LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ludwigile,8 nagu omal ajal oli brandenburglaste juurest toodud endale kuninganna Agnes, ja et tosinat tuhandet marka hõbedat polnud tõesti enam kusagilt kaasavaraks võtta, panditi võla katteks suur hulk sellesama hertsogkonna mõisu.9

      Kuna Christoffer ise samuti väledalt suri, saanud enne kere peale Holsteini10 krahvilt Gerhardilt, siis ei saanud markkrahv Ludwig, kes ilmselgelt luges armastuse juurde kuuluvaks ka kaasavara, sest suuremat kasu. Margrete vend Otto, kes nüüd kandis Eestimaa hertsogi tiitlit, pidas isa lubadusest piisavalt, et andis terve hertsogkonna Ludwigile, loobudes oma õigustest venna Valdemari nõusolekul – privileegidest vähemalt osa, ei maksa unustada, kuulus ka Knut Porse suguseltsile. Valdemar aga, saades hiljem Taani kuningaks, võttis Eestimaa hertsogkonna siiski enesele tagasi ja kosjakauplemine algas uuesti. Ja et rahakaotus taanlaste kuningat päris ära ei tapaks, tuli vasallidel oma mõisad ise välja lunastada. Taanlastele oli ainus hea uudis, et enne Valdemari kuningaks saamist löödi maha Holsteini Gerhard – asi seegi.

      Sellise hangeldamise ja kupeldamise juures tundus kõigile ümberkaudsetele võimukandjatele, et Jüütimaad võis suurema tõearmastusega hüüda hoopis Juudimaaks ja kellelgi poleks olnud põhjust solvuda.

      Solvuda võttis ainult pruut ise, kes äraspidiselt inimneitsitele – noh, mis neitsi see Maarjamaa seks ajaks ikka enam oli, aga siiski – ei pidanud palju säärasest mitme peiu vahel tirimisest, kuna austamisväärt prouaseisus ja abielusäng andsid aina oodata. Pealegi oli see kasutütrest hertsogkond olnud nagu orb ikka, keegi tal eriti silma peal ei pidanud, ja seetõttu veeresid Taani kuninga vasallide jaoks asjalood mõnusalt aeglaselt. Privileege oli palju, hertsogi enese vits aga kaugel – sedaviisi harjus Eestimaa universitas vasallorum11 omapäi olemisega ega pidanud paljuks niisuguse kosjakauba üle nuriseda. Kui nüüd hädas olles tunnistati ka orvukene omaks, oli see liiaks hilja, et vasallide armastust üles soojendada, sest kõigile oli selge, et ähvardas oht jääda ilma harjumuspärastest õigustest. Oli otse loomulik, et vasallivande uuendamine, olgu see siis taanlastele, Brandenburgi markkrahvile või Rootsi kuningale Magnusele, kes esindas Knut Porse tasahilju kõrvale jäetud õigusi, võis tuua kaasa muudatusi, mis ei olnud mugavad taluda.

      Sestap käitus mehetu mõrsja nagu turtsakad tüdrukud ikka – lähevad magadiskambrisse, löövad ukse riivi ja kinnitavad, et nad enam iial välja ei tule. Hertsogkonna vasallid haarasid kuninga linnused enda kätte 12 ega andnud neid enam tagasi, väites selle kõige lausa kuninga enese huvides olevat. Ja et Valdemaril oli keerukas üle mere oma kasutütart vitsaga nuhtlema tulla, venis säärane lääniasjade ning sõnakuulmatuse üle vaidlemine pikale. Kuid oli see vaidlus pikk või lühike, uued tuuled olid puhumas Terra Mariana13 kohal, ja seda adusid ka kuningavasallid. Juba panditud läänide väljalunastamine oli olnud kibe pill alla neelata ja sundis talupoegadelt lisakoormisi nõutama, ent võimalus kaotada Taani kuningast läänihärra ja langeda näiteks ordu või siis Ludwigi võimu alla pani neid senisest enam hõbedat lugema ja mõisate sissetulekuid suurendama.

      Sedaviisi oli Eestimaa hertsogkond nagu üks suur tõrvakatel puust kolmjalal lahtise tule kohal, ning viimane oli hõõgunud kokkuvarisemise servani. Aplad kämblad – ordu raudkinnastes, rootslaste laevapigised ja markkrahvi lõhnasalvised – olid sikutamas pruudi poolenisti maavillast körtsikut ja see pruugitud näitsik pidi nüüd otsustama, olgu siis kasuisa teadmisel või ilma, keda sängi võtta.

      1. peatükk

      Oi sõber kindlas linnas müüri taga

      näed unesid ja vaevad ennast miks?

      Sa tõuse üles, astu torni, ära maga

      nüüd küünal süüta aknal sõnumiks.

      ***

      Tean kevad vahel tulla võib nii äkki

      vaid ühest ainsast õiepuudutusest lumeväli heliseb kui kell!

