LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei tema nimi ega tema sealolek. Naise silmanurgast oli valla pääsenud pisar, mis aeglaselt üle põse veeres.

      „Mademoiselle Jennie,” jätkas Poirot lootuses, et eesnime pidi kõnetamine aitab tal naise tähelepanu endale tõmmata. „Kunagi mina olin politseinik. Nüüd juba pensionil, aga enne erruminekut, kas teate, oma töös ma kohtasin palju inimesi, keda vaevas samasugune ärevus nagu praegu teid. Ma ei pea silmas mitte õnnetuid inimesi, kuigi neid igas riigis kohtab sageli. Oh ei, mina räägin inimestest, kes uskusid, et neid ähvardab oht.”

      Viimaks ometi õnnestus tal naisele muljet avaldada. Jennie suunas oma hirmust pärani silmade pilgu talle. „Po… Politseinik?”

      „Oui.4 Juba palju aastaid erus, aga…”

      „Nii et Londonis te ei saa midagi teha? Te ei saa… Selles mõttes, et teil pole siin volitusi? Näiteks kurjategijat kinni võtta või nii?”

      „Seda küll.” Poirot naeratas naisele. „Londonis olen mina lihtsalt üks vanem härrasmees, nautimas väljateenitud puhkust.”

      Naine polnud juba peaaegu kümme sekundit ukse poole vaadanud.

      „On mul õigus, Mademoiselle? Teie usute, et teil elu on ohus? Kas te pidevalt vaatate üle õla sellepärast, et teie kahtlustuste kohaselt inimene, keda kardate, jälitas teid ja võib iga hetk sisse astuda selle kohviku uksest?”

      „Oo jaa, mu elu on igatahes ohus!” Ta oleks nagu tahtnud öelda enamat. „Kas te päris kindlasti pole enam üldse mingit pidi politseinik?”

      „Üldse mitte mingit pidi,” kinnitas Poirot. Kuid lisas siis, et naine ei arvaks, nagu tal poleks enam üldse mõjuvõimu: „Üks minu sõber on Scotland Yardis uurija, kui teie peaksite vajama politsei abi. Tema on väga noor – mitte palju üle kolmekümne – aga ma usun, et teda ootab politseis hiilgav karjäär. Ta kindlasti nõustuks teiega vestlema, ma üldse ei kahtle selles. Mina omalt poolt võin teile pakkuda…” Poirot vakatas, kui lauale lähenes ümara näoga ettekandja teetassiga.

      Selle Jennie ette asetanud, kadus ettekandja kööki. Lendlevjuus oli samuti kööki taandunud. Teades hästi, kuidas viimasele meeldis alaliste kundede käitumist lahata, oletas Poirot, et seekord vesteldi elavalt „väljamaa härrast” ja tema ootamatust siirdumisest Jennie lauda. Üldiselt polnud Poirot’l kombeks „Pleasanti” teiste külastajatega pikemalt jutustada. Kui mitte arvestada ühiseid lõunaid uue sõbra, Edward Catchpooliga – Scotland Yardi uurijaga, kellega ta elas ajutiselt samas pansionaadis –, siis hoidis ta pigem omaette, ikka l’ hibernation’i5 vaimus.

      Ettekandjate keelepeks ei teinud Poirot’le tegelikult muret, kuigi nende eemalolek oli tervitatav. Ta nimelt lootis, et see mõjutab Jenniet temaga avameelselt rääkima. „Oleksin meelsasti valmis teile nõu andma, Mademoiselle,” pakkus ta.

      „Te olete väga lahke, aga mitte keegi ei saa mind aidata.” Jennie pühkis silmi. „Muidugi ma tahaksin teie abi, tahaksin seda rohkem kui midagi muud! Aga nüüd on juba hilja. Vaadake, ma olengi juba surnud või siis suren õige varsti. Ma ei saa ju ennast lõpmatuseni peita.”

      Juba surnud…Need sõnad tõid kohviku õhku jälle jäise hinguse.

      „Mingit abi pole loota,” jätkas ta, „ja isegi kui oleks, siis mina ei vääri seda. Aga… Mul on pisut parem tunne, kui teie mu lauas istute.” Jennie oli põiminud käed oma keha ümber, kas siis lohutuseks või asjatus katses teha lõpp värisemisele. Ta polnud veel tilkagi teed rüübanud. „Palun, jääge veel veidikeseks. Minuga ei juhtu midagi, kuni ma teiega vestlen. See on vähemalt midagi.”

      „Mademoiselle, see on väga murettekitav. Praegu olete siiski elus ja me peame tegema kõik, et teid elus hoida. Palun rääkige mulle…”

      „Ei!” Naise silmad läksid pärani ja ta naaldus tooli seljatoele. „Ei, te ei tohi! Selle ärahoidmiseks ei tohi teha mitte midagi! Seda ei saa takistada, see on võimatu. Vältimatu. Kui mina olen surnud, alles siis on õiglus viimaks jalule seatud.” Ta vaatas jälle üle õla ukse poole.

