Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu - Arkadi Strugatski

Скачать книгу

Selle peale kõik toibusid. Lobiseja suruti istuma, talle vajuti otsa, topiti ta suu lehti täis. Ätt rääkis veel natuke aega, kuid tal läks hääl ära ja midagi polnud kuulda. Siis tõusis püsti Asunduse sagrine esindaja ning hakkas käsi vastu rinda surudes ja otsivalt ringi vahtides katkeva häälega paluma, et Lobisejat nende juurde Asundusse ei saadetaks, ja pole neile Lobisejat tarviski, sada aastat on Lobisejata elatud ja võivad veel sada elada, vaid et võtku nad pruut endale ja siis Asundus juba kaasavara andmata ei jäta, küll ise näete… Keegi ei jaksanud uuesti vaidlema hakata – lubasid järele mõelda ja hiljem otsustada, seda enam, et tuld ju takus polnud.

      Rahvas hakkas lõunasöögiks laiali minema. Saba võttis Candide’il käest ja tõmbas ta kõrvale puu alla.

      «No millal me siis lähme?» küsis ta. «Mind on see küla hirmsasti ära tüüdanud, tahan metsa, siin jään ma varsti igavusest haigeks… Kui sa ei lähe, siis nii ütlegi, ma lähen üksi, räägin Rusikale või Rangjalale augu pähe ja lähen koos nendega ära…»

      «Ülehomme hakkame minema,» ütles Candide. «Oled sa toitu varunud?»

      «Olen toitu varunud ja juba äragi söönud, mul ei jätku kannatust vaadata, kuidas see seal asjata vedeleb ja mitte keegi peale vanamehe seda ei söö, mul hakkavad sellest lausa kõik kohad valutama, ma annan sellele vanamehele võib-olla varsti vastu kaela, kui kohe ära minna ei saa… Mis sa arvad, Vaikija, kes see vanamees on, miks ta kõigi juures kõike sööb ja kus ta elab? Mina olen ilma näinud mees, ma olen kümnes külas käinud, veidrike juures käinud ja isegi kõhetute juures olnud, läksin sinna ööbima ja pidin hirmust peaaegu kangeks jääma, aga niisugust vanameest ei näinud ma kuskil, ta on meil vist mingi haruldane vanamees, sellepärast me teda peamegi ja ei peksa, aga mul ei jätku enam kannatust vaadata, mismoodi ta päeval ja öösel mu pottides nuhib – küll sööb kohapeal, küll viib kaasa, aga teda sõimas juba minu isa, kuni koolnud ta maha lõid… Ja kuidas see kõik talle sisse mahub? Paljas luu ja nahk, tal pole sees kohtagi, aga kaks potti lakub puhtaks ja kaks võtab kaasa, aga potte ta kunagi tagasi ei too… Tead, Vaikija, äkki on meil siin mitte üks niisugune vanamees, vaid äkki on neid kaks või isegi kolm? Kaks magavad ja üks tegutseb. Õgib ennast täis, ajab teise üles, aga ise heidab puhkama…»

      Saba saatis Candide’i koduni, kuid lõunastamast tema juures keeldus – delikaatsusest. Rääkinud veel viisteist minutit sellest, kuidas järvel Roostikus sõrmi liigutades kalu ligi meelitatakse, nõustunud homme Rangjala juurest läbi astuma ja Linna-retke talle meelde tuletama, jutustanud, et Kuulaja pole tegelikult üldse mingi Kuulaja, vaid lihtsalt üks väga haige inimene, ja et koolnud püüavad toiduks naisi, sest meeste liha on väga vintske, aga hambaid koolnutel ei ole, lubanud ülehomseks uued varud valmistada, vanameest aga halastamatult tõrjuda, läks ta viimaks minema.

      Candide tõmbas vaevaliselt hinge ning seisis enne sisse minekut natuke aega pead raputades uksel. Sina, Vaikija, ära ainult unusta, et homme on sul vaja Asundusse minna, kohe hommikul vara, ära unusta: mitte Roostikku, mitte Savilagendikule, vaid Asundusse… Ja milleks sa, Vaikija, pead küll sinna Asundusse minema, läheksid parem Roostikku, seal on palju kala… tore… Asundusse, ära unusta, Vaikija, Asundusse, ära unusta, Candide… Homme hommikul kohe Asundusse… Poistele auku pähe rääkima, sest neljakesi ju Linna ei jõua… Ta ei märganudki, et oli majja astunud.

