LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olemas üks tegur, mis määrab juba ette ära, kuidas inimene oma elust kujutluspildi loob – tegur, mis filtreerib seda, kuidas ta endale maailma ette kujutab. Tegur, mis määrab ära seisundid, mida inimene teatud olukordades pidevalt tekitab. Seda on kutsutud suurimaks jõuks. Uurigem siis seda maagilist jõudu, mille annab…

      4. PEATÜKK

      MEISTERLIKKUSE SÜND: USK

      “Inimene on see, millesse ta usub.”

– Anton Tšehhov

      Oma suurepärases raamatus Anatomy of Illness8 jutustab Norman Cousins õpetliku loo Pablo Casalsist, ühest suurimast kahekümnenda sajandi muusikust. See on usu ja taaselustumise lugu, millest me kõik võime õppida.

      Cousins kirjeldab, kuidas ta kohtus Casalsiga natuke enne suure tšellisti üheksakümnendat sünnipäeva. Cousins ütleb, et tal oli peaaegu valus vaadata, kuidas vana mees oma päeva alustab. Nõrkus ja liigesepõletik tegid ta nii jõuetuks, et ta vajas riietumisel abi. Hingeldamine aga andis märku kopsutursest. Ta kõndis lohisevate sammudega ja oli kühmus, pea ettepoole kaldu. Tema käed olid tursunud, sõrmed konksus. Ta nägi välja üks väga vana ja väsinud mees.

      Kuid ikkagi läks ta kõigepealt klaveri juurde, isegi enne söömist. Klaver oli üks instrumentidest, millel Casals oli saavutanud meisterlikkuse. Ta sättis end suure vaevaga klaveritoolile istuma. Tundus, et konksus ja turses sõrmede klahvidele asetamine on tema jaoks kohutav pingutus.

      Ja siis juhtus midagi täiesti imelist. Casals teisenes Cousinsi silme all äkki ja täielikult. Ta läks üle sisemisi ressursse kasutavasse seisundisse ja kohe muutus tema füüsis sellisel määral, et ta hakkas liikuma ja mängima, tekitades oma kehas ja ka klaveril niisuguseid tulemusi, mis oleksid olnud võimalikud ainult terve, tugeva ja paindliku pianisti puhul. Cousins kirjeldas seda nii: “Sõrmed sirutusid aeglaselt klahvide poole nagu lilleõied päikese poole. Tema selg läks sirgu. Tundus, et tal oli kergem hingata.” Paljas mõte klaverimängimisest muutis tema seisundit ja seega ka kogu keha talitlust täielikult. Casals alustas Bachi Wohltemperierte Klavier’iga, mängides suure tundlikkuse ja ohjeldatusega. Siis jätkas ta Brahmsi kontserdiga ja tundus, nagu kihutaksid tema sõrmed üle klaviatuuri. “Kogu tema keha näis muusikaga kokku sulavat,” kirjutas Cousins. “See ei olnud enam kange ega kössis, vaid nõtke ja graatsiline ning täiesti liigesepõletikuvaba.” Selleks ajaks, kui Casals klaveri tagant tõusis, näis ta olevat täiesti erinev inimene tollest, kes oli mängima istunud. Ta seisis sirgemalt ja oli pikem; ta kõndis jalgu lohistamata. Ta läks otsekohe hommikusöögilaua juurde, sõi isukalt ja läks siis välja randa jalutama.

      Tavaliselt mõtleme me usust kui tõekspidamiste kogumitest ja eks paljud uskumused seda olegi. Aga algsemalt tähendab usk mis tahes juhtivat põhimõtet, lausungit või kirge, mis võib anda elule tähenduse ja suuna. Inimesele on kättesaadav piiramatu hulk ärritajaid. Usk on meie maailmatunnetuse eelnevalt korrastatud filter. Usk on nagu aju komandör. Kui me usume püsivalt, et miski on tõsi, siis me nagu annaksime oma ajule käsu, kuidas juhtunut kujutada. Casals uskus muusikasse ja kunsti. See oli toonud tema ellu ilu, korrastatust ja suursugusust ning see võis temaga ikka veel iga päev imesid korda saata. Kuna ta uskus kunsti kõrgeimasse võimu, andis see talle mõistusega peaaegu hoomamatut jõudu. Usk muutis teda päev päeva kõrval väsinud vanast mehest elujõuliseks geeniuseks. Kui veelgi sügavamõttelisemalt öelda, siis see hoidis teda elus.

      John Stuart Mill kirjutas kord: “Üks usuga inimene võrdub üheksakümne üheksa teisega, kellel on ainult huvid.” Just täpselt selle tõttu avab usk ukse meisterlikkuse juurde. Usk annab inimese närvisüsteemile otsese käsu. Kui inimene usub, et miski on tõsi, siis läheb ta sõna otseses mõttes seisundisse, kus see ongi tõsi. Kui usuga õigesti ringi käia, siis võib see olla elus kõige võimsam jõud millegi hea loomisel. Teisest küljest võib usk, mis piirab inimese tegevust ja mõtteid, olla täpselt sama hävitav, kui seesmisi ressursse koondav usk võib olla jõuduandev. Ajalugu on täis juhtumeid, kus usk on miljonitele inimestele jõudu andnud ja pannud neid tegema asju, mida nad pidasid võimatuks. Usk aitab meil kasutada meie sügaval sisemuses peituvaid rikkalikke varusid, suunates meid ihaldatud tulemuste saavutamisele.

