LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seljas pistab nagu noaga, jalalihased muutuvad kõvaks ja lõtv kõhunahk võdiseb, tunnen, et olen tolleks päevaks oma patud lunastanud ja et ehk on Jumalal piisavalt hea meel mind pisut aidata, sest küllap ta näitas just seepärast mulle tervelt nädal aega nii huvitavaid pilvi.

      Olen võtnud üle kahekümne kilo alla sellest peale, kui mu naine soovis hingamisruumi, ja mu ema ütleb, et peagi olen samas kaalus nagu keskkooliski, kui mängisin esindusmeeskonnas jalgpalli, ning sama palju kaalusin ma ka siis, kui kohtusin Nikkiga ja võib-olla pahandasid teda hoopis need kilod, mis ma meie viieaastase abielu jooksul juurde võtsin. Küll tema alles üllatub, kui näeb lahusoleku aja lõpus, et olen nii heas vormis!

      Kui päikeseloojangu ajal pilvi pole, nagu eile, ja ma vaatan üles taeva poole, tungib mulle pähe oranž ja pimestav valgus, ent see on peaaegu sama hea, sest kõrvetab ja jätab mulje, et kõik on jumalik.

      Kui jooksen, teesklen alati, et sörgin Nikki poole, ja see tekitab tunde, et tema nägemiseni jääb aega üha vähemaks.

      Maailma kohutavaim lõpp

      Kuna ma tean, et Nikki võtab igal aastal ühe suure teemana Hemingwayd, palun endale tuua mõne hea Hemingway romaani. „Kui võimalik, siis sellise, kus on armastuslugu, sest ma pean armastuse kohta tõesti ühtteist õppima, et saaksin olla parem abikaasa, kui Nikki tagasi tuleb,” ütlen emale.

      Kui ema raamatukogust naaseb, ütleb ta, et raamatukoguhoidja arvates on Hemingway parim armastusromaan „Hüvasti, relvad!”. Avan õhinaga raamatu ja tunnen, kuidas saan iga leheküljega üha targemaks.

      Otsin lugedes lauseid, mida oleks hea tsiteerida, et saaksin teadmisi pilduda, kui Nikki ja tema kirjandushuvilistest sõpradega järgmine kord välja läheme, et saaksin öelda prillidega Phillipile: „Kas kirjaoskamatu tola teaks seda tsitaati?” Ja siis mainin nagu muuseas midagi Hemingwaylt.

      Aga romaan on tõeline pettus.

      Lugeja elab terve aeg jutustajale kaasa, et ta tuleks sõjast tervena välja ning et tema ja Catherine Barkley kooselu oleks kena. Jutustaja elab üle tõepoolest kõiksugu ohtlikud olukorrad, isegi õhkulaskmise, ja suudab viimaks raseda Catherine’iga, keda ta väga armastab, Šveitsi põgeneda. Nad elavad mõnda aega mägedes, on armunud ja elu hea.

      Hemingway oleks pidanud sellega teose ära lõpetama, sest need inimesed olid pärast sünge sõja ellujäämisvõitlust niisuguse õnneliku lõpu ära teeninud.

      Aga ei.

      Selle asemel mõtleb ta välja maailma kohutavaima lõpu: Hemingway laseb Catherine’il surra verejooksu kätte pärast seda, kui nende laps surnult sünnib. Ma pole nii piinavat lõppu varem kohanud ega tõenäoliselt kohta ka ei kirjanduses, kinos ega isegi televiisoris.

      Nutan lõpus hirmsasti, osaliselt tegelaste pärast, seda küll, aga samuti seepärast, et Nikki õpetab lastele sellist raamatut. Ma ei suuda ette kujutada, miks peaks keegi niigi mõjutatavatele teismelistele nõnda hirmsat lõppu tutvustama. Siis võiks neile juba öelda, et kõik pingutused kusagile edasi areneda on täiesti tühised?

      Tuleb tunnistada, et olen esimest korda pärast lahusoleku aja algust Nikki peale pahane, et ta klassiruumi sellist pessimismi külvab. Ma ei kavatse Hemingwayd veel niipea tsiteerima hakata ega loe enam iialgi tema raamatuid. Ja kui ta oleks veel elus, kirjutaksin talle kohe kirja ja ähvardaksin ta säärase pahuruse eest paljakäsi ära kägistada. Mõni ime, et ta end maha lasi, nagu sissejuhatuses öeldakse.

      Mul on sulle ain’t armastust 5

      Niipea kui dr Pateli sekretär näeb mind ooteruumi astumas, paneb ta raadio kinni, ning see ajab mind naerma, sest ta püüab seda teha nagu muuseas, et ma ei märkaks.Ta näib hirmunud, pöörab hellalt nuppu – sedasi käituvad kõik, kes on näinud mu hooge, justkui ma polekski enam inimene, vaid mõni metsik hulkuv loom.

