LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Miljoni” ekspeditsioonil tõestanud – eriti head tööd oli ta sellel missioonil teinud ingliskeelsete külaliste sulandamisel seltskonda. Pärastlõunal alustas Wu juba oma uute kohustuste täitmist „vahendajana” Harry Ryani mootoriruumis.

      Tehnikaosakonnast ei tulnud enam teateid pingete kohta ja Maggiel oli hea meel. Ja võib-olla levib sõbralik läbisaamine sellest elutähtsast sõlmpunktist ka ülejäänud laeva, mõtles ta.

      Maggie oli seda tüüpi ülemus, kes uskus, et kõige parem on probleemid päevavalgele tuua ja lasta neil laheneda nii loomulikult kui võimalik, mitte tema diktaadi järgi. Enamasti selline lähenemine toimis. Kui mõni üksik aru ei saanud, võis selle alati laevalt maha tõsta, et ta saaks tasapisi kodu poole kulgema hakata ja talle uus teenistuskoht määrataks.

      Aga kui Maggiega palus kokkusaamist tema abi, komandör Nathan Boss, polnud küsimus trollides ega läbisaamises hiinlastega. Niisiis hoiatas kass Maggiet.

      „Milles siis asi on?”

      „Kõige arusaadavam kokkuvõte on – relvades.” Shi-mi, kes istus Maggie kajutis tema laual, oli valge nagu viirastus. Kassi hääl oli voolav naisehääl, kuid tema väikese kogu tõttu polnud sellel erilist sügavust.

      Relvades? Maggie mõistatas, mida Shi-mi sellega mõtles. „Armstrongi” ja „Cernani” pardal oli relvi muidugi enam kui küllalt – need mõlemad olid ju sõjalaevad. Maggie oleks tahtnud, et Shi-mi lähemalt seletaks, kuid enam polnud aega, juba kostis Nathani vaikne koputus uksele.

      Kapteni abi Nathan Boss oli asjatundlik, usaldusväärne ohvitser, kes oli juba nii mõnegi aasta Maggie alluvuses teeninud ja keda oleks pidanud ammu edutatama. Maggie kahtlustas, et Nathanil pole piisavalt auahnust. Aga igatahes oli tal hea meel, et Nathan on koos temaga laeval. Kuigi praegu, kui mees istet võttis, paistis ta olevat rööpast väljas ning Shi-mi hüppas valjusti nurrudes talle sülle.

      „Sa oled vilets näitleja,” mühatas Maggie.

      „Kuidas, palun, kapten?”

      „Ma ei mõelnud sind, Nathan. Mis sulle muret teeb?”

      Maggie abi häiris see, et ekspeditsioonil osaleb Edward Cutler – ja ta mitte lihtsalt ei osalenud, ta oli „Cernani” kapten ja andis aru ainult Maggiele endale.

      „Teate, kapten… siin on küsimus distsipliinis. Mida iganes kapten Cutleri kohta muidu ka öelda võiks, on nii selle laeva kui „Cernani” pardal inimesi, kes olid viis aastat tagasi Valhallas, kui ta ära pööras. Mäletate, et ta üritas saada luba tsiviilisikute pihta tulistamiseks?”

      Muidugi Maggie mäletas. „Ma olen nõus, et see oli üsna äärmuslik isamaalise kohusetunde väljendus.”

      Nathan ebales. „Ja siis tormas ta minema ja te lasksite mul talle järele minna. Te ei näinud, mis pärast juhtus.”

      Kuid ettekandeid oli Maggie lugenud. Maruvihane ja nördinud Cutler, kelle Valhalla elanike vägivallatu „leebe revolutsioon” oli täiesti endast välja ajanud, võttis lõpuks ilma igasuguse loata relva ja sihtis sellega relvastamata Ameerika kodanikke. Nathan Boss riskis oma eluga ja ka oma karjääriga ning paiskas Cutleri puhta ameerika jalgpalli võttega pikali. Nathan teadis, et Maggie oli oma ettekandes tema tegevuse täielikult heaks kiitnud, selles osas polnud Maggiel vaja midagi lisada.

      „Häda on selles, kapten, et suur osa meie omadest nägid samuti, kuidas ma ta maha võtsin. Fox, Santorini…”

      „Sa muretsed, kuidas see mõjub distsipliinile, Nathan. Kui nad nägid, et kõrgem ohvitser käitub niimoodi.”

      „Nojah.”

      „Ma arvan, et me peame oma laevakaaslasi usaldama. Ja me peame andma kapten Cutlerile võimaluse oma rolliga harjuda. Valhalla sündmustest on ju ikkagi viis aastat möödas.”

