ТОП просматриваемых книг сайта:
Nukud ja õunad. Grete Kutsar
Читать онлайн.Название Nukud ja õunad
Год выпуска 2010
isbn 9789949472222
Автор произведения Grete Kutsar
Жанр Зарубежные любовные романы
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Mõtlesin oma valikuvariantidele. Ühest küljest võisin naise pakkumise vastu võtta. Võisin proovida tema imerohtu ja loota, et see teeb mu terveks. Eeldusel, et tegu polnud tõesti torupuhastiga, ei saanud vedelik mu olukorda hullemaks teha – sõltumata sellest, kas mul oli ajukasvaja või mitte. Teisest küljest võisin pakkumisest loobuda, kuid siis pidin lootma, et mul ei ole midagi tõsist viga ja mingi sisetunne ütles, et see ei vasta tõele. Mõtlesin taas oma vanematele ning tundsin pitsitust südames.
Sirutasin käe välja, valmis pisikest anumat vastu võtma. Olin oma otsuse teinud. Ma ei saanud naist usaldada, aga mul polnud teist valikut. Õigemini, mul ei olnud midagi kaotada. Kui olin tõesti suremas, ei saanud vedeliku joomisel hullemaid tagajärgi olla.
„Oota, oota, kullake! Ega sa ometi arvanud, et annan terve pudeli sinu kätte? Ega ma hull pole. Sa neelaksid ju kõik alla, kuigi piisab vaid ühest väikesest tilgakesest. Annan sulle ise,” sõnas naine naeratades.
Seda öelnud, tõusis ta voodilt ja astus mulle lähemale. Jõudnud minu kõrvale, eemaldas ta pudelilt korgi.
„Oota!” hüüatasin järsult.
Naine peatus ja vaatas mulle küsivalt otsa. Pidin enne aine joomist teada saama, palju see mulle maksma võis minna.
„Palju see asi üldse maksab?” pärisin kahtlustavalt.
„Maksab? Oh, ära sina sellepärast muretse, Kyle. Luban sulle, et ei taha selle eest raha. Ainus, mida ma palun, on see, et kui mul abi vaja läheb, osutad sa mulle vastuteene. Nõus?”
„Sõltub. Millisest abist me räägime. Ma ei kavatse kedagi tapma hakata,” teatasin kuivalt.
Naine naeris lõbustatult.
„Usu mind, kullake, ma ei paluks sul kedagi tappa. Ma tean, et sa pole külmavereline mõrtsukas ja ma ei kavatse seda sinust teha. Ma luban!” sõnas naine rahulikult.
„No olgu siis. Tehke mind siis terveks …” pomisesin vaikselt.
„Tee suu lahti,” käskis naine leebelt.
Ma ei tea miks, aga just sel hetkel kerkis mu silme ette üks pilt. Kui olin laps, sirvisin kord vanavanemate juures lastepiiblit. Meil kodus midagi sellist ei olnud ja mulle meeldis vaadata selle kauneid ja eredavärvilisi pilte. Ühel kujutati stseeni, kus madu pakub Eevale õuna, mis viis inimeste väljaviskamiseni paradiisist. Millegipärast tundsin end Eevana, kes võtab pahaaimamatult vastu millegi, mis viib lõpuks hukatusse, ainult et õuna asemel oli mu ees pudelike tundmatu vedelikuga. Ühtlasi mõtlesin, kui mina olen Eeva ja pudelike on hukatusseviiv õun, siis peab Beatrice olema madu. See roll näis talle hämmastavalt hästi sobivat. Need mõtted tegid mu rahutuks, aga sundisin end seda tunnet alla suruma. Kui oleksin olnud usklik, oleksin sellel hetkel ilmselt ümber mõelnud. Aga ma polnud usklik ja olin oma otsuse juba teinud.
Avasin suu ja jäin ootama. Naine kallutas pudelikest väga aeglaselt. Mul hakkas vaikselt juba igav. Ta kallutas pudelikest veel ja ühel hetkel tundsin, kuidas märg tilk langes keelele. Sulgesin suu. Kas ainet oli tõesti vaja nii vähe? Ma ei tundnud selle maitsetki. Seda nagu polnudki. Neelatasin ja üritasin mõelda, mis edasi saab.
Äkitselt tegi võõras naine midagi veidrat. Ta lülitas välja masina, mis mu südametööd jälgis, ning pani siis käe mu suule. Tahtsin protesteerida ja rabelema hakata, kuid mu tähelepanu juhiti kõrvale.
Kõik algas süütult. Tundsin üle terve keha veidrat kuumust ja kihelust. Jäin oodates vaikseks. Järgmisel hetkel läbis mu keha kohutav valusööst, nii et hakkasin tõmblema. Tahtsin karjuda, kuid naise käsi oli mu suul ja suutsin vaid summutatult mõmiseda. Valu möödus kiiresti ning langesin väsinult tagasi voodile, kuid kõik ei olnud veel läbi. Mu keha läbis veel teinegi valusööst, seekord tugevam. Väänasin ennast ja üritasin voodist välja saada. Tahtsin põgeneda kaugele oma kehast ja valust, kuid ma ei suutnud end korralikult liigutadagi. Mul oli liiga valus.
