid me oleme ameeriklased. Me saame sellega hakkama! Me suudame ehitada uue Ameerika ja ehitamegi selle, täpselt sellise nagu vaja. Ja ühte ma teile ütlen… ma lubasin teile, et kedagi ei jäeta selle põrguliku tuhapilve varju maha, ja nüüd luban ma teile jälle: ees ootavad rasked ajad, kuid keegi ei pea nälga kannatama…” Tema ülejäänud sõnad kadusid huiletesse ja hõisetesse.

      „Peab ütlema, et seda oskab ta hästi,” märkis Joshua.

      „Jah. Isegi õde Agnes ütles, et ta on oma rolli sisse elanud. Isegi Lobsang ütleb sama.”

      Joshua mühatas. „Lobsang ennustas enam kui ühe korra ülipurset. Sellised vulkaanipursked olid süüdi ka mõnede jokkerite, katastroofist laastatud maailmade tekkimises, mis me Pikkmaal leidsime. Aga Yellowstone’i purset ei osanud ta ikkagi ette näha.”

      Õde John noogutas. „Kokkuvõttes oli ta täpselt nii ettenägelik, kui geoloogidelt saadud viletsad andmed võimaldasid. Ja ära hoida poleks ta purset ikkagi saanud.”

      „Tõsi.” Täpselt samal kombel oli Lobsang väitnud, et ta poleks suutnud ära hoida terroristide rünnakut Null-Madisonile kümme aastat varem. Oli selge, et Lobsang ei ole kõikvõimas. „Aga ma olen kindel, et parem tal sellest ei hakka…”

      Sidpa bardo’s ei koosne hinge keha tavalisest ainest. See saab minna läbi kivi, mägede, maa, majade. Lobsang pidi lihtsalt keskenduma ja tema kese, tõeline Lobsang, võiski olla siin, seal ja kõikjal. Kuid aina rohkem igatses ta olla oma sõprade kõrval.

      Selliste sõprade kõrval nagu Nelson Azikiwe, kes istus parajasti St John on the Wateris oma endise koguduse pastoraadi elutoas…

*

      Nelsoni võõrustaja, reverend David Blessed, ulatas talle uue pilgeni täis teekruusi. Nelson rõõmustas soojendava joogi üle. Oli 2042. aasta august Lõuna-Inglismaal – Yellowstone’i purskest oli möödunud vähem kui kaks aastat – ja väljas sadas lund. Jälle oli sügis tulnud kohutavalt vara.

      Nad mõlemad silmitsesid kolmandat toasolijat, kohalikku naist, kelle nimi oli Eileen Connolly ja kes istus suure ekraaniga televiisori ees ja vaatas aina korratavaid uudiseid. Nüüd, kolm päeva pärast Vatikanis toime pandud atentaadikatset, olid peamised raadio- ja videouudised juba pähe kulunud. Hullunud karje: „Need jalad mitte! Need jalad seal ei astu!” Läbi õhu kihutav relv, teritatud alumise otsaga krutsifiks. Paavsti habras valges rüüs kogu, mis rõdult minema veeti. Abitult oksendav palgamõrtsukas, keda tabas hilinenult astumisiiveldus.

      Paavsti elu kallale kippunud mees oli inglane. Tema nimi oli Walter Nicholas Boyd. Ta oli terve oma elu olnud kõigutamatu katoliiklane. Ja ta oli oma kätega ja ihuüksi ehitanud Ida Ühe Rooma tellingud, mis asusid täpselt samal kohal ja kõrgusel, kus Nullil asus Püha Peetruse katedraali rõdu, millelt paavst väljakul seisvaid rahvahulki õnnistab. Sellises kohas oli rünnakuid oodata, kuid hämmastaval kombel – ja andestamatult, kuna nüüd kasutati terroriaktide juures tihti astumist – polnud Vatikani turvatöötajad sellega arvestanud. Niisiis ronis Walter Nicholas Boyd enda ehitatud tellingutele, astus Nullile, teritatud puidust krutsifiks käes, ja üritas paavsti tappa. Katoliku kiriku pea sai tõsise haava, kuid jäi ellu.

      Nüüd, uudiseid vaadates, hakkas Eileen mingit viisi ümisema.

      Väsinud olemisega David Blessed muigas. „Kõik laulavad seda kirikulaulu. Kas ast’sid tollal jalad need / Inglismaa haljail künkail / Kas Tema püha tallekest / võis näha meie karjamail?.. „ Ta jorutas vaikselt seda viisi. „Blake’i „Jeruusalemm”. Härra Boyd tahtis vist protesteerida selle vastu, mida nimetatakse „Vatikani maadehaaramiseks”?”

