LITMIR.BIZ

Скачать книгу

naaldus tooli seljatoele, surus saapatallad vastu põrandat ja sundis käed nuppudega üle külvatud käetugedel liikumatuks. Rahu ja enesevalitsus. See on kõige olulisem. Ja praegu oli see ainus strateegia, mis oli talle jäänud. Kui ta ainult oleks üheksa tundi varem jõudnud… ta kirus metoodiliselt kõiki viimase viie päeva sunnitud viivitusi neljas keeles, kuni vandesõnad otsa said. Nad raiskasid priiskavalt kütust, kihutasid „Peregrini” tippkiirusel tagant ja jõudsid Jacksoni kosmoseruumis „Arielile” peaaegu järele. Peaaegu. Viivitused olid andnud Markile täpselt niipalju aega, et ta sai teha uue lolluse ja ohtliku olukorra katastroofiks pöörata. Kuid seda ei teinud Mark üksi. Miles ei pooldanud selle katastroofi puhul enam kangelase-teooriat. Nii põhjalik segadus nõuab kümnete inimeste täielikku koostööd. Ta oleks praegu väga tahtnud Bel Thorne’iga nelja silma all rääkida, ja väga ruttu. Ta polnud arvestanud, et Bel on sama ettearvamatu kui Mark.

      Ta vaatas taktikaruumis ringi, et vidiekraanidelt uusimat informatsiooni saada. Vähemalt „Ariel” oli pääsenud, tule alla sattudes põgenes laev Thorne’i parema käe, leitnant Harti juhtimisel Felli Jaama. Nüüd hoidis pool tosinat Felli tsooni piiri taga varitsevat Bharaputra valvelaeva seda blokaadis. Veel kaks Bharaputra laeva eskortisid orbiidil „Peregrini”. Seni oli nende kohalolek ainult sümboolne – „Peregrini” relvad olid nende omadest üle. Kuid selline jõuvahekord muutub, kui bharaputralaste sõsarlaevad orbiidile jõuavad. Kui just Milesil ei õnnestu parun Bharaputrat veenda, et neil pole vaja tulla.

      Ta tekitas ekraanile kaardi olukorrast planeedil, nii nagu „Peregrini” lahinguarvutid sellest praegu aru said. Bharaputra meditsiinikompleksi väline paigutus paistis selgelt isegi orbiidile, kuid Milesil puudus selle siseplaan, üksikasjad, mida ta oleks tahtnud teada, et nutikat rünnakut planeerida. Seekord mingit nutikat rünnakut ei tule. Läbirääkimised, altkäemaks… ta võpatas, mõeldes, mida see kõik maksma võib minna. Bel Thorne, Mark, Roheline Rühm ja umbes viiskümmend bharaputralasest pantvangi olid juba viimased kaheksa tundi lõksus ühesainsas hoones, nende rikutud süstik seisis eemal. Süstiku piloot oli surnud, kolm rünnakrühmlast vigastatud. See maksab Belile kaptenikoha, vandus Miles endale.

      Varsti on all planeedil koidik. Jumal tänatud, bharaputralased olid kompleksist kõik tsiviilisikud evakueerinud, kuid ühtlasi olid nad toonud kohale võimsad turvajõud ja varustuse. Täielikud tapatalgud olid jäänud ainult hirmu taha, et kahjustatakse väärtuslikke kloone. Kahjuks ei asu Miles läbi rääkima mitte jõupositsioonilt. Rahu!

      Quinn tõstis käe ja andis talle märku – ole valmis! –, ilma et oleks pöördunud. Miles heitis pilgu allapoole, et oma väljanägemist kontrollida. Tema hall ohvitseri igapäevamunder oli laenatud „Peregrini” ohvitserilt, kes oli väiksuselt temast järgmine, ühelt viie jala pikkuselt naisterahvalt tehnikaüksusest, ja tema seljas oli see ikkagi kottis. Tal olid ainult pooled ettenähtud admirali eraldusmärkidest. „Agressiivne sassisolek” on komandörile täiesti võimalik stiil, kuid ka selle väljamängimiseks oleks tal vaja olnud oluliselt rohkem varustust. Nüüd peavad tema väljanägemisele võimukust lisama adrenaliin ja allasurutud viha. Kui tema kõhunärvi sees poleks mikrokiipi, näriksid haavandid praegu juba tema magu auklikuks. Ta avas oma komkonsooli vastuvõtuks Quinni konsoolile ja jäi ootama.

      Vidiplaat hakkas sätendama ja selle kohale ilmus kortsuskulmulise mehenäo kujutis. Mehe tumedad juuksed olid tahapoole tõmmatud ja kullast võruga kuklale kinnitatud, rõhutades tema tugevaid näojooni. Seljas oli tal pronksjaspruun siidkuub, peale kuldrõnga polnud tal mingeid ehteid. Tal oli oliivikarva nahk, ta nägi välja nagu heas vormis neljakümnene. Kuid välimus oli petlik. Mahhineerimine ja võitlemine, et saada mõne Jacksoni Maja vaieldamatuks juhiks, võtab enam kui ühe eluea. Ka Vasa Luigi, parun Bharaputra, oli kandnud kloonikeha vähemalt kakskümmend aastat. Oli näha, et ta hoolitseb selle keha eest hästi. Järjekordse ajusiirdamisega kaasnev haavatavuse periood on inimesele, kelle võimu ihkab nii suur hulk halastamatuid alluvaid, eriti ohtlik. Selle mehega mängida ei maksa, jõudis Miles järeldusele.

