ТОП просматриваемых книг сайта:
Holmesi müsteeriumid. Mark Twain
Читать онлайн.Название Holmesi müsteeriumid
Год выпуска 2011
isbn 9789949459636
Автор произведения Mark Twain
Жанр Зарубежная классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
“Noh, kümnenda pärastlõunal läksin ma koos New Yorki politseiülema ja detektiiv Forsythiga „Empress Queeni” pardale pool tundi enne seda, kui ta pidi sõitma kai juurde ja reisijad maale lubama,” jätkas Lestrade. “Stjuuard teates meile, et Mr. Booth oli olnud tekil ja ta oli temaga vestelnud umbes viisteist minutit enne meie saabumist. Siis oli too läinud oma kajutisse, stjuuard järgnes talle mingil ettekäändel ja nägi, kuidas ta sinna sisenes. Seejärel läks stjuuard oma postile järgmise trepi otsas ja oli kindel, et Booth polnud sealt enam üles tulnud.
“Viimaks ometi,” pomisesin endale, kui me kõik, stjuuard eesotsas, alla läksime. Too juhatas meid otse Boothi kajutisse. Koputasime uksele, vastust ei tulnud. Siis katsusime ust ja leidsime, et see oli lukus. Stjuuard kinnitas meile, et selles pole midagi ebatavalist. Mr. Booth lukustas sageli oma kajutiust ja sageli olid isegi ta eined jäetud kandikule ukse taha. Kaks head lööki raske haamriga tõid ukse hingedelt maha ja me tormasime kõik sisse. Võite kujutleda meie üllatust, kui leidsime kajuti tühjana. Otsisime selle põhjalikult läbi ja Boothi polnud kindlasti seal.”
“Üks hetk,” katkestas Holmes. “Ukse võti oli seespool ees või mitte?”
“Seda polnud kusagil näha,” ütles Lestrade. “Hakkasin juba pööraselt ärevaks muutuma, sest tundsin mootorite võbinat ja kuulsin kruvi esimest loksuvat häälitsust, kui suur laev hakkas aeglaselt kai poole libisema.
Meie nõu oli otsas; Mr. Booth pidi end peitma kusagil pardal, kuid polnud enam aega teda korralikult otsida ja üsna varsti pidid reisijad laevalt lahkuma. Viimaks lubas kapten olukorda arvestades, et avatakse ainult üks maabumissild ja võin koos stjuuarditega selle kõrval seista reisijate täieliku nimekirjaga, märkides nimesid, kui reisijad mööduvad. Sel viisil oli üsna võimatu, et Mr. Booth pääseks, isegi kui ta prooviks mõnda moonderiietust, sest ühtki isikut ei lubataks enne lahkuda, kui üks meeskonnaliikmetest on ta ära tundnud.
See korraldus rõõmustas mind, sest Boothil polnud mingit võimalust minema lipsata.
Ükshaaval ületasid reisijad maabumissilla ja ühinesid rüseleva rahvahulgaga kail, kõik identifitseeriti, kõik kriipsutati üksteise järel nimekirjast maha. „Empress Queeni” pardal oli koos Boothiga sada üheksakümmend kolm esimese klassi reisijat ja kui sada üheksakümmend kaks olid maale läinud, oli ainult tema nimi veel järel!
Võite vaevalt kujutleda, missugust palavikulist kannatamatust me tundsime,” ütles Lestrade, pühkides juba selle meenutusest laubale tekkinud higi, “või kui lõputu tundus aeg, kui me lasksime aeglaselt kuid hoolikalt läbi kolmsada kakskümmend neli teise klassi reisijat ja siis kolmsada kümme vahetekireisijat, kõiki nimekirjast maha tõmmates. Kõik reisijad peale Mr. Boothi ületasid maabumissilla, kuid tema seda ei teinud. Selles polnud mingit kahtlust.
Olime ühel meelel, et ta pidi veel laeval olema, kuid mind haaras juba paanika ja ma mõtlesin, et ehk oli tal võimalik end kuidagi pagasi hulka sokutada, mida suured kraanad hakkasid nüüd kaldale tõstma.
Vihjasin oma kartusest detektiiv Forsythile ja ta korraldas otsekohe, et tolliametnikud iga kohvri või kasti, kus võis üks mees peituda, lahti teeks ja läbi uuriks.
See oli tüütu kohustus, kuid nad ei hiilinud kõrvale ja kahe tunni pärast võisid nad meile kinnitada, et Booth ei saanud mingil võimalusel niiviisi laevalt lahkuda.
Siis jäi üle vaid üks võimalus. Ta pidi peituma kusagil pardal. Olime laeva tähelepanelikult jälginud sellest ajast saadik, kui ta kai juurde jõudis, ja nüüd andis politseiülem kakskümmend meest meie käsutusse ning kapteni nõusolekul ja stjuuardite ja muude meeskonnaliikmete abil otsiti „Empress Queen” otsast otsani läbi ja uuesti läbi. Me ei jätnud läbi uurimata ainsatki paika, kus kasski oleks end peita võinud, kuid puuduvat meest polnud seal. Selles olen kindel – ja see ongi kokkuvõtlikult kogu müsteerium, Mr. Holmes. Mr. Booth oli kindlasti „Empress Queeni” pardal kuni kella üheteistkümneni kümnenda septembri hommikul, ja kuigi tal polnud lahkumiseks mingit võimalust, peame siiski tunnistama tõsiasja, et ta polnud seal kell viis pärast lõunat.”
