LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nüke, tüüpiline tema huvipuudusele karjääri teha, kuni sain aastaid hiljem teada, et nooremleitnandi eluiga läänerindel oli tollal … kuus nädalat. Sest kui ohvitser mehed üle juhatas, otsisid sakslased revolvri ja vilega meest ja tulistasid teda esimesena.

      Kui noore poisina otse pärast II maailmasõda isaga mõnel kindlustusreisil kaasas käisin, rääkis ta mulle mitte ainult sõjalugusid, vaid ka naljakaid ja põnevaid jutte sellest, mis oli temaga hiljem juhtunud. Nimelt, kui 1918. aastal sõlmiti relvarahu, küsis isa käsuülem, mida ta kavatseb nüüd tegema hakata, kui sõda oli läbi saanud. Isa vastas, et plaanib naasta Bristolisse ja müüa kindlustusi edasi. „Ei! Ei!” hüüatas kolonel. „Pead minema impeeriumi avastama, noormees!” ja kirjutas isale kohe mõned tutvustus- ja soovituskirjad. Nii leidiski isa end vaid mõni nädal hiljem laeval sõitmas Mumbaisse, kus oli tänu koloneli kontaktidele saanud tööd suure Briti firma Union of Cantoni juures mereriskide kindlustusmüüjana. Nüüd sai alguse tema üpris peen elu. Ta polnud enam kindlustuse müügimees: ta oli mereriskide kindlustusandja; ja kuna ta nägi välja väga esinduslik, rääkis õige aktsendiga, käitus laitmatult, oli nutikas ja lõbus, hakkas ta suhtlema kesk-keskklassi inimestega, kes olid pärit headest koolidest, ning vahel isegi tõelise härrasrahvaga, kellest nii mõnigi osutus sõbralikuks, heasüdamlikuks ja harituks. Muidugi oli peenemal rahval paljutki, mille pärast heasüdamlik olla: nad elasid nagu väikest viisi printsid. Kui isa leidis üürimajas toa, avastas ta, et kaasa tuleb ka neliteist teenrit; kui ta pakkus välja selle ebatavaliselt suure arvu vähendamise, selgitasid indialased vägagi sarmikalt ja kahetsusega, et tal ei lubata seda teha: tema kohustus inglise džentelmenina oli palgata vähemalt see arv teenreid.

      Vennike, kellega isa avastas end maja jagamas, kandis nime Wodehouse, ning tuli välja, et tegemist oli suure PG5 vennaga. Isa meelest oli mees erakordselt meeldiv: võluv, imeliselt seltsiv ja arvestav, ent kummalisel kombel pealtnäha täiesti puuduliku huumorisoonega. Aga veel kummalisem oli Wodehouse’i naiivsus. Nagu isa, oli ka tema kahekümnendate eluaastate keskpaigas, kuid alles pärast Mumbais arstil käiku avastas see mees, et tema eesnahka saab tagasi tõmmata. On raske uskuda, et meesterahvas suudab kulgeda läbi kahe aastakümne, ilma et komistaks seesuguse fakti otsa (inimese kehaosa kohta, mis pakub enamikele meesterahvastele küllaltki uudishimu), kuid ma usun, et see selgitab pisut PG staatust hea komöödiakirjanikuna. Kui tema vend oli nii naiivne, kas võis olla, et ka PG-l enda puudus teatav maapealsus, keskmise linnamehe igapäevaelu kogemus, tegelik, tavaline savoir faire6? Ja kui nii, siis kas on võimalik, et seesama naiivsus on seotud PG loodud tegelaskujude üpriski lihtsustatud psühholoogiaga, mis sunnib teda pidama pigem väga heaks komöödiakirjanikuks kui suurepäraseks?

      Mitte et mul oleks midagi naiivsuse vastu: iga inimene, keda ma tunnen, on teataval määral naiivne ja ma ei salli kõiketeadjaid, ent naiivsusel on kusagil piir, kus see muutub eristamatuks tavalisest, tuttavast ajuvabadusest. Küsimus, millega tuleks silmitsi seista, on järgmine: kas on tõenäolisem, et inimene teeks natsipropaganda saadet KOGEMATA – nagu PG väitis, et ta tegi –, kui ta jagab samu geene kellegagi, kes polnud teadlik, et tema eesnahk on tagasitõmmatav? Sellele on minu arvates vastus üksmeelne jah.

      Kokkuvõttes veetis isa Indias suurepäraselt aega (mitte vähem selle pärast, et ta polnud kohal, kui Wodehouse oma avastuse tegi) ja ta kõneles indialastest alati vaimustusega. Kuid pole kahtlustki, et tegemist oli väga koloniaalse, isanda-teenija suhtega. Isa rääkis pisut hindi keelt, kuid tunnistas kord, et ainus tegusõna vorm, mida ta tundis, oli käskiv kõneviis. Tema ja ta semud olid metsik kamp – see tuleb vast vaevu üllatusena, kui arvestada kohutava sõjaga, mille nad olid üle elanud. (Selleks et seda paremini lahti seletada, on väidetud, et hooned said rohkem kannatada Cambridge’is Guy Fawkesi ööl 1945. aastal mässavate üliõpilaste poolt, kes olid just Euroopas sõdimast naasnud, kui kogu II maailmasõja jooksul sakslaste pommitamise käigus.) Neil oli kalduvus käituda nagu ragbimeeskonnad tavaliselt laupäevaõhtuti. Nad olid üldjuhul lärmakad ja ulakad, mitte õelad, kuid isa mäletas üht korda, kui asjad läksid pisut kaugemale. Nimelt kutsus üks waleslasest sõber nimega Davies teda pühapäeva pärastlõunal kabrioletiga sõitma ning isa üllatus sohvri taha ronides, sest leidis eest telliskivihunniku. Ta näitas kive Daviesele, kes ütles, et selgitab nende otstarvet jooksvalt. Kümme minutit hiljem võttis Davies ühe kivi pihku ja lennutas selle poekese aknasse, millest nad parasjagu möödusid. Indialasest sohvrile valmistas see sama suurt lõbu kui tema tööandjale. Isa oli hämmingus, kuid mõtles, et vähemalt oli pühapäev ja pood kinni.

