LITMIR.BIZ

Скачать книгу

küsib Teele, silmi raamatult üles tõstes. Neiu on raamatu vahelt leidnud väikese sedelikese mõnesuguste märkustega ja võõra keele sõnadega; lõpule on mitu korda kritseldatud üks ja sama nimi: Virve, Virve, Virve…

      “Ma küsisin: mis on ühe musuga?”

      “Ah sind oma musuga! Vaata parem, kui palju on Talil raamatuid. Ahah, ja siin, näe, ongi vist Lesta uuem kirjatöö. Vaata – “Kodunev palm”. Siin on ümberringi teadus ja kunst – siin tuled sina oma… noh, nii… päris hariliku musuga.”

      “Siin on soe ja hea olla, siin istub üks armastaja-paar – ja siin tuled sina oma… noh, nii… peris hariliku jonnimisega. Siia see musu, muidu sean ma võrgud ja abarad üles ja püüan selle musu ikkagi kinni!”

      “Joosep!”

      “Teele!”

      Peigmees on poolvägisi ühe musu omanikuks saanud ning vaatab nüüd mõrsjale süütult silma nagu tuvikene. Lesta tuleb tagasi, peseb süsiseid käsi, küsib:

      “Noh, kas on juba soem?”

      “Jah,” vastab Toots, “juba läheb. Üks musugi sulas juba lahti minu armsa kooliõe huultelt.”

      Lesta punastab ja vaatab nurga poole.

      “Lesta, kas sa Talist oled midagi kuulnud?” küsib Teele.

      “Jah. Kirjutas, lubab varsti kodumaale tulla. Muud ei ütelnud midagi.”

      “Ega sa ei tea, mispärast ta siit, ära läks?”

      “Ei.”

      “Tali on muidu kena poiss,” võtab Toots sõna, “aga nii… natuke iseäralik või mis ta on. Elab iseendale, või tont teab… Aga muidu tubli poiss, ega ei mõista midagi ütelda. Noojah, nii et siis kuum vesi on sihher1, mh, ah? Räägi siis oma asi ära, Teele, senikaua kui vesi keema läheb, siis hakkame – mh-mh-pup-pup – karva võtma. Kahju, et Tossovit kodus pole! Jajah, tule aga tule, Lesta, pühadeks Paunveresse, siis pannakse mul rõngas ninast läbi ja veetakse abielu randa. Siis võite jälle laulda, et: “Nüüd surnukeha matame ja…” Noojah, kas sa siis aru ei saa: me tulime sind pulma kutsuma.”

      “Ah nii,” venitab Lesta. “Tänan väga!”

      “Ei noh, mis seal tänada. Muudkui tule!”

      “Nimelt, nimelt, Lesta!” tõendab Teele peigmehe kutset. “Kui sina ei tule, kes siis veel peab tulema?”

      “Ei noh, ma tulen ilmtingimata, kui ma aga aega saan. Ma ei ole ju prii mees, et võta aga kätte ja mine, kuhu süda kutsub. Teenistus…”

      “Kas sa sellest teenistusest siis ikka veel lahti ei saa? Hakka ometi peris kirjanikuks ja ära janda apteegiga. Kirjuta! Kirjuta teine niisugune raamat veel, nagu sul suvel ilmus. Ei, see on kena raamat, Lesta, ma lugesin ta läbi ja… ei mõista midagi ütelda. Kirjuta! Tont võtku balsum vulnerarum kuntsumi ja seitsme nõia eli ja jänese testamenti ja ülemere kuradi vanaema soolikavenituse teri! Kirjuta! Haiged mõistavad ilma sinu kurjasilma elitagi surra ja palderjani juurikas ei tee muud kui ajab kassid marru; naba kruvid ja juudi kõrvad ei päästa enam kellegi hinge vanatondi küünte vahelt, kui hing kord juba sinna on sattunud. Kirjuta!”

      “Jaa…” kehitab Lesta õlgu, “ei tule välja. Ei tule omaga välja – see on see asi. Aga et nüüd korra kirjandusest jutt tuli, siis… Oota, ma annan õige ühe osa omast võlast ära. Kõike ma kahjuks anda ei saa, aga poole… Poole annan ära, siis on mul natukene kergem elada.”

      “Ahah,” hüüab peigmees. “Näed nüüd! Tähendab siis, et kirjastuseäri läheb peris kenasti, kui sa juba võlgasid maksad?”

      “Ei, ei… Selle raha olen palgast kokku hoidnud.”

      “Heakene küll, aga komisjoni mees – mis see siis ütleb?”

      “Komisjoni mees ütleb, ta pole veel aega saanud arvet teha. Tulgu mina nii… edaspidi, sinnapoole.”

      “Aga müünud ta sinu raamatuid ometi on?”