      „Nii see on,” vastas Nelson. „See on nüüd juba ülemaailmne protestiliikumine, selle nimi ongi „Need jalad mitte”. Eileen kuulub ka samasse liikumisse, eks ole?”

      Neljakümne nelja aastane Eileen, kahe lapse ema, oli kunagi kuulunud Nelsoni kogudusse ja oli nüüd taas Nelsoni eelkäija David Blessedi hoole all, kes oli juba üle kaheksakümne aasta vana, kuid oli pensionilt tagasi tulnud, et koguduse eest süngeil purskejärgseil päevil hoolitseda.

      „Jah. Just sellepärast ta maadlebki kahtluste sasipuntraga.”

      „Praegu on meie kõigi jaoks keerulised ajad, David. Mis sa arvad, kas ma saaksin temaga nüüd rääkida?”

      „Muidugi. Tule. Ma panen sulle enne veel teed juurde.”

      Niisiis hakkas Nelson Eileen Connollyt ettevaatlikult küsitlema, kuulas ära tema väga tavalise loo sellest, kuidas ta oli poetöötaja ja ema – siis tuli lahutus, kuid elu läks edasi ja Eileen kasvatas oma lapsi hästi. Tema elu oli olnud väga inglaslik ning kulgenud peaaegu häirimatult edasi ka pärast Pikkmaa avanemist. Häirimatult, kuni Ameerikas tuli vulkaanipurse.

      „Sa pead ära kolima, Eileen,” lausus David nüüd leebelt. „Ma pean silmas seda, et sa pead kolima Pikkmaale. Ja sa pead lapsed kaasa võtma. Sa ju tead, kuidas asi on. Me kõik peame minema. Inglismaast on järel ainult rusud. Sa oled näinud, kuidas kohalikud talupidajad pingutavad…”

      Nelson teadis, kuidas asjalood on. Juba teisel suveta aastal oli saagikasvatusperiood isegi Lõuna-Inglismaal olnud kohutavalt lühike. Talunikud üritasid alles juunis panna poolkülmunud mulda maha kiiresti kasvavaid vilju – kartuleid, peete, kaalikaid – ning nad jõudsid viletsa saagi vaevu ära koristada, kui juba tulid jälle külmad. Linnades ei toimunud peaaegu mingit tegevust, meeleheitlikult üritati päästa ainult kultuuriväärtusi, viies need kõrvalmaailmadesse, kuid paljude riikide valitsused lubasid, et kõrvalmaailmades luuakse rahvusvaheline, üle maailmade laiali hajutatud „Nulli muuseum”. Midagi ei lähe kaduma…

      David jätkas: „Ja veel palju aastaid läheb olukord ainult hullemaks. Selles pole vähimatki kahtlust. Vana hea Inglismaa ei suuda meid enam toita. Me peame vapralt uutesse maailmadesse astuma.”

      Kuid Eileen ei vastanud.

      Nelson ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. „Asi pole ju selles, et ta ei saaks astuda, David? Ta pole ju foobik?”

      „Ei-ei. Kahjuks takistavad teda teoloogilised kahtlused.”

      Nelsoni näole tekkis tahtmatult muie. „Teoloogilised? David, me kuulume anglikaani kirikusse. Teoloogia pole meie rida.”

      „Jah, aga paavsti rida on, ja just sellepärast ongi kõik nii ärevil…”

      Viimaks tegi suu lahti ka rahulik, kuid pisut nõutu Eileen. „Häda on selles, et inimene aetakse nii segadusse. Preestrid ütlevad Pikkmaa kohta kord üht-, siis teistmoodi. Alguses räägiti, et Pikkmaale minna on Jumalale meelepärane, sest astudes peab kõik maise vara maha jätma. Nojah, peaaegu kõik. See oli nagu vaesusevande andmine. Näiteks Pikkmaa Uute Palverändurite Ordu pidi minema ja hoolitsema uute koguduste eest, mis kõrvalmaailmades tekivad. Ma lugesin sellest ja andsin neile natuke raha. Kõik oli korras. Kuid siis hakkasid prantsuse piiskopid ütlema, et kõrvalmaailmad on kõik langenud paigad, saatana kätetöö, sest Jeesus pole seal kõndinud…”

      Nelson oli selle kohta lugenud, kui Eileeniga kohtuma valmistus. Mingis mõttes jätkus sellega tegelikult vana vaidlus selle üle, kas teiste planeetide

Скачать книгу