      „Mina olen Bharaputra,” teatas pruuni riietatud mees ja jäi ootama. Tõepoolest, Maja ja selle juht olid peaaegu igas mõttes üks ja sama.

      „Mina olen Naismith,” vastas Miles. „Mina juhin Dendarii Vabade Palgasõdurite Laevastikku.”

      „Ilmselt mitte täielikult,” pistis Vasa Luigi süütult.

      Miles ajas kokkusurutud hambad irevile ja tal õnnestus mitte punastada. „Tõsi ta on. Te ju mõistate, et seda rünnakut ei korraldanud mina?”

      „Ma mõistan, et nii te ütlete. Mina isiklikult ei kuulutaks laialt, et mul ei õnnestu oma alluvaid vaos hoida.”

      Ta proovib sind lõksu vedada. Rahu. „Teeme paar asja selgeks. Mul pole veel õnnestunud välja selgitada, kas kapten Thorne räägiti kuidagi nõusse või minu kaaskloon lihtsalt pettis teda. Igatahes on minu kloon teie enda toode, kes teadmata sentimentaalsetel põhjustel üritas teile isiklikku kättemaksu. Mina olen kõigest süütu kõrvalseisja, kes üritab asjad ära klaarida.”

      „Teie” – parun Bharaputra pilgutas silmi nagu sisalik – „olete kurioosum. Meie teid tootnud ei ole. Kust te pärit olete?”

      „Kas see on oluline?”

      „Võib olla.”

      „Sellisel juhul on see informatsioon müügiks või vahetuseks, mitte tasuta jagamiseks.” See oli tavaline Jacksoni etikett – parun noogutas, ilma et oleks solvunud. Nüüd astusid nad Äri kuningriiki, kuigi siin ei käinud äri võrdsete vahel. Väga hea.

      Kuid parun ei tahtnud hakata kohe lähemalt Milesi perekonna ajalugu uurima. „Mida te siis soovite, admiral?”

      „Ma tahan teid aidata. Kui te annate mulle vabad käed, saan ma oma inimesed planeedilt ära tuua ja lahendada selle õnnetu dilemma minimaalsete edasiste kahjustustega Bharaputra kaadrile ja varale. Vaikselt ja puhtalt. Ma kaalun isegi mõistliku kahjutasu maksmist seni tekitatud purustuste eest.”

      „Ma ei vaja teie abi, admiral.”

      „Vajate küll, kui tahate kulusid minimeerida.”

      Vasa Luigi silmad tõmbusid pilukile. „Kas see on ähvardus?”

      Miles kehitas õlgu. „Vastupidi. Meie mõlema kulud võivad olla väga madalad – aga meie mõlema kulud võivad olla ka väga kõrged. Mina eelistaksin madalaid kulusid.”

      Paruni pilk vilksas paremale, seal oli keegi või miski, mis jäi kaamerast välja. „Vabandage mind hetkeks, admiral.” Paruni näo asemele tuli ootemuster.

      Quinn lonkis Milesi juurde. „Mis sa arvad, kas meil õnnestub mõni neist vaestest kloonidest päästa?”

      Miles tõmbas kätega läbi juuste. „Pagan, Elli, ma pole veel Rohelist Rühmagi ära päästnud! See on kahtlane.”

      „Kahju. Kui me juba siin oleme…”

      „Tead, kui ma tahan mingit üllast üritust, mille nimel võidelda, siis leidub neid ka palju lähemal kui Jackson’s Whole’il. Näiteks tapetakse Barrayari kolgastes igal aastal palju rohkem lapsi kui viiskümmend, sest neil kahtlustatakse mutatsiooni. Ma ei saa… donkihhotlikuks muutuda nagu Mark. Ma ei tea, kust tal need mõtted tulid, igatahes mitte bharaputralastelt. Ega komarrlastelt.”

      Quinni kulmud kerkisid, ta avas suu, nagu tahaks midagi öelda, kuid pani selle siis jälle kinni ja muigas kuivalt. Siis aga ütles ta: „Ma mõtlesin rohkem Markist. Sa ise ju räägid kogu aeg, et tahad, et ta sind usaldama hakkaks.”

      „Et ma kingiksin talle kloonid? Ma teeksin seda, kui see ainult oleks võimalik. Kohe pärast seda, kui ma olen ta omaenda kätega ära kägistanud – ja seda teeksin ma kohe pärast seda, kui olen Bel Thorne’i üles poonud. Mark on Mark, ta ei võlgne mulle midagi, aga Bel oleks pidanud targem olema.” Ta surus hambad nii kõvasti kokku, et need hakkasid valutama. Quinni sõnad panid tema kujutlusvõime kihutama: mõlemad laevad hüppavad võidukalt Jacksoni kosmoseruumist minema, kõik kloonid pardal… pahadele bharaputralastele näidatakse pikka nina… Mark kogeleb imetlevaid tänusõnu… nad mõlemad jõuavad

Скачать книгу