LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ihu. Ta surus tüdruku käsivarre vastu oma keha ning pani kõndides korraks silmad kinni, kujutledes kergendust ja mõnu. Aleksander tegi silmad lahti, judises kergelt ja ohkas.

      „Te lähete Visla äärde, eks? Puławysse?” küsis tüdruk.

      Aleksander ei vastanud.

      „Ma tean, et lähete, tead, kust? Kaks Nõukogude diviisi, üks soomusdiviis ja üks jalaväediviis, kokku tuhat meest, läksid sinnapoole. Keegi ei tulnud tagasi.”

      „Nad ei peagi tagasi tulema.”

      „Sa ei kuula. Nad ei liigu ka edasi. Nad kõik on jões. Iga viimne kui teie Nõukogude sõdur.”

      Aleksander silmitses naist mõtlikult.

      „Ma ei hooli neist küünevõrdki, nagu ei hooli ka sakslastest. Kuid sina kohtlesid mind üsna lugupidavalt. Ma annan sulle paremat nõu,” ütles naine.

      Aleksander jäi kuulama.

      „Te lähete liiga kaugele põhja. Võtate suuna otse Saksa kaitseliinidele. Sakslasi on seal sadu tuhandeid. Nad varitsevad teid Visla teisel kaldal. Nad tapavad teid kõiki ja tapavad ka sinu. Pea meeles, et Valgevenes tuli võit kergelt, kuna sakslased ei hoolinud Valgevenest karvavõrdki.”

      Aleksander oleks tahtnud vastu vaielda, et Valgevenes ei tulnud võit kergelt, kuid pidas suu.

      „Visla on viimane suur jõgi enne Odrat Poola ja Saksamaa piiril, ja Odra voolab niisama hästi kui läbi Berliini. Kui ületate jõe Varssavist põhja pool, ei pääse te iial läbi, ükskõik kui palju tanke ja lennukeid teil ka pole.”

      „Lennukeid pole mul üldse,” vastas Aleksander. „Ja tanke on ainult üks.”

      „Te peate viiskümmend kilomeetrit lõuna poole minema ja jõe ületama kõige kitsamas kohas. Seal on sild, ehkki ma olen kindel, et see on mineeritud …”

      „Kust sina seda tead?”

      Naine naeratas. „Esiteks elasin ma kunagi sealsamas lähedal Tarnówis. Ja teiseks rääkisid kuramuse fritsud kuu aega tagasi sealt läbi minnes saksa keelt, arvasid, et ma ei saa aru. Nad arvavad, et me kõik oleme idioodid. Ma olen kindel, et sealne väike sinivalge sild on mineeritud. Ärge sillast üle minge. Kuid jõgi on madal. Sügavamate kohtade tarvis võite pontoonid ehitada, aga ma võin kihla vedada, et te kõik oskate ujuda. Te saate isegi tanki üle viia. Mets on kehvasti kaitstud: see on liiga tihe ja mägine. Ma ei ütle, et see on kaitsmata. Lihtsalt kehvasti kaitstud. Seal on enamasti partisanirühmad – nii Saksa kui ka Nõukogude omad. Kui üle saate, pääsete metsa, ja selle metsa taga olete peaaegu Saksamaal. Vähemasti on teil võimalus. Kui te aga Puławy või Dolny juures üle Visla lähete, olete kõik surmalapsed.”

      Poolatar seisatas. „Noh, olemegi kohal.” Ta osutas väikesele elamule. Kõik tuled põlesid. Naine naeratas. „Sellest tunned meid, patuseid. Tuled põlevad kogu öö.”

      Aleksander naeratas vastu.

      „Aitäh,” ütles poolatar. „Mul on hea meel, et ma ei pidanud täna veel ühte ette võtma. Ma olen surmväsinud.” Ta puudutas Aleksandri rinda. „Kuigi sinu vastu poleks mul midagi olnud.”

      Aleksander silus tema kleiti. „Aitäh sulle,” ütles ta. „Mis su nimi on?”

      Tüdruk naeratas. „Vera,” vastas ta. „See tähendab vene keeles usku, eks ole? Ja sinu nimi?”

      „Mina olen Aleksander,” vastas mees. „Kas sel Tarnówi-lähedasel sillal … nimi ka on?”

      Vera suudles teda kergelt huultele. „Most do Świętokrzyż. Püha Risti sild.”

      Järgmisel hommikul saatis Aleksander viis meest põhja poole Puławysse Visla äärde luureretkele. Mehed ei tulnud tagasi. Ta saatis veel viis meest Dolnysse. Mehed ei tulnud tagasi.

