LITMIR.BIZ

      Tänu lahke emandaga poekesele näeme edaspidi oma koduaknast vaatepilti, kuidas esmaspäeva varahommikuti avatakse juba kella seitsmest meie värava taga nurga peal niinimetatud püstijalabaar, kus pärast raju nädalavahetust peaparanduseks viinale õlut peale rüübatakse ning kõvahäälselt maailmaasju arutatakse. Baarileti aset täidavad elektriposti otsas kõlkuvad roostes postkastid, kuhu on mugav pudelit käest ära panna, kui tahad suitsule tuld võtta.

      Ühel pühapäevahommikul kodupoodi külastades näen vaevu üle leti ääre vaatama ulatuvat tüdrukupirtsu, kes paneb lauale 250 tenget (umbes 1,25 eurot). Müüjatädi lahkele küsimusele, et mida ema poest palus tuua, kas leiba või piima, ütleb tüdruk selge häälega üle poe:

      „Vodku7!”

      Viinapudelit tüdrukule siiski ei müüda ning pisipiigal tuleb kas koju tagasi või hoopis järgmise poe poole lontsida.

      Lisaks kodupoe müüjatädidele seame suhted sisse ka kõrvalmajas elava üleaedse Volodjaga. Volodja maja on pidevas ehitusjärgus ning tema tikutoosisuurune krunt on tihkelt täis „kolusid ja riistu”, nagu ütleks Karlsson Katuselt. Volodja on kodus töötav autoremondilukksepp, kes meile külma saabudes meelde tuletab, et veekraan on vaja torude külmumise vältimiseks tilkuma jätta, ning aitab alati oma minibussi varjust autoga tänavale tagurdada. Ükskõik mis kellaajal me koju ka ei saabuks, Volodja teeb enamasti ikka värava peal suitsu. Tema naine on samuti meie kandist, nagu ta ise väidab – nimelt Ukrainast!

      Hiljem näen, kuidas Volodja armastab end vahel lille lüüa. Ta paneb jalga nahkpüksid ning pähe plastist nokaga kuusnurkse mütsi ning suundub õhtu hakul uulitsale promeneerima. Tema efektse välimuse järgi võiks arvata, et kuskil nurga taga peab asuma kohalik geibaar. Järgneval päeval on Volodja enamasti ülevoolavas meeleolus ning asub juba varavalges kuulama oma lemmikmuusikat. Igihaljad Queeni ja Led Zeppelini hitid kõlavad sellistel päevadel ka meie õuel kuni õhtupimeduseni välja.

      Meie teised naabrid on veidi salapärasemad. Neid me esialgu ei kohtagi, pigem kuuleme. Meie maja taha jääb suur metsistunud aed, kus kuulukse elavat keegi kunstnik. Talvel, kui aias kasvavad puud on raagus, paistab välja ka tilluke majakökats. Aeg-ajalt kosserdab selle ümber ringi keegi vanamees, vahel kraakleb seal trobikond lapsi ning pidupäevadel kostab valju muusikat, hiljem räuskamist ja riidlemist.

      Kunstnikuhärra krundi kõrval asub teine tilluke elamu, kus, nagu pärastpoole selgub, elavad kaks marakratti, kes armastavad oma meelt lahutada sellega, et käivad pidevalt meie värava taga uksekella helistamas, et siis ise naeru kihistades siva päkad teha. Vean kihla, et ühe nimi neist on Aljoša!

      Varsti harjun tavalise vaatepildiga Sovhoos Alataus, et uhke palee värava taga nosib põlvekõrgust umbrohupuhmast paar hulkuvat lehma ning mööda sedasama, ilma kõnniteedeta ja tänavavalgustuseta tänavat, kus kimab lahtine sportauto, aetakse koju kitsekari. Keset tänavat põletatakse lahtises lõkkes prahti ning suvalisel nädalapäeval võib köögiaknast imetleda suurejoonelist ilutulestikku. Õhtuti ruttavad siin pilkases pimeduses koju suurte poekottidega kõrgekontsalised pereemad ning nurga peal hääletavad juhuslikke autosid viimase peale timmitud välimusega devuška’d8, et igivanas liinibussis loksumata kiiresti kesklinna jõuda.

      Kui ma avastusretkelt koju tagasi jõuan, on mu lahtistes suvekingades jalad nii mustad, nagu oleksin paljajalu kartuleid muldamas käinud. Istun vastse koduaia õuekiigele õhtusoojust nautima ning mahe tuulehoog kannab minuni kirbet lehmapissihaisu.

      Tere tulemast Sovhoos Alatausse!

      ASJAAJAMISED AUULI KESKUSES

      „Mis oleks, kui kirjutaksime külalised Eestist ajutiselt kogu perega Viktor Ivanovitši juurde fiktiivselt sisse?” küsib Lahke Ametnikuproua ootamatult, kui olen kohalikku külakeskusesse sissesõidudokumente korda ajama läinud. Koheva rullisoengu ning tulipunaste küüntega daam istub spartaliku sisustusega hämaras toas ja püüab leida lahendust, kuidas saaks kõige kiiremini meie paberid korda ajada.

      Oleme Kasahhimaale elama asudes end omast arust igati ette valmistanud arvukateks sekeldusteks igasugustes ametkondades. Lisaks oleme kuulnud, et Kasahstan on üks korrumpeerunumaid riike maailmas ning et väike pistis vastavatele asjameestele kuulub iseenesestmõistetavalt igapäevase elu juurde. Ülemaailmse Korruptsioonivastase Võitluse Organisatsiooni andmetel kuulub Kasahstan korrumpeerunud riikide seas esimese kolmandiku hulka. Üsna pea saame seda kogeda ka omal nahal ning imelikul kombel suhtume sellesse samasuguse paratamatusega nagu riigikodanikudki. Nii on alati olnud, nii on, ja tundub, et üsna pikaks ajaks nii ka jääb.

      Erik teatab mulle, et linnas ringi liikudes peab pass alati kaasas olema, sest politseil on suva seda igal ajal igas kohas küsida. Lisaks sellele peab riiki sisenenud välismaalastel passi vahel olema veel üks oluline paberitükk – migratsioonikaart, millel peab omakorda asetsema ülioluline tempel. Sõltuvalt väliskülalise päritolumaast võib templi omanikuks saada kas juba lennujaama passikontrollis või tuleb selle hankimiseks üles leida mõni linnas asuv migratsiooniosakond. Kuni 2009. aasta suveni kuuluvad Eesti vabariigi kodanikud sellesse seltskonda, kes vajamineva templi peavad suutma ise endale linna pealt hankida. Selleks on aega täpselt viis kalendripäeva, kusjuures see, et nädalavahetustel on ametiasutused suletud, arvesse ei lähe. Kui templit kaardil pole, tekivad probleemid riigist lahkumisel.

      Paari meie tuttavaga nii täbarasti lähebki, et neil ei lubata migratsioonikaardi või templi puudumise pärast riigist lahkuda. Loomulikult tuleb sel juhul lisaks uue lennupileti ostmisele tasuda ka kopsakas rahatrahv. Ja ka see saab meile üsna ruttu selgeks, et igasuguste trahvirahade puhul on vähetõenäoline, et protokoll ametlikult välja kirjutatakse. Enamasti leiab sündmuspaigal sisse kasseeritud rahasumma kasutust politseiametniku isiklikus pere-eelarves.

      Miks otsustavad inimesed trahviraha kohe sularahas ametnikule peo peale laduda, mõtlen. Sellepärast

Скачать книгу