      Navat ei olnud veel, aga laua taga istus ätt ja ootas kedagi, kes talle lõunat pakuks. Ta kõõritas kurjalt Candide’i poole ja ütles:

      «Aeglaselt kõnnid sa, Vaikija, käisin siin kahes majas – igal pool süüakse juba lõunat, aga teil tühjus… Sellepärast teil vist lapsi polegi, et aeglaselt kõnnite ja pole kunagi kodus, kui aeg on lõunat süüa…»

      Candide astus otse tema kõrvale ja seisis natuke aega mõtteid mõlgutades. Ätt rääkis:

      «Kui kaua sa siis veel Linna lähed, kui sind lõunalegi ei jõua ära oodata? Linna, räägitakse, on väga pikk maa, nüüd ma tean sinu kohta kõike, tean, et kavatsete Linna minna, ainult seda ma ei tea, kuidas sa küll kohale jõuad, kui sa toidupotini pead terve päev rühkima, aga ikka kohale ei jõua… Pean teiega kaasa tulema, küll mina teid juba kohale viin, mul on ammugi tarvis Linna minna, ainult ma ei tea sinna teed, aga Linna on mul vaja selleks, et oma kohust täita ja kõik, kellele tarvis, ära rääkida…»

      Candide võttis tal kaenla alt kinni ja tõstis ühe ropsuga laua tagant püsti. Ätt jäi jahmunult vait. Candide kandis ta väljasirutatud kätel majast välja, pani tee peale seisma ja pühkis käed rohus puhtaks. Ätt toibus.

      «Ainult toitu ärge te unustage minu jaoks kaasa võtta,» ütles ta Candide’ile järele. «Toitu võtke te minu jaoks head ja rohkem, sest ma lähen oma kohust täitma, teie aga lahkute oma lõbuks ja «ei tohi-st» hoolimata… «

      Candide läks majja tagasi, istus laua äärde ja langetas pea kokkusurutud rusikatele. Ja ikkagi lähen ülehomme ära, mõtles ta. Peaasi, et ma ei unustaks, ülehomme. Ülehomme, mõtles ta. Ülehomme, ülehomme.

      3. PEATÜKK

      Perets ärkas sellest, et külmad sõrmed ta õlga puudutasid. Ta avas silmad ja nägi, et tema kohale kummardub pikkades aluspükstes mees. Toas oli pime, kuid mees seisis kuuvalguse triibus ning võis näha ta valget, pungis silmadega nägu.

      «Mida te tahate?» küsis Perets sosinal.

      «Tuleb vabastada,» ütles mees samuti sosinal.

      See on ju komandant, mõtles Perets kergendusega.

      «Mispärast vabastada?» küsis ta valjusti ja ajas end küünarnukile. «Mida vabastada?»

      «Võõrastemaja on puupüsti täis. Teil tuleb koht vabastada.»

      Perets vaatas jahmunult toas ringi. Seal oli kõik nagu enne, ülejäänud kolm koikut olid endiselt tühjad.

      «Ärge siin vahtige midagi,» ütles komandant. «Meie teame paremini. Ja nagunii tuleb teie voodis pesu vahetada ja pesumajja saata. Ise te ju pesema ei hakka, olete teisiti kasvatatud…»

      Perets mõistis, et komandandil on väga suur hirm ja ta ülbitseb selleks, et ennast julgustada. Ta oli praegu niisuguses seisundis, et puuduta ainult sõrmeotsaga – ja pistab röökima, hakkab vigisema ja tõmblema, lööb akna puruks ja hakkab appi karjuma.

      «Tõuske, tõuske,» ütles komandant ja kiskus mingi jubeda kannatamatusega padja Peretsi pea alt ära. «Pesu, öeldakse teile…»«Misseesiisnüüdolgu,»laususPerets.«Kastingimatakohe praegu? Öösel?»

      «Kohe.»

      «Issake,» ütles Perets. «Te olete arust ära. Noh, hea küll… Võtke siis see pesu, saan niisamagi hakkama, mul on ainult see üks öö veel jäänud.»

      Ta ronis koikult külmale põrandale ja hakkas padjalt püüri maha kiskuma. Komandant jälgis teda justkui kangestunult, silmad pungis. Ta huuled liikusid.

      «Remont,» ütles ta viimaks. «On aeg teha remonti. Tapeet puha ripakil, laes on praod, tuleb uus põrand panna…» Ta hääl muutus valjemaks. «Nii et koht tuleb teil igal juhul vabastada. Hakkame siin kohe remonti tegema.»

      «Remonti?»

      «Remonti, näete ju, milline tapeet on? Kohe tulevad siia töömehed.»

      «Kohe praegu?»

      «Kohe praegu. Võimatu on kauem oodata. Lagi on üleni praguline. Vaat et veel…»

      Perets judistas ennast. Ta jättis püüri sinnapaika ja võttis püksid.

      «Mis kell on?» küsis ta.

      «Juba ühe peal,» ütles komandant jälle sosistama hakates ja miskipärast ringi vahtides.

      «Kuhu ma siis lähen?» küsis Perets, üks jalg püksisääres. «Noh, pange mind kuskile. Teise numbrisse…»

      «Kõik on täis. Aga kus ei ole, seal on remont.»

      «Valveruumi.»

      «Täis.»

      Perets jäi tusaselt kuud jõllitama.

      «No

Скачать книгу