LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Nonnatuse majast. Ainus inimene, kellel ta külas käis, oli Peggy, kes elas koos venna Frankiga Koertesaarel.

      Mitte keegi poleks Peggyt pontsakana kirjeldanud. Meelas olnuks parem sõna. Tema pehmelt ümarad kurvid rääkisid väljendusrikkalt muretusest ja mugavusest. Tema suured hallid silmad, mida ääristasid tumedad kaardus ripsmed, olid meeleliselt unelevad. Tema pehme selge nahk kumas heledalt ja iga kord, kui ta naeratas, mida ta tegi sageli, tegid lohukesed ta veel kaunimaks, nii et oleks tahtnud teda veel rohkem vaadata. Ahvatlus võinuks väga hästi olla tema teine nimi.

      Aga Peggy ei olnud mingi jõudeelu veetev naine, kes kreemide ja tualettveega oma ilu eest hoolitses või meestega lõbutses. Peggy oli koristaja. Varahommikused kontorite koristamised, emandad Bloomsburys ja Knightsbridge’is, pärastlõunati restoranid ja pangad andsid talle palju tööd.

      Nonnatuse maja koristas Peggy kolmel hommikul nädalas ning kui ta lahkus, jäi maja alati meeldivalt poleerimisvaha ja karbolseebi järele lõhnama. Ta meeldis kõigile. Tema ilu oli kosutav, naeratus tõstis tuju. Pealegi laulis ta poleerides ja küürides vaikselt omaette. Tal oli ilus hääl ning ta pidas viisi. Tema repertuaar koosnes vanamoodsatest rahvalauludest ja koraalidest, mida lapsed koolis ja pühapäevakoolitundides õppisid. Teda oli lust kuulata. Sama meeldiv oli Peggy hääl ka rääkides.

      Ta oli kõigi vastu sõbralik, paistis, et ta ei ärritu mitte kunagi. Mäletan, kui olin korra poole ööni väljas olnud (minu mäletamist mööda kippusid lapsed alati keset ööd sündima, eriti vihmaga!) ja olin tulles märg ja porine. Olin olnud sunnitud Manchester Roadil nelikümmend minutit ootama, kuni tõstesild kaubalaevadele lahti oli, ning olin seetõttu väsinud ja pahas tujus. Läksin üle eeskoja, kust pääses vastuvõturuumi, isegi teadmata, et jätan endast märjad, porised jäljed peentele viktoriaanlikele kahhelkividele, mille Peggy oli just läikima hõõrunud. Miski sundis mind trepil end ringi pöörama ja ma nägin, mida olin tema raske tööga teinud.

      „Oh jessas – palun vabandust,” ütlesin ma jõuetult.

      Tema pilk lõi naeratusest särama ja ta oli hetkega uuesti põlvili. „Pole midagi,” ütles ta sõbralikult.

      Peggy oli tunduvalt vanem, kui ta paistis. Tema kaunis nahk, millel ainsad kortsud olid silmade ümber olevad naerukortsud, andis talle kolmekümnese väljanägemise, kuigi ta lähenes tegelikult neljakümne viiele. Tema nõtke keha oli sama painduv nagu noorel tüdrukul ja kõik ta liigutused graatsilised. Paljud neljakümne viie aastased naised tahaksid välja näha sama nooruslikud, nii et ma oleksin teada tahtnud, mis on tema saladus. Oli see mingi seesmine, salajane rõõm, mis tema näo särama pani?

      Kuigi nad olid Jane’iga peaaegu ühevanused, paistis Peggy välja vähemalt kakskümmend aastat noorem. Peggy pehmed ümarad kurvid vastandusid Jane’i kohmakale nurgelisusele, Peggy selge nooruslik nahk Jane’i kuivetunud kortsudele, kaunid blondid juuksed Jane’i nüsitud hallile peale. Peggy muretu naer oli nakatav, samal ajal kui Jane’i närvlik kihistamine ärritav. Ometigi kohtles Peggy pikakasvulist nurgelist naist suure hellusega, jättes märkamata tema närvliku sädistamise ja üldise kohtluse, ja osates teda naerma ajada nagu mitte keegi teine. Kui Peggy oli majas, paistis Jane rahulikum, ta naeratas rohkem ning oli vähem ebakindel.

      Peggy vend Frank oli kalakaupmees, keda teati Kala-Frankina. Üksmeelsel hinnangul pidas ta kogu Chrisp Streeti turu parimat värske kala müügiletti. Kas tema kalamüügivõime oli seotud suurepärase kala, isikliku entusiasmi või suure tööle pühendumisega, polnud teada. Võimalik, et tema edu taga oli kõigi kolme ühendus.

      Ta magas vähe ja tõusis igal hommikul kella kolme paiku, et Billingsgate’i kalaturule minna. Ta lükkas mööda tühje tänavaid oma käsikäru, sest tol ajal oli kaubikuid väga vähestel. Ta valis Billingsgate’il isiklikult kala välja, teades ülimalt täpselt ja põhjalikult, mis tema klientidele meeldib, mis vastu hakkab, ning kella kaheksaks oli ta tagasi Chrisp Streetil, et kalalett üles panna.