      Oli augusti algus ja Varssavist tulevad teated liikusid aeglaselt ning olid sünged. Hoolimata suuresõnalistest lubadustest sakslased Varssavist ja läbi linna voolava Lääne-Visla äärest minema lüüa, jäid sakslased sinna, kus olid, Nõukogude armee kaotused olid kohutavad, poolakad, kelle venelased olid üles kütnud ja keda kannustasid valelubadused Nõukogude armee abist, olid ise sakslaste vastu üles tõusnud ning neile said osaks tapatalgud.

      Aleksander ootas veel mõne päeva, kuid kuna häid uudiseid ei tulnud, võttis Uspenski kaasa ning nad läksid läbi metsa Visla äärde, varjusid kalda lähistele ja silmitsesid vaikset pilliroogu vastaskaldal. Nad olid peaaegu kahekesi – kui otse ette vaatasid. Nende selja taga oli kaks NKGB-last, püss seljas. Ühelgi karistuspataljoni ohvitseril ei lubatud üksi mööda Poolat kolada, olgu nad või näiliselt luureretkel. NKGB oli kõikjal. Nad ei võidelnud sakslastega, nad lihtsalt valvasid GULAG-i vange. Möödunud aasta jooksul polnud ainustki päeva, mil nad poleks Aleksandrile silma hakanud.

      „Ma vihkan neid värdjaid,” pomises Uspenski.

      „Ma ei mõtle neile.” Aleksander surus hambad kokku.

      „Peaksite mõtlema. Nad soovivad teile halba.”

      „Ma ei võta seda isiklikult.”

      „Peaksite võtma.”

      Nad tegid suitsu. Hommik oli päikesepaisteline ja selge. Jõgi meenutas Aleksandrile … Ta kiskus ägedamalt suitsu, pani põlema veel ühe ja veel ühe – et mälu nikotiiniga mürgitada.

      „Uspenski, mul on su nõuannet vaja.”

      „See teeb mulle au, seltsimees kapten.”

      Aleksander ütles: „Mul kästi homme koidu ajal Dolny juures sillapea vallutada.”

      „Näib vaikne,” ütles Uspenski.

      „Näib tõesti, eks ole? Aga mis siis, kui,” – Aleksander tõmbas hinge – „mis siis, kui ma sulle ütlen, et sa saad homme surma?”

      „Seltsimees kapten, te kirjeldate mulle elu, mida olen elanud viimased kolm aastat.”

      Aleksander jätkas. „Mis siis, kui ma ütlen, et me võiksime minna allavoolu, kus sakslaste kaitse pole nii tugev, ja ellu jääda? Ma ei tea, kui kauaks, ja ma ei tea, kas lõpuks ongi vahet, kuid igatahes tundub, et saatuse tuuled on sel suvehommikul meil kannul – ela või sure, sosistavad need.”

      „Seltsimees komandör, kas ma võin küsida, mis kuradi juttu te ajate?”

      „Ma räägin sinu eluteest, Uspenski. Ühel pool on su ülejäänud elu. Teisel pool samuti – ainult et lühem.”

      „Miks te arvate, et allavoolu liikudes läheb meil paremini?”

      Aleksander kehitas õlgu. Ta ei tahtnud Uspenskile rääkida pehme ihuga neiust, kelle nimi oli Usk. „Ma tean, et Dolny on petlikult vaikne.”

      „Seltsimees komandör, teil on ju samuti komandör, eks ole? Ma kuulsin, kuidas te täna hommikul telefoniga rääkisite. Kindral Konev andis teile selge käsu Dolny ära võtta.”

      Aleksander noogutas ja vastas: „Jah. Ta saadab meid surma. Jõgi on liiga sügav ja lai, sild nähtaval. Vean kihla, et sakslased isegi ei mineeri silda. Nad lihtsalt lasevad meid Dolnys Visla vastaskaldalt maha.”

      Uspenski taganes puude vahele ja ütles: „Minu arust pole meil erilist valikut, seltsimees kapten. Teie pole kindral Konev. Te peate minema sinna, kuhu ta käsib. Ja isegi tema peab minema sinna, kuhu käsib seltsimees Stalin.”

      Aleksander jäi mõttesse. Ta ei liikunud paigast.

      „Vaata seda silda. Vaata jõge. Selles on tuhandete Nõukogude inimeste laibad.” Aleksander pidas pausi. „Homme hulbime selles sina ja mina.”

      „Mina neid ei näe,” ütles Uspenski sundimatult, jõge kõõritades. „Ja keegi peab jõe ületama.” See ei kõlanud enam nii sundimatult.

      Aleksander raputas pead. „Ei. Mitte keegi. Kõik surevad. Nagu meiegi. Homme.” Ta naeratas. „Vaata Vislat hoolikalt, leitnant. Koidu ajal saab sellest su haud. Naudi viimast päeva siin maa peal. Jumal tegi selle eriti ilusaks.”

      Uspenski

Скачать книгу