LITMIR.BIZ

Скачать книгу

liialda. Sa ei jaksanud tõusta. Vagunisaatja küsis, kuhu sa lähed, aga ei suutnud sind äratada, et küsida …”

      „Viimaks äratas ta mu siiski üles.”

      „Viimaks jah!” hüüatas Aksinja. „Aga ta arvas, et sa oled surnud.”

      Raissa lisas: „Ta tuli Molotovis rongi pealt maha ja küsis, kui kaugel on Lazarevo, ja kuuldes, et siia on kümme kilomeetrit …”

      Kõik naised hakkasid häälekalt nutma.

      Tatjana ütles Aleksandrile: „Anna andeks, et sa pead seda kõike kuulma.”

      Aleksander katkestas söömise. Ta pani käe neiu seljale ja patsutas õrnalt. Nähes, et Tatjana ei tõmbu eemale, ei võpata ega punasta, hoidis ta oma kätt veel veidi aega tema seljal. Siis võttis ta uuesti kahvli.

      „Aleksander, kas sa tead, mis ta tegi, kuuldes, et Molotovist Lazarevosse on kümme kilomeetrit?”

      „Las ma oletan,” ütles Aleksander naeratades. „Minestas.”

      „Jah! Kust sina tead?” küsis Aksinja meest uurides.

      „Ma minestan kogu aeg,” ütles Tatjana. „Ma olen jube nõrguke.”

      Naira ütles: „Kui ta isolaatorist välja sai, istusime tema haigevoodi ääres ja hoidsime tema näo ees hapnikumaski, et ta hingata saaks.” Ta pühkis nägu ja lisas: „Kui tema vanaema suri …”

      Aleksander pillas kahvli maha. Tahtmatult. Ta istus tummalt ja vahtis taldrikusse, suutmata pilku isegi Tatjana poole pöörata. Hoopis Tatjana pööras pilgu temale ning silmitses teda malbelt ja kurvalt. „Kus see vodka on, Tanja?” küsis Aleksander. „Ma olen ilmselgelt liiga vähe joonud.”

      Tatjana kallas vodkat Aleksandrile ning seejärel väikese pitsi ka endale, siis tõstsid nad klaasi, lõid kokku ja jäid teineteisele otsa vaatama, pilk tulvil Leningradi, Viiendat Nõukogude tänavat, Tatjana peret ja Aleksandri vanemaid, Laadoga järve ja ööd. Tatjana sosistas: „Julgust, Šura.”

      Mees ei suutnud vastata. Ta kummutas vodkaklaasi.

      Teised lauasistujad vaikisid, kuni Aleksander küsis: „Kuidas ta suri?”

      Naira pühkis nina. „Düsenteeria. Möödunud aasta detsembris.” Ta kummardus lähemale. „Mina isiklikult arvan, et pärast Tanja vanaisa surma ei tahtnud ta lihtsalt enam elada.” Naira heitis pilgu Tatjanale. „Ma tean, et Tanja on minuga nõus.”

      Tatjana noogutas. „Tahtis küll,” ütles ta. „Lihtsalt ei suutnud.”

      Naira kallas Aleksandrile veel ühe napsu. „Kui Anna suremas oli, ütles ta mulle: „Naira, ma soovin, et sa kõiki mu lapselapsi näeksid, aga meie väikest Tanjat ei näe sa ilmselt kunagi. Tema ei jõua ealeski siia. Ta on nii haprake.””

      „Anna,” ütles Aleksander ja kummutas klaasi, „ei tundnud oma lapselapsi kuigi hästi.”

      „Ta ütles meile,” jätkas Naira, „„Kui mu lapselapsed tulevad, kandke nende eest hoolt. Hoidke mu maja neile …””

      „Maja?” küsis Aleksander otsekohe elavnedes. „Mis maja?”

      „Oi, neil oli izba …”

      „Kus see izba asub?”

      „Natuke maad eemal metsas. Jõe ääres. Tanja võib sulle näidata. Kui Tanja paranes ja meiega Lazarevosse tuli, tahtis ta sellesse majja elama minna,” ütles Naira tähendusrikkalt silmi pärani ajades, „ihuüksi.”

      „Mis tal küll mõttes oli?” küsis Aleksander.

      Särama lüües elasid kõik naised sellele küsimusele valjuhäälselt kaasa ning pilkasid ja turtsusid kooris. Naira ütles: „Ükski meie Anna lapselaps ei pea ihuüksi elama. Mis rumalus see on? Kes siis üksi elab? Me ütlesime: sa oled meie pere liige. Sinu armas deda oli mu esimese mehe sugulane. Tule meile elama. Sul on siin palju parem. Ja ongi, on ju, Tanetška?”