      Usk on kompass ja kaart, mis inimest tema eesmärkide suunas juhib ja talle nendeni jõudmiseks kindlustunnet annab. Ilma usuta või võimeta seda kasutada võib inimene olla täiesti abitu. Ta on nagu mootorita või tüürita mootorpaat. Koos võimsa ja suunava usuga omab ta aga jõudu tegutseda ja luua endale maailm, milles ta tahab elada. Usk aitab näha seda, mida ta näha tahab, ja annab energiat, et sinna jõuda.

      Tegelikult ei ole inimkäitumises ühtegi teist nii võimsat ja juhtivat jõudu kui usk. Kogu inimajalugugi on sisuliselt usu ajalugu. Need, kes on ajalugu muutnud – Kristus, Muhamed, Kopernik, Kolumbus, Edison või Einstein – on olnud inimesed, kes on muutnud meie usku. Et muuta oma käitumist, peame me alustama usust ja veendumustest. Kui me tahame jäljendada meisterlikkust, tuleb õppida jäljendama nende inimeste usku, kes on meisterlikkuse saavutanud.

      Mida rohkem me inimkäitumise kohta teada saame, seda rohkem saame teada ka erilise mõjuvõimu kohta, mis on usul inimese elu üle. See jõud trotsib mitmes mõttes loogilisi mudeleid, mis on olemas enamikul inimestel. Ometi on selge, et usk (püsivad sisemised kujutluspildid) omab kontrolli tegelikkuse üle isegi füsioloogilisel tasandil. Hiljuti viidi skisofreenia kohta läbi üks väga märkimisväärne uurimus. Üks juhtum puudutas üht kahestunud isiksusega naist. Tema veresuhkru tase oli tavaliselt täiesti normaalne. Kuid kui ta hakkas arvama, et on diabeetik, muutus kogu tema füüsiline seisund nii palju, et temast saigi diabeetik. Usk oli saanud reaalsuseks.

      Sarnaseid näiteid võiks tuua paljudest teistest uurimustest, kus hüpnoosis inimest on puudutatud jäätükiga, kuid talle on öeldud, et see on tulikuum metall. Puudutuse kohas tekib alati põletusvill. Nii et loeb mitte reaalsus, vaid usk – otsene kaheldamatu signaal närvisüsteemile. Aju teeb lihtsalt seda, mida talle öeldakse.

      Paljud meist teavad platseebo-efektist. Inimesed, kellele öeldakse, et ravim omab teatud mõju, kogevadki paljudel juhtudel seda mõju, isegi kui neile antakse tablette, milles toimeained puuduvad. Norman Cousins, kes sai usu võimsuse kohta otseselt teada omaenda haigusest lahtisaamise tõttu, teeb järelduse: “Ravimeid ei olegi alati vaja. Usk paranemisse on aga see, mida on alati vaja.” Üks tähtis platseebo-uuring hõlmas veritsevate haavanditega patsiente. Nad jagati kahte rühma. Esimesse rühma kuuluvatele patsientidele öeldi, et neile antakse uut katseravimit, mis kindlasti toob leevendust. Teise rühma patsientidele öeldi, et neile antakse uut katseravimit, aga et selle mõju kohta on väga vähe teada. Esimese rühma patsientidest sai märgatavat leevendust seitsekümmend protsenti. Samasuguse tulemuseni jõudis aga ainult 25 protsenti teisest rühmast. Mõlemas rühmas anti tegelikult rohtu, milles üldse puudusid ravitoimega ained. Ainus erinevus oli inimeste endi usk. Veelgi väljapaistvamad on aga paljud uurimused inimeste kohta, kes kahjuliku kõrvalmõjuga ravimite võtmisel ei kogenud neid mõjusid üldse, kui neile eelnevalt öeldi, et tulemus on kindlasti positiivne.

      Dr. Andrew Weili uuringud näitavad, et uimastikasutajate kogemused vastavad peaaegu täielikult nende ootustele. Ta avastas, et on võimeline amfetamiini manustanud inimest rahulikuks muutma ja barbituraati tarvitanud inimest üles ergutama. “Uimastite “maagia” peitub kasutaja mõtetes, mitte uimastites endis,” järeldas Weil.

      Kõigil neil juhtudel olid üheks kõige jõulisemalt tulemusi mõjutanud näitajaiks uskumused ehk järjepidevad ning püsivad ajju ja närvisüsteemi saadetavad sõnumid. Kuigi protsess on võimas, ei peitu selles mingit raskesti mõistetavat maagiat. Usk ei ole midagi muud kui seisund, sisemine kujutluspilt, mis käitumise üle valitseb. See võib olla jõuduandev usk võimalusse – usk, et ollakse milleski edukas või saavutatakse midagi. See võib olla ka nõrgestav usk – usk, et edu ei saavutata, et ees on ületamatud takistused. Kui te usute edusse, siis saate te ka jõu selleni jõuda. Kui te usute läbikukkumisse, siis viivad need sõnumid teid läbikukkumisele. Pidage meeles, et teil on õigus nii siis, kui te ütlete, et te suudate midagi teha, kui ka siis, kui te ütlete, et ei suuda seda teha. Mõlemal usul on suur jõud. Küsimus on selles, millist usku oleks parem

Скачать книгу