Enne, kui kuidagi puhata jõudsin, läbis mu keha veel üks valusööst ja siis veel üks ja siis veel üks. Need raputasid mu keha nagu elektrilöögid. Mul oli palav ja valus. Valu liikus järjest ülespoole, koondudes pähe, mis oli valmis iga hetk plahvatama. See oli otsekui tuld täis. Mu silmanägemine läks järjest halvemaks ning oleksin valu pärast peaaegu teadvuse kaotanud. Tundus, nagu põleksin seestpoolt, nagu oleks minu sees leek, mis kõrvetas kõik siseorganid, eriti aju, tuhaks. Valu oli nii väljakannatamatu, et soovisin surma.
Ja äkitselt see lõppes. Langesin tagasi voodile higise ja väsinuna. Naine eemaldas käe minu suult, ja ma hakkasin hingeldama. Tundsin, kuidas süda tagus kohutaval kiirusel vastu ribisid ja mõistsin äkitselt, miks naine oli minu külge ühendatud masina välja lülitanud. Kui see oleks vahepeal mu südame tööd registreerinud, oleks häire sisse lülitunud ning ruum oleks täitunud õdedega, esitamas mulle ja sellele veidrale naisele ebameeldivaid küsimusi.
Kui olin lõpuks rahunenud, lülitas naine masina jälle tööle. Oleksin tahtnud talle midagi väga vastikut öelda, kuid selle asemel teatasin ainult:
„Sa ei öelnud mulle, et see valus on!”
„Jah, kahjuks unustasin. Ma pole ju seda asja ise kunagi joonud, nii et ma ei tea, mis tunne see on,” ühmas naine.
„Valetad! Sa lülitasid masina välja ja panid mulle käe suu peale, sest sa teadsid väga hästi, kui valus see on,” pomisesin vaikselt, aga tigedalt. Olin naist sinatama hakanud.
„See oli lihtsalt intuitsioon,” teatas naine õlgu kehitades.
„Ja-jah …”
Naine ainult naeratas ja sasis jälle mu juukseid. Oleksin vastu hakanud, kuid olin liiga jõetu.
„Millal ma pean siis sulle appi tulema?” ei pidanud ma vastu ja pärisin.
„Ära sellepärast küll muretse. Praegu on sul võimalus oma uut elu nautida. Küll ma ütlen, kui vaja … Ah jaa, äkki ütled mulle oma nime. Tulevikus peame veidi koostööd tegema. Siis oleks kena, kui ma teaksin su nime,” seletas naine.
„Aga sa tead mu nime. Kutsusid mind enne Kyle’iks,” olin hämmingus.
„Nojah, aga mulle meeldiks, kui end ise tutvustaksid. Nii oleks õigem.”
Milline veidrik! Tänapäeval liigub ikka igasuguseid!
„Olgu siis,” laususin ohates, „Mu nimi on Cordelia Kyle Misk, aga kõik kutsuvad mind Kyle’iks. Peale õpetajate, aga nemad ei loe. Ja sina? Ma arvan, et pärast tänast oleks mul õigus teada ka sinu nime?”
„Mul on palju nimesid,” alustas naine tõsiselt, kuid hakkas siis itsitama. „Tegelikult ma valetan. Mul on ainult üks nimi. Beatrice.”
„Beatrice?” küsisin kulmu kergitades.
„Jah, Beatrice,” kinnitas naine.
„Ja perekonnanimi?”
„Mulle meeldib mõelda, et mul ei olegi perekonnanime. Kui oleks, siis … noh, siis oleks mul väga palju perekonnanimesid. Kergem on ilma,” teatas naine naeratades.
„Ah nii … Aga mis perekonnanimi su sünnitunnistusel seisab?” pärisin edasi.
Beatrice naeratas.
„Sina ei pea seda teadma, kullake. Piisab sellest, kui tead mu eesnime. Aga nüüd ma pean sind küll kahjuks üksi jätma. Ma ei saa terve öö siin passida. Ela hästi, Kyle. Nägemiseni!”
Nende sõnadega jalutas Beatrice palatist välja. Lesisin veel tükk aega voodis ja põrnitsesin ust. Tundsin end äkitselt väga lollina. Olin midagi kahtlast sisse võtnud ja pidin nüüd mingil määramatul hetkel Beatrice’ile „teene” osutama. See oli hullumeelne, kuid enam ei saanud ma midagi muuta. Ja isegi kui oleksin saanud, ei oleks ma seda teinud. Miks? Sest sisimas ma uskusin Beatrice’i sõnu. See oli terve mõistuse vastane, kuid see oli nii.
4. PEATÜKK
Vastu