Klaara - Oskar Lõvi

Скачать книгу

väljagi. Pigem kartsin, et Klaara kuuleb, sellepärast kõnetasin teda elavalt ja köhatasin jutu vahele.

      Steinfeldtid, pärastised Põllukivid, tavatsesid igal aastal kutsuda mind proua sünnipäevale ja uhkustasid minuga kui oma Pariisi-tutvusega. Ka tol aastal ei jätnud nad mind kutsumata, kuid seekord vist kindla tagamõttega, et aidata mu elu õigele teele juhtida.

      Tol õhtul sõidutasin Klaara ühe tema tuttava juurde ja läksin ise sünnipäevale. Seal oli palju rahvast, enamikus kõik vanad tuttavad. Mehed alustasid bridžiga. Mina istusin rohkem daamide seltskonnas ja kuulasin linnauudiseid. Daamid võtsid mind kohe pihtide vahele, hakates mind noomima ulaelu pärast. Vähe sellest, nad olid toonud mulle isegi uue partneri, keda ettevaatlikult esitleti.

      “Preili Kugelmann tahaks väga õppida prantsuse keelt, kas teie ei võtaks vaevaks teda õpetada?” alustas majaproua õrnalt jututeemat.

      “Õpetaksin küll, aga pole aega,” kahetsesin.

      “Ega selleks pole palju aega vajagi,” leidis üks teine proua.

      “Arvate? Minul võttis keele õppimine oma paar aastat,” vastasin.

      “Aga teie käite ju kinos ja kohvikus, võiksite siis koos minna ja pärast keelt õpetada,” leidis keegi kolmas.

      “Ma ei usu, et sellest midagi välja tuleks.”

      “Aga teie ju ometigi õpetate niiviisi üht võõrast tütarlast,” pistis nüüd sünnipäevalaps vahele.

      “Ah, te mõtlete vist õde Klaarat. Ma ei õpeta talle keelt, vaid tema… ta ravib mind.”

      Daamid pahvatasid naerma. Ma vist punastasin, aga märkasin ka, et preili Kugelmann punastas juustejuurteni.

      Leidsin end olevat rumalas olukorras. Ma ei võinud ju rääkida neile puhast tõtt, mida nad niikuinii poleks uskunud, aga ravimise lugu kukkus küll kehvasti välja.

      Daamid võidutsesid. Nad olid kindlad, et ma loobun halastajaõest ja valin endale preili Kugelmanni. Perenaine pakkus seepeale kohvi ja küsis, mida ma juurde sooviksin, kas konjakit või likööri.

      “Palun konjakit,” vastasin.

      “Miks härrad eelistavad ikka konjakit, see on ju mõru ja kange jook?” küsis üks daamidest.

      “Kuidas sina, Juta, seda küsida julged,” noomis teda keegi teine.

      “Miks mitte, miks siis mitte?” ehmus proua Juta.

      Jällegi pahvatasid daamid kooris naerma – nad olid ise juba mitu pitsi likööri tühjendanud. Pereproua oli julgem ja lahendas küsimuse. Ta seletas:

      “Sina, Juta, ära anna oma mehele kunagi konjakit, muidu ei jäta ta sind öösel rahule.”

      Jällegi kihistasid naised paljutähendavalt naerda.

      Mehed olid vahepeal kaardimängus pausi teinud ja valasid endale parajasti konjakit, mis naisi kangesti naerma ajas.

      “Mis kurat siin maa peal küll lahti on, et rahad ei liigu enam endiselt,” põhjas kaupmees Kaal.

      “Sellepärast, et need on nüüd paberist. Oleksid metallist rattakesed, küll siis veereksid,” naljatas advokaat Paljaspea.

      “Tõsi tõeks, minu äri käive on kohutavalt madal,” jätkas kaupmees Kaal, “raha ei tule enam sisse ja kassa seisab tühi.”

      “Elame surutises,” targutas ühe ministeeriumi osakonnajuhataja.

      “Surutis – mis surutis?” kortsutas Kaal otsmikku.

      “Suvatsege lugeda Konjunktuuri, siis on teile asi selge.”

      “Ma võin seda lugeda, aga ütelge mulle ikkagi, mida see surutis tähendab,” jätkas kaupmees kindalt.

      “See on kriis – majanduslik kriis,” seletas juhataja.

      “Ah, seda kriisijama kuulen ma iga päev, aga ma tahan teada, armsad mehed, miks see minu ärile mõjub.”

      “Teie, härra Kaal, väljendasite seda ise väga tabavalt, kui ütlesite, et rahad ei liigu. Rahade liikumises on seisak, kaubanduses on seisak, kogu majanduslik elu on seismas – vaat see ongi kriis,” seletas nüüd direktor.

