LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Julia oleks osanud asjadest aru saada, oleks ta imestanud, et on sündinud nii veidrasse maailma.

      Torm oli maastikku mitu tundi räsinud. Kohutav tuul kandis endaga kaasa suurtes kogustes soola ja selle eest polnud millelgi pääsu. Puude noored rohelised lehed muutusid mustaks, närbusid ning krabisesid pisimaski tuulepuhangus nagu kuivad küpsised. Mustaks tõmbusid isegi võililled ja nõgesed. Hein ja kartulid jäid kiduma, noored herned ja oad tõmbusid krimpsu ja kuivasid ära. Rooside pungad ei puhkenudki ja jõgi oli ummistunud mõrvatud kevade prahist.

      Namparas, selles väikeses maailmas, mille moodustasid neli seina, rõõmsavärvilised kardinad ja vaiksed hääled, oli elu kõige kiuste lootusrikas.

      Demelza oli vaadanud lapse hoolega üle ning otsustanud, et too on igati täiuslik ja imetore vaadata, kui tema väike kannatada saanud nägu ükskord paraneb. Keegi ei paistnud teadvat, kui kaua sellega läheb – Ross mõtles endamisi, et jäljed võivad jääda alatiseks –, aga Demelza, kes oli rahulikuma loomuga, uuris verevalumeid, vaatas siis laastatud ümbrust silmitsedes aknast välja ja otsustas, et loodus parandab nii ühed kui ka teised haavad, antagu talle üksnes aega. Ristsed peaksid nad lükkama juuli lõppu.

      Demelzal olid ristsetega omad plaanid. Elizabeth oli korraldanud Geoffrey Charlesi ristimiseks peo. Demelza polnud seal käinud – novembris pidi sellest saama juba neli aastat ning tol ajal polnud Demelza Poldarkide suguvõsa silmis veel küünemustagi väärt –, aga tal olid ikka veel meeles Prudie jutud, kui peened inimesed olid sinna kutsutud, missugused lillekimbud Trurost kohale toodud, missugust toitu ja veini oli seal pakutud ja milliseid kõnesid peetud. Nüüd, kui ta oli ka ise – ükskõik kui tagasihoidlikult – sellesse seltskonda astunud, ei näinud Demelza mingit põhjust, miks ei võiks nad korraldada oma lapse auks sama toredad või koguni toredamad ristsed.

      Tal oli plaanis teha koguni kaks pidu, õnnestuks ainult Rossile auk pähe rääkida.

      Neli nädalat pärast Julia sündi tegi ta sellest mehega juttu, kui nad kahekesi Nampara maja ees murul teed jõid ning Julia sireli vilus mõnusasti magas.

      Ross vaatas talle naerukil näoga otsa ja küsis õrritamisi:

      „Kaks pidu? Meil ei sündinud ju kaksikud.”

      Demelza tõstis korraks pilgu ja vaatas talle otsa ning uuris siis tassi põhja jäänud teekübemeid.

      „Jah, aga on ju sinu suguvõsa ja minu inimesed, Ross. Härrasrahvas ja lihtrahvas. Neid ei saa omavahel segada – sama hästi võiksid segada rõõska koort ja … ja sibulaid. Aga eraldi on mõlemad täitsa kenad.”

      „Sibulad meeldivad mulle,” ütles Ross, „aga koor läheb ruttu hapuks. Teeme peo maainimestele – kutsume Zacky Martini pere, Nanfanid, Danielid. Nemad on märksa rohkem väärt kui täissöönud mõisnikud ja nende peenutsevad prouad.”

      Demelza viskas sealsamas lähedal istuvale koeravolaskile tükikese leiba.

      „Garrick sai härra Treneglose pulliga kakeldes kenakesti sasida,” ütles Demelza. „Olen päris kindel, et mõned hambad on tal ikka veel suus, aga toidupala kugistab ta alla nagu kajakas, justkui peaks magu selle peeneks närima.”

      Garrick liputas selle tähelepaneku peale oma kahetollist sabakönti.

      „Oota,” ütles Demelza, „las ma vaatan.”

      „Maainimestest saaks kokku päris kena seltskonna,” jätkas Ross. „Verity tuleks samuti. Temale meeldivad nad samamoodi kui meilegi – või meeldiksid, kui tal lastaks nendega läbi käia. Võiksid kutsuda isegi oma isa, kui tahad. Ta on mulle kindlasti juba andeks andnud, et ma ta jõkke viskasin.”

      „Mõtlesin, et oleks kena kutsuda peale isa ka vennad,” ütles Demelza, „teisel päeval. See võiks olla kahekümne kolmandal juulil, Sawle’i pidustuste ajal, kui kaevuritel on niikuinii vaba päev.”

      Ross muheles endamisi. Oli mõnus istuda niiviisi päikese käes ja ta ei pannud sugugi pahaks, et Demelza püüab teda kavalusega oma nõusse meelitada. Tõtt-öelda tundis ta lausa huvi, millega naine järgmiseks lagedale tuleb.