      „Jah, Naira Mihhailovna.” Tatjana tõstis Aleksandrile veel kartuleid. „On sul ikka veel kõht tühi?”

      „Tõtt öelda ei tea isegi,” vastas Aleksander. „Igatahes söön veel.”

      Naira ütles: „Meie Tanja tervis on nüüd parem, aga ta peab ette vaatama. Ta käib ikka veel kord kuus Molotovis kontrollis. Tiisikus võib iga hetk uuesti välja lüüa. Sellepärast me kõik väljas suitsetamas käimegi …”

      „Rõõmuga,” piuksatas Vova kätt Tatjana õlale pannes.

      Aleksander kavatses Tatjanaga Vovast rääkida, ja õige pea.

      Aksinja ütles: „Aleksander, sul pole õrna aimugi, kui kõhn ta meile jõudes oli …”

      „Õrna aimu siiski on,” vastas Aleksander. „Eks ole, Tanja.”

      Tatjana sosistas: „Õrna aimu, Šura.”

      „Paljas luu ja nahk,” ütles Dusja. „Kristusel endalgi oli tegu, et teda päästa.”

      „Hea, et me ei ela kolhoosikülas nagu nõbu Julia, eks ole, Naira,” ütles Aksinja. „Julia elab Arhangelski lähedal Kulais, ja ehkki ta on viiekümne seitsme aastane, töötab ta päev läbi põllul, ja siis võtab kolhoos tema toidu ära. Siin võetakse ainult kala ära, aga me võime mune ja kitsepiima või, juustu ja isegi nisujahu vastu vahetada.”

      „Vaene Julia,” tõmbas Naira ninaga. „Aga vaadake meie Tanetškat.”

      Aksinja naeratas ja silmitses hellalt Tatjanat. „Me oleme sind nuumanud, eks ole, kullake. Iga päev munad. Piim. Või. Me oleme teda kenasti nuumanud, mis sa arvad, Aleksander?”

      „Hmm,” tegi Aleksander kätt laua alla pistes ja kergelt Tatjana reit pigistades.

      „Ta on nagu soe sai,” lisas Aksinja.

      „Soe sai?” kordas Aleksander ja pööras naeruse näo Tatjana poole, kes oli näost punane kui vähk. Neiu kleit oli liiga lühike, et reisi täies pikkuses katta. Mehe paljas käsi silitas laua all – õhtusöögi ajal, kuue võõra juuresolekul – neiu paljast jalga. Aleksander pidi käe ära võtma. Pidi. Koos vaoshoituse ja enesevalitsuse kadumisega kadus ka mehe kontroll oma hingamise üle.

      „Aleksander, kas soovid veel?” küsis Tatjana tõustes ja panni võttes. Tema käed värisesid. „Toitu on küllalt.” Ta naeratas mehele ja hingas läbi paokil huulte. „Küllalt.” Tema nägu õhetas.

      „Ma vist võtan parem napsu,” ütles Aleksander, suutmata pilku vahelduseks Tatjana poole tõsta.

      Aksinja ütles: „Aleksander, võta teatavaks, et me olime Tanja peale pahased. Võta teatavaks, et me oleme sinuga ühel nõul.”

      „Tanja, millega sa küll neid keni naisterahvaid pahandasid?” küsis Aleksander kergel toonil.

      Miks Tatjana tõsines ja Aksinjat põrnitsema jäi?

      Naira, suu praekartulit täis, ütles: „Me käskisime tal sulle kirjutada, mis Dašaga juhtus, et sa ei peaks nii kaugelt siia tulema, et oma kauase kallimaga abielluda, ja vapustust saama. Me rääkisime talle. Säästa teda pikast teekonnast. Kirjuta talle ja räägi tõtt.”

      „Ja ta keeldus!” hüüatas Aksinja.

      Aleksander, kelle südames lõõmas endiselt armastus, ent ka ärritus polnud lahtunud, silmitses Tatjanat. „Miks ta keeldus, Aksinja?”

      „Ta ei öelnud. Aga võta teatavaks, et mõte sellest, kuidas sa siia oma Dašat otsima tuled, tegi meile muret. Muust me ei rääkinudki.”

      „Mitte millestki muust, Aleksander,” ütles Tatjana. „Veel napsu?”

      „Kui sa oleksid mulle kirjutanud, poleks nad võib-olla enam sellest rääkinud,” ütles mees jahedamalt. „Jah, veel napsu.”

      Tatjana kallas talle vodkat sellise kiiruga, et oleks joogi äärepealt maha valanud.

      Aleksandril

Скачать книгу