      Mehed jäid omavahel kriisist kõnelema ja jõid konjakit. Preili Kugelmann oli aga korraga minu kõrval ja hakkas mind küsitlema keelte õppimise võimaluste kohta. Me seisime raamatukapi juures, kus asetses paar köidet. Üks neist oli Selma Lagerlöfi “Gösta Berlingi saaga”, mille olin läinud aastal kinkinud pereprouale sünnipäevaks. Ütlesin preilile:

      “Üks tõhusamaid keele õppimise viise on tõlgete lugemine käsikäes originaaliga. Näiteks see raamat on väga huvitav.”

      Võtsin kapist raamatu ja näitasin preilile. Kaant avades silmasin oma käega kirjutatud õnnesoovi esimesel lehel. Pöörasin ruttu lehekülge, aga järgmise lehe vahel ilutses kümnekroonine paberraha.

      “Näete, raha raamatu vahel!” hüüatas preili.

      “Raha jah,” vastasin ja panin teose kiiresti käest ära.

      Mulle meenus, et olin “Gösta Berlingi saagat” kinkides pannud selle vahele lisaks veel kümnekroonise rahatähe. Raamatut polnud nähtavasti terve aasta avatudki.

      Perenaine oli preili Kugelmanni hüüatust kuulnud ja tuli meie juurde. Preili seletas, et raamatu vahel oli lahtine raha.

      “Mis raha?” küsis ta. “Ah, ma hoian ikka mõne paberitüki järjehoidjana poolelijäänud kohal,” kogus ta end kiiresti.

      Ma hoidusin muigamast. Ja ei kinkinud sinna majja enam kunagi raamatut.

      Õhtul sõidutasin preili Kugelmanni ilusasti koju.

      Viimaks Nõmmele jõudes leidsin Klaara juba eest. Ta oli jõudnud teed valmistada ja laua katta ning istus parajasti raadio juures, kui ma sisenesin. Ta jooksis mulle vastu ja säras rõõmust. Mulle tundus, et ta oleks tahtnud mulle kaela langeda, kuid suutis end siiski pidurdada. Klaara oli mind oodanud ja rõõmustas minu tuleku üle. Kannatav ilme ta näolt oli kadunud.

      Mina ise olin aga sordiini all. Mul oli Klaarast kahju. Rahvas ei sallinud teda ja oli oma märkustega teda solvanud, kuid ta ise ei teadnud sellest midagi. Minus tekkis viha ja trots tolle väiklase seltskonna vastu. Sellest peale liikusin ma igas avalikus kohas demonstratiivselt koos Klaaraga.

      Õhtul magama minnes leidsin, et mu ase oli üles tehtud, tuba tuulutatud ja isegi tuhvlid olid pandud valmis voodi ette. Seda ei olnud kindlasti mitte passija teinud.

      Minu vana sõber, kes teenis mingis äris ja keda me omal ajal koolis Piibu-Kaarliks kutsusime, ilmus päris ootamatult kord terasekontorisse. Ta suitsetas sigarit, jutustas mõned anekdoodid ja muheles. Ma ei taibanud tema külastamise põhjust ja küsisin viimaks:

      “Olen kuulnud, et sa ehitad Pääskülla maja, kas sa ei sooviks osta minult Mannesmanni torusid veevärgi jaoks?”

      “Ei, ma saan läbi ka ilma torudeta, aga seleta mulle sõbramehe poolest, kuidas ma saaksin endale ka ühe mõnusa, noh, saad aru – totsikese?”

      “Sa mõtled mõnd tütarlast?”

      “Muidugi, muidugi…”

      “Vaata, sõber, see on päris lihtne. Mine mõnda kohvikusse ja vali välja, muud õpetust ma ei mõista anda.”

      “Eh, sina, va kaval vunts, pole see nii lihtne midagi. Ma olen küll proovinud, aga ei näkka, pole need tütarlapsed nii ostetavad sugugi.”

      “Aga mis su oma naisel siis viga on?”

      “Ega viga pole midagi, aga asi kipub roostetama – see on nagu sahk, et kui ei künna, siis hakkab roostetama.”

      “Oo, ma müün sulle siis roostevabast terasest sahahõlma, sain just välismaalt uue satsi.”

      Piibu-Kaarel läks pettunult minema, isegi pooleldi suitsetamata sigari jättis lauale.

      Selliseid sõpru kohtasin viimasel ajal üsna tihti kas kontoris või kohvikus.

      Klaaraga

Скачать книгу