      Isa krutskid olid üpris tagasihoidlikud. Ta hoidis rõõmuga alles ühelt tuntud Mumbai hotellilt saadud kirja, millega tal keelati asutuse territooriumile sisenemine ning toodi pikas nimekirjas välja kõiksugu vembud, mis olid seotud võitooside ja kandikutäite anglo-india klassikalise kedgeree ning teiste söödavate pommide lennutamisega. Aga kui isa sai Mumbai jahiklubi liikmeks, usun, et tema käitumine paranes: ta nautis tõeliste džentelmenidega suhtlemist, ning ma saan nüüd aru, et tema vaimustus tähendas ka peenema rahva käitumise ja tavade õppimist ning nende imiteerimist. Osa sellest õpetas ta jooksvalt ka mulle. „Ära kunagi paista ehmunud, mu poiss. Liigu aeglaselt. Kui keegi midagi maha pillab ja sa tahad seda vaadata, oota mõni hetk, pööra siis nii muuseas ümber ja heida pilk. Ära põrnitse.”

      Ainus, mis isa Indias viibimist tumestas, oli haigestumine malaariasse, mis mõjutas teda ka järgnevatel aastatel. Kui hoog peale tuli, ei jäänud muud, kui taanduda mitmeks päevaks voodisse, väriseda ja higistada, hambad plagisemas, enesetunne nii nõrk, et ei suutnud teha enamat, kui jääda paigale ja kannatlikult kaalu kaotada.

      Pärast kolme India aastat saatis Union of Canton ta nende Hongkongi kontorisse ning veidi hiljem lähetati ta edasi peakontorisse Cantonis. Esimest korda väljaspool Briti impeeriumi, nägi ta, mis tegi Mumbaist Cheltenhami. Ta külastas oopiumiurgast, tegi tätoveeringuid ja sõi koeraliha. (Sõnastan selle ümber: ta sõi imemaitsvat rooga, mille puhul avastas alles hiljem, et tegemist oli koeraga.) Samuti töötas tema heaks ametnik, kes talle väga meeldis. Hiina kutt, kes rääkis suurepärast inglise keelt, oli võluv ja väga kompetentne. Kuid ühel päeval ei ilmunud ta enam kontorisse. Asja hakati uurima ja selgus, et mees oli vanglas. Isa (talle omaselt) marssis otsejoones kinnipidamisasutusse ja palus näha kuberneri, kes tervitas teda kogu lugupidamisega ja selgitas, et isa alluv oli mõistetud süüdi ebaseaduslikus poliittegevuses. Isa küsis, kui kauaks mees vangi jääb. Kuberner vastas: „Ma pean kurvastusega teatama, et hukkame ta homme hommikul.”

      Mulle tundus ikka hämmastav, et veidi hiljem leidis isa end taas Weston-super-Mare’ist. Kas ka tema oli löönud kaasa ebaseaduslikus poliittegevuses? Kas ta tundis end koera pärast halvasti? (Nagu selgus, oli roog tõeliselt maitsev, nii võis uskuda, et isa üritas kiusatusi vältida.) Või oli ta lihtsalt elevusest väsinud? Tegelikult oli vastus lihtne: malaaria. Hood olid isa nõrgestanud ning ta kartis, et kui jahedamasse kliimasse ei tule, viskab ta sussid püsti. Nii juhtuski, et Blightysse naasmise hetkel kaalus ta kuuekümne üheksa kilo ligi, mis polnud meeter kaheksakümnesele mehele just kuigi palju: teda võis nimetada tõeliseks kondikubuks. Hood jätkusid veel mitu aastat, enne kui vähenesid; samal ajal oli ta Westonis üks neid väheseid, kes tarvitas hiniini.

      Kuid enne veel sõitis ta Bristolisse külastama oma isa, kellega ta polnud kohtunud viis aastat, ja jäi sinna kosuma, samal ajal kui tema vanatüdrukust õde Dorothy ta eest hoolitses. Nad olid teineteisele väga kallid ja veetsid palju aega koos, süvenenud ühisesse huvisse: suitsetamisesse. Isale oli saanud harjumuseks tõmmata nelikümmend sigaretti päevas (filtrita) ja Dorothy püsis tema tempos, koni koni järel. Sellest hoolimata sai ta tervise aegamööda tagasi ja hakkas tegema ekskursioone lähimasse mereäärsesse linna, milleks osutus Weston-super-Mare. Kord külastuskäigul sattus ta kokku emaga, nad hakkasid käima jalutuskäikudel, hoolimata Marwoodi nõudmisest, et ema peab kümneks kodus olema (ta oli kakskümmend kuus), ja armusid. Vaid mõni kuu hiljem otsustasid nad abielluda.

      Minu vanemad, vähimagi kavatsusega last saada.

      Ja – siin on asja romantilisem pool – nad põgenesid!

      Nad

Скачать книгу