Lestrade’i näol, kui ta lõpetas seda kummalist ja salapärast lugu, oli kõige lootusetum ja hämmeldunum ilme, mida ma olin kunagi näinud, ja usun, et minu enda oma pidi olema üsna samasugune, kuid Holmes laskus tagasi oma tugitooli, sirutas oma pikad kõhnad jalad enda ette ja kogu ta keha otse värises vaiksest naerust. “Mis järeldusele te jõudsite?” ohkis ta viimaks. “Mis samme te kavatsete järgmiseks astuda?”
“Mul pole aimugi. Kes teaks, mida teha? Kogu lugu on võimatu, täiesti võimatu, see on lahendamatu müsteerium. Tulin teie juurde, et näha, kas te suudaksite juhuslikult soovitada mõnda täiesti uut juhtnööri, mille kallal võiksin tööle asuda.”
“Noh,” ütles Holmes, heites hämmeldunud Lestrade’ile üleannetu kõrvalpilgu, “võin anda teile Boothi praeguse aadressi, kui teile sellest mingit kasu oleks?”
“Tema mille!” hüüdis Lestrade.
“Ta praeguse aadressi,” kordas Holmes vaikselt. “Kuid enne, kui ma seda teen, mu armas Lestrade, soovin sõlmida ühe kokkuleppe. Mr. Jervis kohtles mind väga näruselt ja ma ei soovi, et mu nime enam selle looga seostataks. Mida te ka teete, te peate igal juhul varjama oma teabeallikat. Kas lubate?”
“Jah,” pomises Lestrade, kes oli äärmiselt hämmastunud.
Holmes tõmbas oma taskuraamatust lehekese ja kirjutas sellele: Mr. A. Winter, Mrs. Thackary pansionaat, Glossop Road, Broomhill, Sheffield.
“Te leiate siit otsitava mehe praeguse nime ja aadressi,” ütles ta, ulatades paberi Lestrade’ile. “Soovitan väga, et te ei kaotaks aega tema kinni võtmisel, sest kuigi telegramm, mille ma äsja sain – mis õnnetuseks katkestas teie äärmiselt huvitava loo – ütles mulle, et Mr. Winter oli pärast ajutist äraolekut jälle kodus, on äärmiselt tõenäoline, et ta lahkub sealt üsna peatselt. Ma ei tea, kui ruttu – paari päeva pärast, arvan.”
Lestrade tõusis. “Mr. Holmes, olete teie alles suuremeelne,” ütles ta tundelisemalt kui ma olen teda kunagi varem näinud. “Te päästsite mu hea nime just siis, kui ma hakkasin paistma täieliku lollina, ja nüüd sunnite, et ma kogu au endale võtaksin, kui ma seda põrmugi ei vääri. Kuidas te selle aadressi teada saite, on minu jaoks sama suur müsteerium kui Boothi kadumine.”
“Noh, mis sellesse puutub,” ütles Holmes muretult, “siis ei saa ma ise ka kõigis faktides kindel olla, sest muidugi pole ma neid asju põhjalikult uurinud. Kuid neid on päris kerge tuletada ja ma oleksin väga rõõmus, kui saaksin teile jutustada oma ideest Boothi reisi kohta New Yorki kunagi tulevikus, kui teil on rohkem aega.
Muide,” hüüdis Holmes, kui Lestrade oli toast lahkumas, “ma ei üllatuks, kui leiate, et Mr. Jabez Booth alias Mr. Archibald Winter on teile pisut tuttav, sest ta oli kahtlemata teie kaassõitja Ameerikast koduteel. Ta jõudis Sheffieldi paar tundi pärast seda, kui teie jõudsite Londonisse, ja on ilmselt just koju jõudnud, just nagu teie isegi, sest te sõitsite ilmselt samas laevas. Ta pidi kandma päikeseprille ja suuri tumedaid vuntse.”
“Ah!” ütles Lestrade. “Pardal oli mees nimega Winter, kes vastas sellele kirjeldusele. Usun, et see pidi olema tema, ja ma ei kaota rohkem aega,” ja Lestrade kiirustas minema.
“Noh, Watson, mu sõber, sa paistad peaaegu sama hämmeldunud olevat kui meie sõber Lestrade,” ütles Holmes, nõjatudes oma tooli seljatoele ja vaadates mind kelmikalt, kui ta süütas oma vana kanarbikupiibu.
“Pean tunnistama, et ükski neist probleemidest, mida sul kunagi on lahendada tulnud, ei paista mulle nii salapärasena kui Lestrade’i lugu Boothi kadumisest „Empress Queenil”.”
“Jah, see osa loost on eriti peen,” itsitas Holmes, “kuid ma räägin sulle, kuidas ma mõistatuse ära lahendasin. Näen, et oled valmis kuulama.
Kõigepealt tuleb alati hinnata kurjategija tarkust ja kavalust. Mr. Booth oli kahtlemata tark mees. Mr. Jervis ise, mäletad, kinnitas meile