      Poirot kibrutas laupa. Jennie enesetunnet võis ju detektiivi seltskond pisut parandada, kuid Poirot ise tundis kasvavat ängistust. „Kas ma olen teist õigesti aru saanud? Kas te tahate öelda, et teid jälitab inimene, kes tahab teid mõrvata?”

      Jennie kinnitas oma pisarais siniste silmade pilgu vestluskaaslase näole. „Kas see loetakse ka mõrvaks, kui ma vannun alla ja lasen sel sündida? Mul pole enam jaksu põgeneda ja ennast varjata ja kogu aeg nii kohutavalt karta. Tahan, et see oleks juba möödas, kui see nagunii peab juhtuma ja see juhtubki, sest nii on vaja. Ainult siis saab jälle kõik korda. Ma olen oma saatuse ära teeninud.”

      „Selline asi ei saa mitte tõsi olla,” ütles Poirot. „Tundmata teie olukorra üksikasju, ma ei nõustu teiega. Mõrv pole kunagi õigustatud. Minu sõber politseinik – teie peate lubama, et tema teid aitaks.”

      „Ei! Te ei tohi sellest ei talle ega üldse mitte kellelegi hingata. Vanduge mulle, et te ei tee seda!”

      Hercule Poirot’l polnud kombeks anda lubadusi, mida ta ei saanud pidada.

      „Mis on ometigi see nõnda kohutav süütegu, mille saab lunastada ainult teie surm? Kas teie olete ise kelleltki elu võtnud?”

      „Oleksin sama hästi võinud seda teha! Mõrv pole mitte ainus andestamatu kuritegu, kas teate. Teie ise pole vist kunagi teinud midagi tõeliselt andestamatut, ega ju?”

      „Aga teie olete? Ja usute nüüd, et peate maksma selle eest omaenda eluga? Non.6 Nii pole õige.

      Kui ma suudaksin teid nüüd veenda tulema koos minuga pansionaati, kus ma elan, see asub väga lähedal. Minu sõber Scotland Yardist härra Catchpool…”

      „Ei!” Jennie kargas püsti.

      „Palun istuge, Mademoiselle.”

      „Ei. Oo, ma olengi juba liiga palju välja lobisenud! Kui rumal minust! Rääkisin teiega ainult sellepärast, et te paistsite nii lahke ja ma uskusin, et te ei saa nagunii midagi teha. Kui te poleks öelnud, et olete pensionil ja teisest riigist pärit, poleks ma teile sõnakestki poetanud! Te peate mulle lubama: kui mind leitakse surnuna, siis te keelate oma politseinikust sõbral minu tapjat otsida.” Ta pigistas silmad kinni ja surus peopesad vastamisi. „Oo, ma loodan, et keegi ei avaks suud! See kuritegu peab jääma lahenduseta. Vanduge mulle, et ütlete seda oma sõbrale politseist ja veenate teda nõustuma. Kui õigluse jaluleseadmine teile vähegi korda läheb, siis palun tehke, nagu ma palun.”

      Ta sööstis ukse poole. Poirot tõusis, et naisele järgneda, kuid märganud, millise vahemaa oli Jennie juba läbida jõudnud sellal, kui ta ise ennast alles toolilt püsti vinnas, vajus detektiiv sügava ohkega jälle istuma. Asjatu vaev. Jennie oli läinud, öö oli ta neelanud. Poirot ei jõuaks talle järele.

      Köögiuks avanes ja Lendlevjuus astus söögisaali, et tuua Poirot’le tema õhtusöök. Toidu lõhn kiskus Poirot’l kõhu krampi – tal polnud enam üldse söögiisu.

      „Kus on Jennie?” nõudis Lendlevjuus, nagu oleks Poirot kuidagi süüdi naise kadumises. Kõnetatu tundiski endal süüd. Oleks ta vaid kiiremini liigutanud, hoolikamalt sõnu valinud…

      „No nüüd küll aitab!” Poirot’ õhtusöögi lauale lajatanud, marssis Lendlevjuus tagasi köögi poole. Ta hüüdis ust lahti lükates: „See Jennie laskis jalga ilma maksmata!”

      „Aga mis on see, mille eest tema peab maksma,” pomises Poirot vaikselt enda ette.

*

      Minut hiljem, pärast lühikest nurjunud katset huvituda veisekarbonaadist niitnuudlisufleega, koputas Poirot „Pleasanti” kohviku köögiuksele. Lendlevjuus paotas seda ainult niipalju, et näha ei olnud midagi peale tema saleda kogu ukseavas.

      „Kas teie toidul on midagi viga, härra?”

      „Lubage

Скачать книгу