LITMIR.BIZ

Скачать книгу

puud. Uspenski küsis: „Kas te ütlesite, et NKGB laseb meid maha, kui me taandume?”

      „Otsemaid.” Aleksander ei vaadanud Uspenskile otsa.

      „Kas te ütlesite, et nad lasevad meid maha?”

      Nüüd vaatas Aleksander Uspenskile otsa. „Mida sa öelda tahad, leitnant?” küsis ta pikkamisi.

      „Mitte midagi, seltsimees kapten. Kuid te vihjate, eks ole, et neil on, millega meid maha lasta?”

      Aleksander oli veidi aega vait ja ütles siis: „Tooge nooremseersant Jermenko minu juurde.”

      Mõne minuti pärast naasis Uspenski koos Jermenkoga, kes pühkis käsivarrelt verd.

      „Nooremseersant, kuidas sul laskemoonaga on?”

      „Mul on kolm kaheksa padruniga salve, kolm granaati ja mõni miinipilduja mürsk.”

      „Väga hea. Las ma selgitan sulle olukorda. Meil on vähe laskemoona ja metsas on vähemalt tosin sakslast.”

      „Minu arust rohkem kui tosin, seltsimees kapten. Ja nemad on relvastatud.”

      „Nooremseersant, kui täpne laskur sa oled? Kas su kahest tosinast padrunist piisab tosina mehe vastu?”

      „Ei, seltsimees kapten, ei piisa. Mul pole snaipripüss.”

      „On sul ettepanekuid?”

      „Kas te küsite minult, seltsimees kapten?”

      „Ma küsin sinult, nooremseersant.”

      Jermenko oli vait, liigutas mõtlikult suud ja kohendas kiivrit. Ta seisis valvel ja tema käsivars veritses endiselt. Aleksander andis Uspenskile märku tuua esmaabipaun. Jermenko mõtles ikka veel. Aleksander andis talle märku kükakile laskuda ja vaatas nooremseersandi haava üle. Tegemist oli kolmpealihase pindmise kriimustusega, kuid see veritses pidevalt. Aleksander pani rõhksideme ja ütles Jermenko kõrval istudes: „Ütle mulle, nooremseersant, millele sa mõtled.”

      Häält tasandades vastas Jermenko: „Ma mõtlen, et võib-olla peaksime … järelväelt laskemoona küsima, seltsimees kapten.” Ta osutas oma selja taha metsa poole.

      „Minu arvates on sul õigus. Aga mis siis, kui nad keelduvad?”

      „Minu arvates peame neilt niimoodi küsima, et keeldumine on võimatu.”

      Aleksander patsutas Jermenkot seljale.

      Häält veelgi tasandades ütles Jermenko: „Ma tean, et neil on kümneid poolautomaate, vähemalt kolm-neli püstolkuulipildujat, ja nad pole oma padruneid ära raisanud. Neil on granaate, neil on miinipilduja mürske ning neil on vett ja toitu.”

      Aleksander ja Uspenski vahetasid pilke. „Sul on kahtlemata õigus,” ütles Aleksander Jermenko käsivart sidudes ja otsi kokku sõlmides. „Kuid ma ei tea, kas nad annavad oma laskemoona ära. Kas sa oled ülesande kõrgusel?”

      „Jah, seltsimees kapten. Mul on nende tähelepanu hajutamiseks vaja ühte meest.”

      Aleksander tõusis. „See olen mina.”

      „Seltsimees kapten!” hüüatas Uspenski. „Ei. Te saadate minu.”

      „Sa võid meiega kaasa tulla. Aga mida sa ka ei tee, ära neile ütle, et sul on üksainus kops, leitnant.” Aleksander ulatas Jermenkole puunuia, mille oli meisterdanud. Sügavale voolitud puunuia sisse olid kiilutud väikesed teravad mürsukillud. Käepide oli kinnitatud köie külge, mille Aleksander oli puukoorest teinud, nii et seda oleks hea viibutada. Jermenko võttis nuia, andis Uspenskile Tokarevi püstoli tarvis padruneid, nad laadisid oma relvad, Aleksander laadis oma Špaginisse uue kolmekümne viie padruniga salve ja kolm meest sammusid vaikselt läbi metsa NKGB laagripaika. Aleksander nägi tosinat meest hubase lõkke ümber istumas, lobisemas, naermas.

      „Uspenski,” ütles ta, „jää siia. Ma lähen ja räägin nendega kõigepealt. Palun nende abi. Teie kaks oodake mind siin. Kui ma ringi keeran ja teie poole tagasi tulles püstolkuulipilduja õlale viskan, oleme rahujalal. Kui ma astun sammu, püstolkuulipilduja käes, siis rahu ei ole. Selge?”