      Kohtun pärast lühikest ootamist Cliffiga, et osaleda teisel seansil, ning lähitulevik näeb ette, et jõuan sinna edaspidi igal reedel.Valin seekord pruuni tooli ja me istume kesk pilvi nahklamamistoolidel ja räägime sellest, kui väga meile meeldivad naised, ning „tšillime niisama,” nagu Danny ikka ütleb.

      Cliff küsib, kas mulle meeldivad uued rohud, ja ma ütlen, et meeldivad küll, kuigi ma pole kõrvalmõjusid tegelikult üldse märganud ning võtsin vaid pooled neist tablettidest, mis ema mulle eelmine nädal andis – mõned peitsin keele alla ja sülitasin vetsupotti, kui ta mu üksi jättis.Ta küsib, kas esines ka kõrvalmõjusid, nagu hingeldamist, isutust, peapööritust, soovi ennast tappa, soovi kedagi teist tappa, potentsihäireid, ärevust, sügelust, kõhulahtisust, ja ma ütlen talle, et ei esinenud.

      „Aga hallutsinatsioone?” pärib ta ja kallutab end pisut ettepoole, silmad kissis.

      „Hallutsinatsioone?” küsin.

      „Hallutsinatsioone.”

      Kehitan õlgu, ütlen, et ei ole enda teada hallutsinatsioone näinud, ja ta ütleb, et need poleks jäänud märkamatuks.

      „Ütle emale, kui näed midagi imelikku või hirmutavat,” sõnab ta, „aga ära muretse, sest sa tõenäoliselt ei näe hallutsinatsioone. Sellist rohtude kombinatsiooni tarvitavad inimesed näevad hallutsinatsioone väga harva.”

      Noogutan ja luban, et annan hallutsinatsioonidest emale teada, kuigi ei usu, et neid üldse nägema hakkan, andku ta mulle mis rohtu tahes, sest ma tean, et ta ei anna ju mulle LSD-d või midagi säärast.Arvan, et küllap nõrgemad inimesed lihtsalt vinguvad rohtude üle, aga mina pole nõrk ja suudan mõistust veel päris kenasti kontrollida.

      Olen keldris ja joon parajasti pitsiklaasidest vett, sest Stomach Master 6000 trenažööril kõhulihaste tegemise ja jalatõstete vahel on kolmeminutiline paus, kui mu sõõrmeisse jõuab ema võirohkete krabikoogikeste ilmeksimatu lõhn ning ma hakkan pidurdamatult ilastama.

      Kuna ma armastan kooke, ronin keldrist välja, astun kööki ja avastan, et ema ei küpseta mitte ainult krabikooke, mis koosnevad võiga määritud krabidest ja oranžist juustust Inglise muffinil, vaid ka kolme lihaga pitsat – hakklihaga, vorstiga ja kanaga – ning neid kanatiibu, mida ta saab Big Foodsist.

      „Miks sa krabikooke teed?” küsin lootusrikkalt, sest tean, et ta küpsetab krabikooke vaid siis, kui on oodata külalisi.

      Nikki armastab krabikooke, sööb terve taldriku tühjaks, kui see talle ette tõsta, ning kaebleb siis terve kodutee, et tunneb, et on liiga paks, sest sõi liiga palju.Tegin tollal tõelist psühhoterrorit ja ütlesin talle ikka, et ei taha kuulda iga kord vingumist, kui ta on liiga palju söönud.Aga järgmine kord, kui Nikki sööb liiga palju krabikooke, ütlen talle, et ta ei söönud liiga palju ja et ta näeb nii või naa kõhn välja; ütlen, et ta peaks hoopis pisut juurde võtma, sest mulle meeldib, kui naine näeb välja nagu naine, mitte „preili Kell Kuus – otse üles, otse alla”6, nagu Danny ikka ütleb.

      Ma loodan, et see, et ema küpsetab krabikooke, tähendab, et lahusoleku aeg on läbi ja Nikki on teel mu vanematekoju, mis oleks parim koju naasmise üllatus, mille peale ema võiks eales tulla, ning kuna ta püüab teha minu ja venna jaoks alati midagi head, panen vaimu valmis, et ees ootab Nikkiga leppimine.

      Mu süda peksab vähemalt viiskümmend korda nende mõne sekundi jooksul, mis eelnevad ema vastusele.

      „Eagles mängib täna Steelersiga hooajaeelse näidismängu,” ütleb ema, kuid see on imelik, sest ta on alati sporti vihanud ning teab vaevu sedagi, et jalgpallihooaeg on sügisel, rääkimata meeskondadest, kes mingil teatud päeval mängivad. „Sinu vend tuleb külla, et sinu ja isaga mängu vaadata.”

      Mu süda peksab veelgi kiiremini, sest ma pole venda pärast lahusoleku aja algust näinudki ning viimane kord, kui rääkisime, ütles ta Nikki kohta tõeliselt hirmsaid asju, täpselt nagu isagi.

      „Jake tahab sind väga näha ja sa tead, kui väga su isa Eaglesit armastab. Ma ei jõua ära oodata, et kõik mu kolm poissi koguneksid jälle diivanile, just nagu vanasti.” Ema naeratab mulle nii vaevaliselt, et

Скачать книгу