LITMIR.BIZ

Скачать книгу

haarangutest tagajalgadel ja väidavad, et kõik see vaid suurendab kollektiivset paranoiat.

      Nagu kõikvõimalike ohtude vastu on olemas kindlustus, nii võib ennast ka ID-kontrolli trahvi vastu kindlustada. Maksad 15 eurot aastas organisatsioonile nimega Geen ID – Goed Idee15 ja nad maksavad sinu eest trahvi. Nii-öelda solidaarsuse printsiibil. Organisatsiooni eesmärgiks on muuta koordineeritud kodanikuallumatuse abil seaduse elluviimine nii kalliks ja aeglaseks, et see tühistataks. Nende kodulehelt loen, et esimesed trahvid on liikmete eest juba tasutud.

      Üks mu mässumeelne tuttav, tumedanahaline prantslane, kindlustas ennast hiljuti ja kannab nüüd linnas liikudes alati rinnamärki suure tekstiga „Geen ID”. Ta itsitas rõõmsalt ja rääkis, et see kaitseb muudegi hädade vastu. Mõni aeg tagasi sattus ta nimelt ilma tuledeta jalgratturite püüdmise haarangusse, aga politsei jättis ta rahule. Ta arvab, et tänu rinnamärgile. Ühes märgiga nägi korravalvur ilmselt ka oma õhtuse paberitöö kolmekordistumist ja muid sekeldusi – märgikandja on ju kõigi eelduste kohaselt üks neist vastikutest väänikutest, kes ei pea paljuks öö vanglas veeta.

      Tänapäeva terrorismihirmus maailmas on kogu privaatsuse mõiste illusoorne. Suur Vend ei maga kunagi – meid jälgivad sajad poe- ja tänavakaamerad, iga kaardimakse, mobiilikõne ja piiriületus jätab permanentse jälje. Iga sammuga loome enda kohta infot, mis salvestatakse ja tihti müüakse või vahetatakse teistsuguse info vastu. Selles veendun järjekordselt, kui avastan postkastist trahvikviitungi. Seal on must valgel kirjas, et olen sellel ja sellel Amsterdami tänaval poolteist kuud tagasi vastassuunavööndis sõitnud. Hollandi ametivõimud ja kõikjale ulatuv kaamerasilm enamasti ei eksi. Siiski otsin lootusrikkalt välja linnakaardi. Sellel näpuga järge ajades ning märkmikust oma paari kuu tagust tegevuskava kontrollides tulebki info korrektseks tunnistada. Olin tõesti sealkandis, sest tegin külas olnud eestlastele linnatutvustusringi. Trahvikviitungitel on alati ka tingimused selle vaidlustamiseks, kuid enamasti jääb mässaja kaotajaks ja maksab lisaks veel viiviseid. Login ohates internetipanka ja kannan kuulekalt 90 eurot sinna, kuhu kästud.

      Sama tuleb teha ka paar kuud hiljem, kui olen Amsterdami ümbritseval ringteel kiirust ületanud. Sellel teelõigul kehtestati paar aastat tagasi piirang 80 km/h, väidetavalt mürataseme vähendamiseks. Nagu paljudel kiirteedel, mõõdetakse siingi keskmine kiirus teatud teelõigul ja liiklushuligaani staatuseks piisab paarist kiiremast möödasõidust. Ma ei tea peaaegu kedagi, kes sellel ringteel trahvi poleks saanud. Nüüdseks kihutavad veel vaid välismaiste numbritega masinad, hollandlased liiguvad kõik kuulekas hanereas. Enamasti abistab õige kiiruse hoidmisel ka pidev liiklusummik, mis maksimumkiiruse märgile pigem irooniliselt parastava tooni annab. Autoraadiost ja elektroonilistelt teesiltidelt tuleb pideva vooluna uudiseid ummikutest, mis halvimatel hetkedel ulatuvad 200–300 kilomeetrini. Siin on jälgimissüsteemidest ka veidi kasu, sest ummikute nihkumiskiirust mõõdetakse autodes olevate mobiiltelefonide liikumise põhjal. Kogu see info töödeldakse ümber ja edastatakse kõigile vastava paketiga liitunud TomTomi omanikele koos alternatiivsete liikumisjuhistega. TomTom on üks Hollandi innovatiivsemaid leiutisi ja pimedal ajal liigeldes näeb harva autot, mille juht on söandanud ilma Tomita kodust lahkuda. Nagu jaaniussikesed helendavad pisikesed ekraanid enamiku liiklusvahendite esiklaasil. Sobivad mudelid on ka mootorratastele ja teistele väiksematele sõidukitele.

      Holland on „Suure Venna” sarja sünnipaik ja rakendab täpseid jälgimissüsteeme aina kasvava inimgrupi peal. Näiliselt kodaniku turvatunde ja sujuva liikluse huvides, kuid tegelikult ka paljuks muuks. Tundub, et tulevik saab olema nagu minevik, kus privaatsus oli vaid väheste privileeg. Varasematele generatsioonidele oli põgenemine uudishimulikust külaklatšist suhteliselt anonüümsesse linnaellu vabastav moment, nüüdseks on urbanistlik anonüümsus kadumas ajaloo hämarusse. Ja seda ka suurlinnades. Identiteedi kontrollimine muutub arvatavasti sama igapäevaseks rutiiniks nagu kaardiga maksmine ning mobiiltelefoni sisselülitamisel tuleb arvestada, et suur hulk asutusi teab kohe telefoniomaniku asukohta ja liikumissuunda. Enam ei tea keegi, kes ja mida täpselt temast teab. Ja see tunne on ebamugav.

