LITMIR.BIZ

Скачать книгу

igati aidanud. Kui Nancyle võis ehk andekski anda, et too püüdis õlekõrtest kinni haarates õigustada tütre kalki käitumist, aidata hoolimatult üksi jäetud lapselapsel šokist üle saada ja leevendada omaenda süütunnet („Poleks ma ometi otsustanud minna sõbrannadega nädalalõppu veetma, oleksin leidnud ta ise”), siis Sadie pidanuks hoidma pea selge. Eks olnud just selge pea aidanud tal toime tulla tööga, üleüldse kogu täiskasvanueluga.

      „Ramsay,” hõikas ta uuesti.

      Taas oli vastuseks vaikus, mida häirisid üksnes lehtede kahin ja eemal vettinud kallaste vahel voolava jõe vulin. Loodushääled, mis millegipärast lasksid inimesel tunda end veel üksildasemalt. Sadie sirutas käed kõrgele üle pea. Ta tundis lausa füüsilist sundi võtta ühendust Nancyga; see vajadus lasus tal raske kivina rinnus, pigistas otsekui higiste kämmaldega tema kopse. Omaenda teotust suutis Sadie taluda, aga häbi, mida ta tundis Nancyle mõeldes, surus ta maad ligi. Teda vaevas soov vabandust paluda, seletada, et ta oli kohutaval kombel eksinud – et tal polnud iial olnud soovi äratada põhjendamatuid lootusi. Donald tundis teda hästi. „Ja veel, Sparrow,” olid olnud mehe viimased sõnad, kui ta Sadie minema, Cornwalli kupatas, „ära mitte mõtlegi vanaemaga ühendust võtta.”

      „Ramsay!” hüüdis ta, sedapuhku juba valjemini. „Kus sa oled, poiss?”

      Sadie teritas kõrvu ja kuulatas. Üks lind ehmus lendu, puuvõrast kostis raskete tiibade rabinat. Ta vaatas ülespoole, sinna, kus pitsilise oksamustri vahelt oli näha helesinises taevas lennuki valget täppi. Lennuk lendas itta, Londoni poole ning ta jälgis seda pilguga kui midagi veidrat, mis kuulub sootuks teise maailma. Tundus hoomamatu, et see kihav elu, tema elu jätkub seal tematagi.

      Ärasõidust saadik polnud ta saanud Donaldilt ainsatki sõnumit. Polnud tõtt-öelda oodanudki; vara veel – Sadie oli ära olnud kõigest nädala ja Donald oli kinnitanud, et ta peab võtma välja kogu puhkuse, terve kuu. „Soovi korral võin ma ju varem tagasi tulla, eks?” oli Sadie kaadriosakonna noormehelt uurinud ning järeldanud tolle kohmetust reaktsioonist, et midagi niisugust pole temalt varem kunagi küsitud. „Ära parem mõtlegi,” oli Donald hiljem torisenud. „Kui tuled tagasi, ilma et oleksid selleks valmis, usu mind, Sparrow, ma lähen otsejoones Ashfordi juurde.” Ja just nii ta teekski, Sadie oli selles kindel. Donald pidi õige pea pensionile minema ega kavatsenud lasta kiiksuga partneril seda untsu keerata. Sadiel ei jäänud muud üle kui pakkida kott, tõmmata saba jalge vahele ja sõita Cornwalli. Ta oli andnud Donaldile Bertie telefoninumbri, öelnud, et mobiililevi on seal kaunis nigel, ja avaldanud lootust, et ülemus kutsub ta ehk tööle tagasi.

      Sadie kõrvalt kostis madalat urinat ja ta langetas pilgu. Ash seisis, jäik nagu kivikuju, ja vaatas üksisilmi metsasügavusse. „Mis on, poiss? Kas sulle ei meeldi enesehaletsuse lõhn?”

      Koera turjakarvad tõusid turri, tema kõrvad liigatasid, aga tähelepanu ei hälbinud. Ja siis kuulis seda kaugelt eemalt tulevat häält ka Sadie. See oli Ramsay; ta haukus, mitte ehk lausa vihaselt, aga ometi iseäralikult.

      Pärast seda, kui koerad ta omaks võtsid, oli Sadie avastanud endas ebamääraselt häiriva emaliku joone ning kui Ash uuesti tumedalt urises, keeras ta veepudelile korgi peale. „Eks tule siis,” sõnas ta ja laksas vastu reit. „Lähme otsime selle su venna üles.”

      Londonis elades polnud tema vanavanemad koeri pidanud: Ruth oli nende vastu allergiline. Aga kui Ruth suri ja Bertie kolis Cornwalli, oli ta korraga hädiseks jäänud. „Mul pole viga midagi,” oli ta Sadiele telefonis kahinate ja vilinate sekka öelnud. „Mulle meeldib siin. Päeval pole tegevusest puudu, aga õhtud – need on vaiksed; olen avastanud, et pean telekaga sõnasõda. Mis kõige hullem: mul on kõva kahtlus, et jään kaotajaks pooleks.”

