LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ohmu! Nii et tema sõnu tuleb kuulda võtta …”

      Onu avaldas talle muljet. Igast otsast respektaabel, soliidne vuntsikestega mees. Riided, maneerid, sõnavara, diktsioon – kõik on läbi mõeldud ja lihvitud. Töötas juba 80-ndatel, mil andis – väikese tasu, mingi veerandsaja eest – „konsultatsioone” piiri taha putkata soovijaile; lollid kuulasid teda, suu ammuli, kuulasid, silmitsesid tema rõivaid, ahmisid sisse iga sõna ning hakkasid viie minuti pärast uskuma, sest tal on selline hääl ja ta käib puhtalt riides. Nõnda ütleb ema:

      „Tal on lihtsalt selline hääl. Ta võib rääkida mida iganes ja kõik usuvad! Pealegi on ta lapsest peale armastanud hästi riides käia. Keegi ei märka, et ta kipub kangesti hoogu minema …” Teisisõnu: fantaseerib, esitab soovitut tõeluse pähe ja puhub suureks mitte ainult enda, vaid, mis kõige hirmsam, ka teiste võimalusi. „Sest ta on nii laitmatult riides! Ta on lapsest peale selline …”

      Jah, ma mäletasin seda lugu: viieaastasena virutas ta õele haamriga pähe selle eest, et too üritas talle kalosse jalga panna.

      „Asi on selles, et ma vihkan kalosse väikesest peale,” seletas onu mulle juba Taanis – ta armastas valgeid särke ja püksiviike. Lihtsalt jumaldas pükste aurutamist. Vihkas dresse ja kalosse, samuti susse, susse ei sallinud ta silmaotsaski! Kuid haamriga oma lihase õe kallale minna …

      Seda ta keeldus meenutamast.

      Salarelv mõjus: pehme köhatamine ja viks riietus käivitasid plaani. InterCity lendas Frederikshavni suunas. Kavatsused, Danguolėt panid liikuma kavatsused …

      „Euge, woman is a lot more than you can imagine!”19 rääkis Hanuan meie viimasel kohtumisel Huskegaard’s. „See on rohkemat kui sinu mõistuspärane tegevus. Rohkemat kui ratio tervikuna! See on lokomotiiv ja hunnik vaguneid, see on terve strateegiline staap, büroo koos agentide ja sekretäridega, naine on maffia. Temast võitu saada pole võimalik.” Hanuman sammus mööda vagunit edasi-tagasi. Ma püüdsin teda mitte kuulata. Ta nägi seda, kuid jätkas, lootes tammist läbi murda: „Sa kas kuulud talle tervenisti ja tegutsed tema koostatud skeemi järgi või käid kus kurat …! ja jääd omapäi: ilma naiseta, väljapoole maailma! Sest maailmaga seob sind naine ja vastupidi: naise kaudu teostub side maailmaga.” Ta kummardas mu kohale: ma istusin oma tugitoolis, pleed õlgadel, tema seisis veinipudeli ja pokaaliga, küsides: „Aga on sulle vaja seda sidet maailmaga? Oled sa endalt seda küsinud?” Ma vaikisin, vaadates talle kindlalt silma. Võtsin pudeli, valasin klaasi juurde. Hanuman asus jälle vagunit sammudega mõõtma, ohkas minu ja Danguolė ühist varanatukest silmitsedes: Danguolė oli trümoo peale asetanud endatehtud klaasist suveniirid. Hanuman võttis suure oranži punaste uimede ja hõbedaste täpikestega kala, muigas, pani tagasi. „Euge, küllap sa hakkasid end tundma valge inimesena? Kas sa otsustasid hakata Jackiks? Parimal juhul oled sa Jackass20. Ja jääd selleks alati. Sinu kodu on naljanumber, jaburus, ajab hobusedki naerma! Sinu elu Huskegaard’s on meeltesegadus! Kui räägiks kellelegi, ei usutaks ju! Häh, Euge, saa aru, see kõik võib halvasti lõppeda. Kui sa seod oma saatuse temaga, siis tähendab see ühiskonna osaks saamist, kuid sina oled ju jooksus. Loodetavasti ei ole sa seda unustanud?” Ma ohkasin, jõin, panin silmad kinni, naaldusin seljatoele, sirutasin jalad välja. Ma ei tahtnud seda kuulata. Ta jätkas: „Maailm kuulub naisele. Matriarhaat on ammu käes. On aeg seda tunnistada. Leppida, sest seda mõista pole võimalik: naise aju töötab hoopis teisiti kui mehe oma, siin on kõik teistmoodi, siin pole millestki aru saada. Naine on ämblikuvõrk, tuhanded nähtamatud niidid, läbipaistev joonis, blueprint21, kaart, vektor, tulevikku kihutava rongi sõiduplaan, naine on alati suunatud tulevikku, mida ta kannab oma üsas!”

      … isegi kui ta põhimõtteliselt ei taha lapsi saada!