      Oi keegi väljas vaba metsa taga

      tead unesid ja vastad kord kõik miks

      sa tõused üles, astud mäele, sa ei maga

      ja süütad terve taeva suureks sõnumiks.

InBoil

      Tollal, pea kümme aastat pärast seda, kui Revali linnas hakkas pesitsema esimene juut,14 vaid paar-kolm täiskuud pärast seda, kui ametisse pühitseti meie vaga paavst Clemens VI,15 astusid mõned tugevad saapad mööda räpaseid sillutisekive ülemise linna poole. Hilissuve soe päev kuldas tugevate müüride halli paasi ja immutas vammuste turja vänge meestehigiga. Teokad sammud viisid saabaste omanikke läbi jahedate võlvialuste ja palavate hoovide, keerutasid kitsastel treppidel ning kandsid lõpuks sinna, kuhu neid oli kutsutud – jõukasse rüütlimajja, mille uhket, vasega kaunistatud ust töömehed parasjagu hingedelt maha tõstsid. Polnud aru saada, kas seda tehti parandamiseks või kavatseti uks võlgade katteks panti anda, igatahes soovisid möödujad jõudu ning sisenesid.Väikesesse kaminasaali oli kogunenud rahulolematu seltskond, kes avaldas valjul häälel oma nördimust maailmas sündivate asjade üle ning väitis end teadvat, kuidas need tegelikult nii inimliku kui ka jumaliku korra järgi olema peaksid… Need mehed rääkisid olulikest asjust nõnda, nagu ikka vestavad ühiste huvide, ühiste murede ning ühise päritoluga mehed – paljutki ei pidanud enam mainima, sest see oli kõigile teada, ja paljut mainiti vaid sellepärast, et kõik teadsid selle sedasi olevat. Võõras poleks mõistnud seda jutuajamist, mis tegi raskeks kasutada nuhkide abi, ja kui nuhid – või äraandjad – saanukski kokku mingi mõistlikuma jutu, millest ette kanda, kõlanuks see väheste nimede ning väheste selgete sõnadega keelekandmine kui udukeerutus Terra Mariana soolaugaste kohal… See oli jutt „justkui” asjadest ja plaanidest, see oli jutt meeste poolt, kes kurtsid asjade üle, mille üle oli mõistlik kurta, ega reetnud sugugi, mida prooviti selle vastu ette võtta. Aeg-ajalt kõlas kõigest sellest läbi kellegi litaaniatega mahedamaks harjutatud hääl, mis kutsus teisi rahulikkusele ning meenutama, et nad olid Kristuse enese emale pühendatud maal ja kristlased ennekõike, ja kes vaadanuks hoolikamalt, näinuks toolil istumas väärikat piiskoppi, kübar kõrvale asetatud ja hame kortsulise vanamehekaela ümbrusest avatud. Aknast sisse piiluv valgus kilgendas ametisõrmusel.

      Enne veel, kui mehed olid jõudnud siseneda, lõi tulijaile vastu võõramaa vürtside, praetud liha, hea õlle ja veinide lõhn, mis segunes mingil meeldival viisil viirukiga – eks seda liikus piiskopi läheduses ikka rohkem kui mujal. Kuulda oli majaperemehe koerte klähvimist ja urinat, kui penid polnud rahul põrandale loobitud kontide jaotamisega.

      Hämara võlvkaare alt astus avatud aknast langevasse valgusvihku kolm meest ning nende sammud olid rasked, neis oli kuulda hiljukesi lõgisevat terast ja sala kriuksuvat nahka. Nende pealiku puhul oli kõige ilmsemalt tegemist mehega, kes meeldis naistele, seda oli aru saada esimesest pilgust – suurekasvuline (ent mitte hiiglane), kuldsed juuksed, millesse vaevu hõbedat hakkas siginema, katsid tema mütsita pead, laiad vägilaseõlad pingutasid heast riidest kuube ning tugevad jalad olid nõtked. Mehe laial pronksehistega vööl rippusid pikkmõõk16 ning tugev pistoda ja püksikandjale sobivalt kahe jala kokkukasvamise kohas tolknes kukkur – ei liialt tühi ega ka liigselt täis. Tema näoilme oli rahulik ja selle tõsidust rõhutasid mõned väikesed terariistadest jäänud armid. Selle mehe ilmes oli midagi muistset, midagi, mis mõtteis kõlanuks justkui hiiepuu sosina ning vargse vilepillihäälena. Oma kaasaegsel kombel tundus ta kuidagi siiski kuuluvat veel nendesse aegadesse, kus usk ei olnud pühima Neitsi maal kaugeltki kindel ning vallutajad elasid üksnes linnustes… Kaks kaaslast tema taga olid samuti ohtliku väljanägemisega, kuid lihtsamad oma riietelt, relvadelt ja ka kommetelt – tavalised laia kämblaga maamehejõmakad, kes olid katsunud õnne veretöö alal. Häältekõma ja kannuste-mõõkade kõlin vaibusid.

      Seda

Скачать книгу