      MIS TOIMUB PUNASTE LATERNATE VALGUSES?

      Algamas on mu esimene hollandi keele kursus. Vaatan huviga ringi. Mitu britti, jaapanlanna, paar inimest Skandinaaviast ja jõuline noormees kuskilt Lõuna-Ameerikast. Vaevalt oleme jõudnud traditsioonilise tutvumisringiga poole peale, kui uks prahvatab lahti ja sisenevad veel kaks õppurit. Jääme kõik uusi klassikaaslasi sõnatult jõllitama. Julia ja Tanja on pärit Rumeeniast.

      See pole aga sugugi kõige huvitavam osa nende taustainfost. Hommikusele ajale vaatamata tundub, et neiud on end juba ööklubisse minekuks valmis sättinud. Või tulevad nad otse diskolt ja pole lihtsalt mahti saanud kodust läbi lipata? Nad mõlemad on riietatud tumedasse, kuld ja Gucci siltidega kaunistatud aksessuaarid lisavad muidu süngele garderoobile sära. Riided pole kohe kindlasti jalgrattasõiduks sobivad ja toovad esile kõik uute keeleõppurite kehakumerused.

      „Oleme Hollandis elanud juba kolm aastat, algul väiksemas linnakeses ja nüüd juba aasta Amsterdamis,” kergitavad rumeenlannad oma elult saladuseloori. „Elame suures korteris ja tööl ei käi. Vabal ajal meeldib meile restoranis süüa ja laenatud DVDdelt filme vaadata.” Õpetaja ei hakka nende elu täpsematesse detailidesse puurima ja tähelepanu suundub hollandi keele häälikutele.

      Oleme kõik pettunud. Katsun nendega vahetunnis jutuotsale saada, mõtlen endamisi. Kahjuks lahkuvad üle keskmise põnevad neiud tunni teist poolt ära ootamata. Ülejäänud klass koosneb totaalselt ebaintrigeeriva taustaga kodukanadest ja Brasiiliast pärit tulevasest jalkakuulsusest (kes kahjuks peale portugali muid keeli ei räägi). Nojah, loogiline ka, sest hommikupoolikul on lapsed koolis ja vutimehel trennist vabastus. Uskumatu, kuidas ühine põnev teema veel tund aega tagasi üksteist ebalevalt põrnitsenud klassikaaslased ühte liidab. Põhiliseks arutlusteemaks on muidugi Julia-Tanja amet ning rindade suurus ja päritolu. Konsensus otsustab, et eks nad punaste laternate rajoonis töötavad ja silikoonid on muidugi klientide püüdmiseks tehtud investeering. Eriti agaralt võtab sõna täitsa olematute rindadega Filipiinide taustaga eluaeg Ameerikas elanud kahe lapse ema Marylee. Tema arvates peaks kahtlase ameti pidajad hoopis grupist välja viskama, mine tea, mis haigusi nad võivad kanda.

      Mõtlen endamisi: kui lihtsad on tekkima üldistused ja kuidas eelarvamused meie suhtumist uutesse inimestesse mõjutavad. Püüan ennast veenda, et tüdrukud on hoopiski jõukate Rumeenia ärimeeste tütred, kes Euroopasse elu avastama saadetud. Või valmistuvad ülikooli astuma.

      Minu teooriad lükatakse julmalt ümber järgnevates tundides, millest pooltest Tanja üldse poppi teeb ja kus Julia tihtilugu tugevate alkoholi järelnähtudega ning hirmsa väsimusega maadleb. Ka arutavad nad tunni ajal ilma igasuguse häbenemiseta oma rahaasjade, valulike menstruatsioonide ja korduvate põiepõletike üle. Neiude hollandi keel on meie teiste tasemest kõvasti ees ja seetõttu pole midagi imestada, et neil esimestes tundides igavavõitu on. Kõik läheb libedalt, kuni jõuame kirjutamiseni – siis selgub et „Rumeenia lingvistidel” pole õrna aimugi, kuidas sõnu paberile panna. Nende laused näevad välja, nagu oleks keegi suvalisi täheklotse paberile visanud. Nojah, ega tänavakeele omandamisel grammatikale tavaliselt rõhku ei panda. Kirjavigu on palju, aga sõnavara ja rääkimisjulgus korvavad selle puudujäägi kuhjaga. Neiud puistavad käisest väljendeid à la „kutt, viska sigaret”, „kas sul sula on” või „mul on jälle arve punases”. Meie teised nämmutame kohusetundlikult oma hobide, poeskäigu ja toasisustuse teemadel. Uskumatu, kui tüütu on algtasemel uue keele õppimine! Jälle needsamad algaja teemad, totaalselt mööda hääldus ja lauseehitus.

      Hollandi keele kursuse lõpetamise puhul korraldame Marylee juures veiniõhtu, kuhu on kutsutud ka Julia ja Tanja. Teeme teistega nalja, et vaevalt nad tulevad, sest õhtune aeg on ju hoopis teise tariifiga. Kohale jõudes kuulen juba alt tänavalt Tanja rõkkavat naeru ja sisse jõudes tutvustab ta mulle kaasa võetud sõbrannat. Bulgaariast pärit Katariina on pikka kasvu blondiin, kes räägib perfektselt inglise keelt ja jätab väga intelligentse mulje. Ta on poisiliku olekuga ja vähem edevalt riides kui Tanja. Samas ei jää kuidagi märkamata ebaproportsionaalselt suured rinnad, mis justkui vale keha külge poogitud.

      Räägime elust Hollandis,

Скачать книгу