      Nagu Danguolė …

      Kastanpruunid juuksed, rammestunud pärnadelt kukuvad rasked päikesepiisad, õhupeegeldus, mägede õhk, kaljud sädelevad salapäraselt, peegeldades päikesekiirt, tihke mõrkjas hašiš, mille me ostsime Akerselva äärest. „Syttende mai!” karjus kurdi diiler mind kaelale patsutades (seitsmeteistaastane tattnina, läbinisti pilves). „Du får rabat den Syttende mai! Skjønner du?”22 Vesi kanalis polnud ei must ega roheline – see oli klants, surnud, keemiliste varjunditega. Puuoksad, linnud, paberlennukid – kõik, mis kanali kohal vilksatas, muutus gooti unenäoks. „Skittene mai dette år,”23 ütles Danguolė ja kõik ümberringi pistsid hirnuma. Me istusime silla alla, suitsetasime ja naersime, korrates: skittene mai, skittene mai …

      Danguolė, tema naer – vikerkaar mägijõe kohal.

      See habras neiu oli suunatud tulevikku, ta tahtis mehele minna, ta tahtis selgust. Ebamäärasus teda enam ei rahuldanud. Ta oli väga praktiline. Neetult praktiline! Praktilisuse ja romantismi kooslus on plahvatusohtlik segu, sellega pole nalja: kõik, millest unistatakse, tehakse kohemaid teoks. Pole aega tühja-tähjaga tegelda! Lõppude lõpuks on ta juba kakskümmend viis. Tõsine täiskasvanud naine, on aeg kindel jalgealune leida, silmad otsisid ilvese kombel saaki, ta ei tahtnud enam ei tea kelle seltsis illegaalina mööda Euroopat kolada … mingisuguse Eestist plehku pannud venelasega … Olla hipihilpudes plika hašišiga tubakakotis ei pakkunud enam pinget. Ta oli sellest kuvandist välja kasvanud, samamoodi nagu ta oli kunagi saanud lihtsast klaasipuhujast tsehhimeistriks (ta kamandas inimesi, mul tasus seda meeles pidada). Ta tahtis end kehtestada. Võimalik, et see oli tal veres, aga võibolla hakkab kord ametikõrgendust saanud inimene instinktiivselt põlve tõstma, otsima tallaga tuge, et astuda järgmine samm ülespoole. Igatahes olin mina tema jaoks lisaks armastusele kütus. Omada mind mehe rollis oli ühteaegu romantiline ja praktiline: ta pidas mind geeniuseks, kes teeb ka teda kuulsaks. Seetõttu meeldis talle, et ma istun Huskegaard’s, kribin lõputut romaani, peidan end vaata et iseenda eest nagu põrsast kotis. Ta tahtis kõigile ümberringi endast ja minust teada anda, tahtis uusi tutvusi, tahtis vedada mind boheemlaste kohvikutesse, tutvustada mind inimestele, rääkida minust kõigile. Ta otsis kirjastajate aadresse ja saatis neile katkendeid minu käsikirjadest, astus nendega kirjavahetusse. Ja nüüd olime me pinnale ujunud! Ta leidis, et see polnud juhuslik, et see oli saatus. Nüüd pidin ma mitte ainult oma elu päästma, vaid ka kõigile tõestama, et ma olen midagi väärt. Uus etapp! Juba paistis uus etapp …

      Ta interpreteeris kõike omal paganlikul moel: „Lihtsalt on kätte jõudnud hetk, mil sa ei saa end rohkem varjata … See on saatus … Läheb ainult paremaks …”

      Me keerasime sirgele teele ja kihutasime raketi kiirusel meie suhete lõpliku vormistamise suunas. Meid ootas Oslo, kus meid ei oodanud keegi. Ma lihtsalt lükkasin vältimatut edasi. Kui mitte sel aastal, siis järgmisel. Lootusetus seisis igal perroonil. Iga vanamoori silmist lugesin ma seda, mis mulle määratud oli. Ma olin Gnåstrupist põgenenud, kuid ma polnud vaba. Ma võisin minna kuhu iganes. Kuid mis sest kasu, kui sa ei tunne end vabana.

      Ma olin üle aia hüpanud tema pärast. Ning seega pidin tegutsema vastavalt Plaanile. Norra oli muuseas territoorium, kus pidi etenduma tema kavandatud skeem. Lõppsihiks oli märgitud teine punkt – minu nõndanimetatud meistriteos, mida ta kandis diskettidel oma käekotis, ja ülemaailmne tunnustus, mis kangastus talle tulevikus. Minu geenius – vaat mida ta teenis! Ja pangem tähele, mitte mina ei ajanud talle seda kärbest pähe – talle endale meeldis minu väljamõtlemisega tegelda. Moonutada minu kuvandit … vastavalt oma maitsele … Ilma selle väikese illusioonita poleks midagi olnud. Kuid teistmoodi ta ei saanud; ta ohverdas ainult geeniuse nimel! Praktiline, iseseisev, kõiki persse saatev naine geeniuse pommromaaniga seljakotis.

      Ta sisuliselt ei näinud minus inimest!

      Ma olin tema pärast valmis kõigeks, isegi geeniuseks saama. Ma olin valmis mitte ainult hüppeks üle aia, vaid isegi üle kuristiku! Heita maailm tema jalge ette, mis on kängitsetud rohmakatesse saabastesse. Ma tegin kõik võimaliku … Hüpe üle aia oli üks paljudest tõestustest, et ma olen sisuliselt kõigeks võimeline.

      Hirmutas see, et see oli kõigest

Скачать книгу