      Bertie püüdis teha halva mängu juures hea näo, aga Sadie kuulis, et vanaisa hääl kõlab võltsilt. Vanavanemad olid teineteisesse armunud juba teismelisena. Ruthi isa oli varustanud Bertie vanemate Hackneys asuvat poodi kaubaga ning sellest ajast peale olid nood kaks olnud lahutamatud. Vanaisa kaotusvalu oli lausa käegakatsutav ja Sadie tahtis öelda midagi sügavmõttelist – midagi, mis seda leevendaks. Paraku polnud ta kunagi olnud eriti sõnaosav ning pakkus selle asemel hoopis välja mõtte, et labradoriga vaieldes oleksid tal suuremad šansid peale jääda. Vanaisa hakkas naerma ja lubas selle üle järele mõelda ning läkski juba järgmisel päeval loomade varjupaika. Iseendale truuks jäädes oli ta pöördunud ühe koera asemel koju tagasi kahega ja lisaks veel rääbaka kassiga. Niipalju kui Sadie Cornwallis veedetud nädala jooksul aru oli saanud, moodustasid nood neli päris sõbraliku perekonna ning kui kass eelistas ehk püsida enamasti sohva taga peidus, polnud Sadie ometi sestsaadik, kui Ruth haigeks jäi, näinud vanaisa nii rõõmsana.

      Ash jooksis nüüd kiiremini ja Sadie pidi pingutama, et koera tempos püsida. Ta märkas, et taimestik on hakanud muutuma. Õhk ei olnud enam nii raske. Puud hõrenesid ja põldmurakad kasvasid lisandunud päikesevalgusest rõõmu tundes lopsakamalt. Oksad takerdusid Sadie lühikeste pükste säärtesse, kui ta nende vahelt läbi trügis. Kujutlusvõimele vaba voli andes võinuks ta arvata, et need püüavad teda tagasi hoida.

      Ta ukerdas mööda järsku nõlva üles, vältides seda katvaid suuremaid kive, ja avastas tipus, et on jõudnud metsast välja. Sadie peatus ja silmitses enda ees avanevat maastikku. Nii kaugel polnud ta kunagi varem käinud. Eespool laius kõrgesse rohtu kasvanud väli ning kauguses seletas Sadie silm tara ja midagi, mis meenutas tiidakil väravat. Selle taga jätkus rohumaa, kus siin-seal kasvas tohutu suuri lopsaka võraga lehtpuid. Sadie ahmis õhku. Keset lagendikku seisis ihuüksi laps, väike tüdruk; selja tagant paistva päikese tõttu oli temast näha ainult siluett, nägu Sadie ei eristanud. Ta avas suu, et hõigata, aga kui ta silmi pilgutas, siis tüdrukuke hajus ja temast jäi järele üksnes ebamäärane valguslaik.

      Sadie raputas pead. Tema aju on väsinud. Silmad on väsinud. Ta peaks laskma arstil kontrollida, mis hõljumid need on.

      Ash oli tormanud edasi; nüüd vaatas koer üle õla kontrollimaks, kas Sadie ikka tuleb, ja haukus kärsitult, pidades tema tempot liiga aeglaseks. Sadie hakkas talle mööda välu järele jooksma, püüdes vabaneda häirivast tundest, et teeb midagi lubamatut. Säärane tunne ei olnud talle omane. Tavaliselt ei lasknud Sadie sedasorti asjadel ennast häirida, aga tööl juhtunu oli ajanud talle hirmu naha vahele. Sadiele ei meeldinud karta. Kartus muutis inimese tema arvates nõrgaks ning ta oli juba aastaid tagasi otsustanud pigem marssida ohule vastu ja seista sellega silmitsi kui lasta sel endale selja tagant ligi hiilida.

      Väravani jõudnud, nägi Sadie, et see on puidust, päikeses pleekinud ja praguliseks kuivanud ning ripub hingede küljes sügavalt tülpinud ja saatusele alistunud moega, mis ei jätnud kahtlustki, et ta on viibinud säärases seisundis juba väga pikka aega. Lopsakas, lillade torujate õitega väänkasv oli põiminud ennast omandamishimuliselt ümber postide ning Sadiel tuli ronida kooldunud puulippide vahelt läbi. Mõistes, et perenaine järgneb talle, hakkas Ash kutsuvalt haukuma, lisas kiirust ja silkas edasi.

      Rohukõrred riivasid Sadie paljaid põlvi, pannes need nüüd, kui higi oli kuivanud, sügelema. Selles paigas oli midagi häirivat. Värava vahelt läbi pugenud, tundis Sadie, kuidas miski hakkas teda närima, kummaline teadmine, et siin pole kõik päris korras. Ta ei uskunud eelaimusi – miks pidanuks inimesel vaja olema kuuendat meelt, kui ta teadis, kuidas kasutada neid viit, mis tal olid – ning tõsi mis tõsi, võõrastustundele leiduski mõistuspärane seletus. Sadie oli kõndinud umbes kümme minutit, kui see jõudis talle kohale. Väli oli tühi. Mitte puudest, rohust ja lindudest, sest neid leidus ohtralt, vaid puudu oli kõik muu. Mööda välju ei roomanud podisevad traktorid, polnud talunikke piirdeaedu kõpitsemas ega kariloomi rohtu söömas. Siin kandis oli see ebatavaline.

      Sadie vaatas ringi, otsides midagi, mis tema arutluskäigu ümber lükkaks. Kusagil üsna lähedal vulises vesi ja siinsamas kasvava paju oksalt seiras teda üks lind, vist ronk. Ümberringi võis näha üksnes hällivat rohtu ja sekka mõnda jändrikku puud, aga inimtegevusest polnud, niipalju kui tema näha võis, jälgegi.

      Sadie nägi silmanurgast läikivmusta sähvatust ja võpatas. Puu otsast oli tõusnud lendu ronk ja tuhises läbi õhu otse tema poole; ta astus kõrvale, et lind talle pähe ei lendaks, ning jalg takerdus millessegi.

Скачать книгу