      „Täiesti,” vastas Jermenko, aga sünge ilmega Uspenski ohkas ja jäi vastuse võlgu. Uspenski võttis Aleksandri kaitsmist liiga tõsiselt.

      „Leitnant! Selge?”

      „Jah, seltsimees kapten.”

      Uspenski ja Jermenko kümne sammu kaugusele põõsastesse jätnud, astus Aleksander edasi ning jõudis väikesel välul istuva meestesõõri juurde. „Seltsimehed,” ütles ta ringile lähemale astudes, „meil on teie abi vaja. Meil pole enam laskemoona, abiväed pole kohale jõudnud ja ma pole ka välitelefoniga kedagi kätte saanud. Mu kahest pataljonist on alles kakskümmend meest ja mul pole toetust. Me vajame teie padruneid ja mürske. Samuti vajame teie esmaabipaunu ja veidi vett haavatutele. Ja luba kasutada komandopunkti helistamiseks teie telefoni.”

      Mehed vahtisid teda vaikides ja hakkasid siis naerma. „Te teete nalja, eks ole?”

      „Mulle anti käsk metsast läbi tungida.”

      „Te pole ilmselt käsku täitnud, kapten,” ütles leitnant Sennev istudes ja Aleksandrile otsa vahtides.

      „Oi, mina olen käsku täitnud, leitnant,” ütles Aleksander. „Ja mu meeste veri tõendab mu kuulekust. Kuid nüüd vajan ma teie relvi.”

      „Hakka astuma,” ütles Sennev.

      „Ma palun, et te oma relvavendi aitaksite. Me sõdime ikka veel samal poolel, eks ole?”

      „Ma ütlesin, et hakka astuma.”

      Aleksander ohkas. Pikkamisi keeras ta meestesõõrile selja, Špagin käes. Enne kui ta jõudis ringi keerata, nägi Aleksander, kuidas Jermenko käest lendu lastud killunui sireenina ulgudes läbi õhu vuhises ja Sennevi pähe kinni jäi. Küllap Jermenko oli üsna lähedal olnud ja kõike kuulnud, et ta nii varmalt nuia lendu laskis. Aleksander keeras välkkiirelt ringi, sihtis Špaginiga ja tulistas laskhaaval. Ta ei kasutanud automaattuld. Ta ei raisanud ühtegi kuuli Sennevile, kellele polnud seda vajagi. Aleksander tulistas viis lasku, Jermenko kuus, ja oligi kõik. NKGB-lased ei jõudnud isegi relva tõsta.

      Uspenski ja Jermenko võtsid kõik nende relvad ja varustuse, samal ajal kui Aleksander laipu riita ladus. Kui nad olid küllalt kaugel – paarkümmend sammu –, viskas Aleksander granaadi laibakuhja ning kattis silmad käega. Granaat lõhkes. Kolm meest seisid veidi aega ja vaatasid lahvatavaid leeke.

      „Võib-olla ootavad nad meilt sõjamehelikku hüvastijättu,” ütles Uspenski kulpi lüües. „Hüvasti ja käige põrgu!”

      Jermenko naeris.

      Kui nad oma positsioonidele naasid, patsutas Aleksander nooremseersanti õlale. „Hästi tehtud,” ütles ta Jermenkole suitsu pakkudes.

      „Tänan, seltsimees kapten,” ütles Jermenko. Ta köhis kurgu puhtaks. „Palun luba minna vaenlase komandöri otsima. Mina arvan, et kui me nende komandöri maha võtame, kukub kogu kaitse kokku.”

      „Arvad?”

      „Jah. Nad on väga korrapäratud. Ees, külgedel, tulistavad huupi, ei mingit sihti. Nad ei võitle nagu väljaõppinud sõjaväelased. Nad võitlevad nagu partisanivägi.”

      „Me oleme metsas, nooremseersant,” ütles Aleksander. „Ega sa ometi kaevikuid oota?”

      „Ma ootan arukust. Seda ma ei näe. Nad on hambuni relvastatud ja tulistavad meid, nagu ei hooliks nad karvavõrdki, kui kaua vastu peavad. Nad kaitsevad metsa, nagu oleks neil otsatud varud.”

      „Ja kuidas see asja muudab, kui sa komandöri minu juurde tood?”

      „Ilma komandörita nad taganevad.”

      „Nemad taganevad, aga meie jääme endiselt metsa.”

      „Me võime liikuda küljele, lõunasse. Küllap satume Lõuna-Ukraina rinde vägedele.”

      „Lõuna-Ukraina rinde väed on meid nähes väga rõõmsad. Nooremseersant,

Скачать книгу