      Ta pulbitses energiast ja armastas oma tööd. Ta rõõmustas ja naerutas sadu inimesi ning paljudele dokitöölistele pakuti tee juurde suitsuheeringat lihtsalt seepärast, et nende head abikaasad ei suutnud vastu panna Franki aasivale flirtimisele, kui ta libedaid kalu nende väljasirutatud kätte libistas, jätmata kunagi silma pilgutamata ja ostjal kätt pigistamata.

      Ta sulges iga päev kella kahest müügileti ja alustas kala koju kättetoimetamise ringi. Tal polnud mingit arvepidamist, ta teadis oma klientide igapäevaseid vajadusi üksikasjalikult peast. Ta ei eksinud kunagi. Kaks korda nädalas käis ta Nonnatuse majas. Nad olid proua B-ga, kes polnud eriline meesteaustaja, parimad sõbrad.

      Frank oli poissmees ja kuna ta oli suhteliselt heal järjel ning alati heasüdamlik, ajasid pooled Poplari naised teda taga, tema aga polnud neist huvitatud. „Ta on oma kaladega paari pandud,” torisesid naised.

      Frank paistis meeste suhtes parandamatult ujedale Jane’ile ebatõenäoline sõber. Jane läks liimist lahti juba siis, kui tuli torulukksepp või pagar ja Jane neile ukse lahti tegi. Ta laksutas ja sidistas ümber nende, üritades kena olla, ent tegi ennast ainult naeruväärseks. Aga Frankiga oli Jane kuidagi teistsugune. Franki aasimist ning kokni teravmeelsust leevendasid tema leebus ja teistega arvestamine, millele Jane vastas häbeliku, sulni naeratusega ja tänulikkust tulvil pilguga. Või oli see armastus, mõtisklesid minu kolleegid Cynthia ja Trixie. Kas võis allasurutud, kidakeelne Jane varjata salajast kirge ekstravertse kalakaupmehe vastu?

      „Miks mitte,” mõtiskles Cynthia. „Kui romantiline! Ja kui traagiline vaese Jane’i jaoks! Frank on ju kaladega paari pandud.”

      „Ei saa olla,” ütles pragmaatikust Trixie. „Kui see on vastamata armastus, oleks Jane veel rohkem liimist lahti kui teiste meestega.”

      Kord, kui Jane oli Peggyl ja Frankil külas käinud, ütles ta nukralt: „Kahju, et mul pole venda. Oleksin nii õnnelik, kui mul oleks vend.” Trixie ütles hiljem salvavalt: „Mitte venda pole talle vaja, vaid armastajat.” Saime kõik Jane’i kulul naerda.

      Alles hiljem sain teada kurbadest lugudest, mis olid need kolm inimest kokku viinud. Jane, Peggy ja Frank olid üles kasvanud parandusmajas. Tüdrukud olid peaaegu ühevanused, Frank neli aastat vanem. Jane ja Peggy said parimateks sõpradeks ja jagasid kõike. Nad olid maganud külgnevates voodites seitsmekümne tüdruku magalas. Nad olid istunud teineteise kõrval söögisaalis, kus sai süüa kolmsada tüdrukut. Nad olid käinud samas koolis. Nad olid koos teinud majapidamistöid. Eelkõige olid nad jaganud teineteise mõtteid, tundeid ja kannatusi, nagu ka väikeseid rõõme. Tänapäeval võivad parandusmajad paista kauge mälestusena, kuid Jane’i, Peggy ja Franki sugustele lastele jättis oma kujunemisaastate veetmine niisuguses asutuses kujuteldamatu jälje.

      Parandusmajade sünd

      Minu põlvkonna lapsepõlve varjutasid parandusmajad. Meie vanemad ja vanavanemad elasid alalises hirmus, et juhtub midagi ootamatut ja nad lõpetavad ühes neist kohutavatest paikadest. Õnnetus või haigus või töötus võis tähendada sissetuleku kaotamist, siis väljatõstmist ja kodutust, viletsusse võis viia abieluväline rasedus või vanemate surm või vanadus. Kardetud parandusmaja sai paljudele tegelikkuseks.

      Nüüdseks on parandusmajad kadunud ja kahekümne esimesel sajandil pole neist enam peaaegu mälestustki. Tegelikult ei ole paljud noored neist ega inimestest, kes seal elasid, õieti kuulnudki. Aga tollal elanud inimeste jutustustes püsivad mälestused alles. Parandusmajade elanike isiklikke kirjapanekuid on säilinud väga vähe, seda mõjusamad on lood niisugustest inimestest nagu Jane, Peggy ja Frank.

      Keskajal kuulus vaestele ja viletsatele abi osutamine kloostrite kristliku kohustuse juurde. Ent Inglismaal lõppes see siis, kui Henry VIII saatis kloostrid 1530. aastal laiali. Kuninganna Elizabeth I kehtestas 1601. aastal vaeste abistamise seaduse, mille eesmärgiks oli hoolitseda nende eest, kes ei suutnud kas vanuse või töövõimetuse tõttu end ise ülal pidada. Iga Inglismaa kihelkond pidi eraldama elupaigata jäänud inimestele raha ja varjupaigaks mõeldud hoone. Neid teati parandusmajadena. See oli valgustatud kuningannast tähelepanuväärne tegu ning kinnitas riigi vastutust vaesematest vaeste eest.

      1601. aasta seadus jäi kehtima rohkem kui kahesajaks aastaks ja oli küllaldane viie

Скачать книгу