      „Jah, hambaid on tal veel küll ja küll,” kinnitas Demelza. „Sulaselge laiskus, muud midagi. Kas nood su peened sõbrad on liiga peened, et neid võiks kutsuda kaevuri tütrega õhtust sööma?”

      „Kui sa suu veel rohkem lahti teed,” manitses Ross, „pead vaatama, et sa sinna sisse ei kukuks.”

      „Ei, seda ei juhtu: ma olen liiga paks, mu nägu on lai nagu täiskuu ja uut pihikut annab hädavaevu kinni nöörida. Arvan, et John Treneglos tuleks küll, kui teda kutsuda. Võib-olla ei ütleks tema viltuste silmadega naisukegi ära, kui sinu söödaks välja paneme. Ja George Warleggan – tema vanaisa oli sinu jutu järgi sepp, niisiis pole sel mehel põhjust nina püsti ajada, olgu ta kui tahes rikas. Francis ka … Nõbu Francis meeldib mulle. Muidugi tädi Agatha oma valgete habemekarvade ja kõige toredama parukaga. Ning Elizabeth ja väike Geoffrey Charles. Kas poleks tore seltskond? Ja siis veel,” lisas Demelza kavalalt, „peaksime ehk kutsuma ka mõned sõbrad, kellega sa kohtud George Warleggani pool.”

      Nende vahelt puhus läbi jahe tuulehoog. See kergitas korraks Demelza kleidivolangi ja pani selle laisalt laperdama.

      „Nood on kõik mängurid,” lausus Ross. „Sa ei taha kutsuda ristsetele mängureid. Ja see, et olen nendega kaks korda kaardilauas kohtunud, ei tähenda veel teab mis sõprust.”

      Demelza vabastas Garricku ilased lõuad ja tahtis juba käed kleidi külge kuivaks pühkida. Siis tuli talle meelde, ta kummardus ja nühkis neid vastu rohtu. Garrick lakkus tema põske ja Demelza silmale langes tume juuksekihar. Naistega ei saa korralikult vaielda, mõtles Ross, sest nende ilu eksitab su teemast kõrvale. Demelza oli küll endisest natuke täidlasem, aga see ei teinud teda vähem võluvaks. Rossile meenus, missugune oli pärast Geoffrey Charlesi sündi näinud välja tema esimene armastus Elizabeth: õrn, veatu ja kergelt õhetav nagu hõrk kameelia.

      „Võid saada oma kaks ristimispidu, kui tahad,” ütles ta.

      Korraks tundus talle, et Demelza nägu on pisut murelik. Harjunud naise meeleolu äkiliste muutustega, vaatas Ross talle küsivalt otsa ja siis lausus Demelza vaikselt:

      „Oh, Ross. Sa oled minu vastu nii hea.”

      Ross hakkas naerma. „Sellepärast pole sul küll tarvis nutta.”

      „Ei, aga sa oled; sa tõesti oled.” Demelza tõusis ja suudles meest. „Mõnikord,” lisas ta aeglaselt, „arvan ma, et olen uhke daam, aga siis meenub mulle, et olen kõigest …”

      „Sa oled Demelza,” lausus Ross. „Jumal lõi pärast sind vormi puruks.”

      „Ei löönud ta ühtigi. Seal voodikeses on teine veel.” Ta vaatas Rossile teraselt otsa. „Kõik need ilusad asjad, mida sa mulle enne Julia sündi ütlesid – kas mõtlesid tõesti nõnda? Kas mõtlesid, Ross?”

      „Ma ei mäleta enam, mida ütlesin.”

      Demelza tõmbus temast eemale ja tantsiskles oma ilusas kleidis murul ringi. Varsti tuli ta tagasi. „Ross, lähme suplema.”

      „Hull peast. Alles nädal tagasi tõusid voodist.”

      „Las ma siis torkan ainult jalad vette. Võime minna randa ja kõndida lainete piiril. Täna on vaikne.”

      Ross andis talle kerge laksu. „Külmetad jalad ära ja Julia pärast kannatab.”

      „… Selle peale ma ei mõelnud.” Demelza vajus toolile istuma.

      „Aga,” jätkas Ross, „kuiva liiva on küllalt, et rannas jalutada.”

      Demelza kargas krapsti püsti. „Lähen ütlen, et Jinny Julial silma peal hoiaks.”

      Kui ta tagasi tuli, kõndisid nad aia teise serva, kus pinnas muutus juba liivaseguseks. Endale ohakate ja kassinaeriste vahel teed rajades läksid nad läbi kitsa tühermaa ja Ross tõstis Demelza üle lagunenud kiviaia. Läbi pehme liiva kahlates jõudsid nad viimaks Hendrawna randa.

      Päev oli suviselt soe ja silmapiiril seisid reas valged

Скачать книгу