      „Jah, kapten.” Nüüd oli Nathan kohmetu. Ta hakkas närvide rahustamiseks lausa kassi silitama. „Kuid see pole veel kõik. Ma tean, et muuhulgas on minu tööks kuulata, millest meeskonnaliikmed räägivad. Ja teie teate, et see ei meeldi mulle üldse, ma ei taha seljatagust õelutsemist kellelegi ette kanda.”

      Maggie varjas muige. Mingis mõttes oli Nathan oma keerulise töö jaoks liiga ausameelne. Kuid Maggiele see meeldis. „Räägi.”

      „Käivad jutud selle kohta, mida kapten Cutler pärast Valhallat tegi. Pärast uurimist kõrvaldati ta ajutiselt teenistusest, ta oli mõnda aega mereväe haiglas ja viidi siis üle Havaile, admiral Davidsoni baasi. Räägitakse, et ta sai seal mingi eriväljaõppe. Ja et ta määrati meie ekspeditsioonile, kuna tal on siin mingi eriülesanne.”

      Sellest polnud Maggie kuulnud. „„Eriülesande” all mõtled sa seda, et see on minu eest saladuses.”

      „Ee… jah, kapten.”

      Maggie vaikis ja mõtles kuuldu üle järele. Kui see peaks tõsi olema, poleks see kuigi üllatav. Tänapäevane merevägi on saladusi sama tuubil täis kui iga teine suur, keeruline, rahaga üleujutatud ja relvadest kubisev organisatsioon. Kuid teda üllatas pisut, et kui see peaks tõsi olema, oli saladus mingil moel välja imbunud.

      „Olgu Cutleriga, mis on…” Maggie teadis, et näitab üles suurt usaldust Nathani vastu, kui tunnistab talle, et ei tea temast rohkem „…aga me ei pääse temast ja me ei tohi lasta sellel moraali alla tõmmata. See oleks tõesti kahjulik.”

      Nathan noogutas. „Ma pööran selle naljaks. Meremehed on alati armastanud keelt peksta. Küll nad leiavad varsti mingi uue teema.”

      „Väga hea. Aitäh, et sellest rääkima tulid, Nathan.”

      „Ma loodan, et tegin õigesti.”

      „Sul on õige vaist. Aga kui sa midagi konkreetsemat kuuled, anna mulle ka teada. Kas oli veel midagi?”

      „Ei, kapten. Aitäh.”

      Kui Nathan oli läinud, hüppas Shi-mi tagasi lauale ja küsis: „Mida te sellest siis arvate?”

      „Mida sina arvad? Ma oletan, et sina tead sellest asjast rohkem kui mina või Nathan.”

      „Mitte eriti palju rohkem, uskuge mind.”

      „Nii et midagi selle taga ikkagi on? Cutleril on siis tõesti mingi salaülesanne, mida Davidson varjab isegi minu eest?”

      „Võib-olla täidab Davidson ka ise kõrgemalt saadud korraldusi.”

      „Miks sa ütlesid, et sinu meelest tahab Nathan relvadest rääkida? Aa. Sa pead silmas, et Cutler ise on relv.”

      „Aga ta ongi ju. Ta on vankumatu usuga ja täielikult ustav. Mõelge, kui Davidson oleks tookord Valhallas andnud käsu rahumeelse rahva pihta tulistada…”

      „Mhmh.” Mõnikord unetutel öödel mõtiskles Maggie selle üle nagu ka teiste ebameeldivate „mis-oleks-kui”-võimaluste üle oma elus. „Ilmselt me oleksime tema käsu täitnud. Aga Cutler…”

      „Cutler oleks tulistanud esimesena. Kõhklemata ja kõige suurema innuga. Kas selline inimene poleks kasulik relv? Kapten, Cutler on siin selleks, et teid kontrolli all hoida, kui peaks vaja minema.”

      „Hmm…”

      Maggiel ei olnud võimalust sellele kinnitust saada, ilma et ta oleks laeval otsa ringi keeranud. Ainsaks pikamaa-sidesüsteemiks, mis ulatus üle asustatud Pikkmaa, oli outernet, omamoodi segu internetist ja postist, mille vahendajaks olid juhuslikult mööduvad rändurid ja twainid – see sidepidamismoodus oli usaldusväärne, kuid aeglane ja mitte mingil juhul turvaline, lisaks ei toiminud see kaugemates maailmades. Ja praegu oleks kõige kiirem kullerlaev olnud „Armstrong” ise. Tulgu mis tuleb, aga Maggie pidi jätkama seda retke, ilma et oleks saanud ülemustega suhelda.

      Ta valas oma pahameele välja kassi peale ja mitte esimest korda. „Kui arvestada, et sinu mõistus koosneb lihtsalt juhuslikest elektrisädemetest peotäie Black Corporationi geeli sees, oled sa pagana kahtlustav.”

      „Ma võtan seda kui komplimenti. Kuid mul on õigus kahtlustav olla. Ka teie peaksite kahtlustav

Скачать книгу