      “Müünud on; seda ta ei salga.”

      “Ei, siis lähme hommen päev ja nõuame raha müüdud eksemplaride eest välja. Mitte sellepärast, et ma oma raha tahan kätte saada, vaid sinule endale on tarvis.”

      “Ega see ei aita. Ta ütleb: “Tulge uue aasta algul.” Enne ütles: “Tulge aasta lõpu poole,” nüüd ütleb: “Tulge edaspidi, sinnapoole… nii, uue aasta algul.”“

      “Susi sit – või hm, hm – tema silgukarpi! Kas siis, tont võtku! sel kirjastusel alati peab mõni vemp sees olema?”

      Lesta saab vaevalt õlgu kehitada ja pisut kuulatada, siis avaneb uks suure hooga, keegi komistab, kukub ja laseb ühe tulise kuradi õhku; ühtlasi sellega lendab tuppa üks väikene kaubakast, üks suitsev sigarijunn ja kõige viimaks ärimees Kippel neljakäpakil. Noor kirjanik taganeb selle veidra nähtuse ees kohkunult kõrvale, ärimees aga ajab enese kähku püsti ja annab asjaoludele vastava seletuse.

      “Nüüd on nummer,” ütleb ta, “kõik tee tule ilusti nagu iga viisakas inimene, aga siin, oma ukse peal hakka käperdama nagu peni. No mina ei saa aru! See tänavune lumi on justkui kitt, kõik kogub kontsade alla kokku… käi nagu karkude peal. Ega te ei näind, kirjaniku-härra, kuhu mu sigar lendas? Ah soo, vabandage, siin on ju võõrad! Lubage lahkelt, see on ju opmani-härra ise! Tere, tere! No mis nüüd viga, nüüd on kohe üks kunde värske kauba jaoks. Mis, see obadus, mis ma lävel sain, see ei tee mulle midagi, see on niisama nagu vana venelase käes “netu”; peaasi, et Tootsi-isand just parajal ajal linna tuli. Ja, nagu ma näen, pole siin laual miski muu kui vana aus kolmetärniline Saradšev. Jah, õigus – kolmetärniline.”

      Tuttavad raputavad kaua teineteise kätt, siis esitleb Toots Kippelile oma pruuti. Ärimees teeb ütlemata viisaka kummarduse, kusjuures ta uuesti kukkuda ähvardab, aga õigel ajal laua nurgast kinni haarab ja tasakaalu kätte saab.

      “Aga nüüd,” jätkab ta kohe, “on ilmtingimata tarvilik, et me teemasina keema ajame ja teed teeme, sest ilma teeta on isegi kolmetärniline justkui “i” ilma peata ehk nagu koer ilma sabata. Ma lähen vaatan silmapilk.”

      “On juba tehtud,” ütleb Lesta.

      “Ahah, ahah – see on tore! Ega te ei näind, kuhu mu sigar lendas?”

      “Siin nurgas suitseb üks junn. Aga mis junn see on, seda ma ei tea.”

      “Hmhühüh, seesama ongi,” ütleb ärimees, sigarijuppi kähku suhu torgates. “Nüüd võtame selle kasti lahti ja vaatame õige järele, mis see Engelsvärk saatis. Olge nii lahke, kirjaniku-härra, tooge mulle sealt minu toast ahju serva pealt see vana peitel – sellega on hea kangutada. Ja visake süsi masinasse; puhkuge, puhkuge, see vana toos ummistab vahel ära.”

      Mõninga töö järel on saadetis lahti võetud ning õnnest särav Kippel laob kauba laua peale.

      “Vaadake, vaadake, opmani-härra,” ütleb ta, “ja teie kah, preili, sest oma silm on kuningas. Niisugust kaupa te siit juba ei leia. Nüüd ostke ruttu tosin või teine oma tulevase majapidamise jaoks, võib-olla on nad juba homme kõik edasi müüdud. Siinsed kaupmehed on maiad niisuguse kauba peale.”

      “Ei tea,” kehitab Teele õlgu, “see on Joosepi asi. Minul ei ole midagi selle vastu.”

      “Minu asi!” hüüab Joosep. “Tont võtku, noad ja kahvlid on alati perenaise mure olnud. Osta, osta, Teele, ära kirise, ega sa Tõnisson ei ole! Nuge ja kahvlid on igatahes rohkem vaja kui minule uut ülikonda. Ütleme, näituseks…”

      “Uue ülikonna pead sa niikuinii tellima.”

      “Ei mõtlegi. Mul on endalgi hea ülikond. Ja kui sa mulle selle uue ülikonnaga nii väga peale käid, siis lükkame pulmad edasi, kuni ma oma vana ülikonna ära kannan. Siis tellime uue ülikonna ja teeme pulmad. See on nii… aasta viie pärast.”

      “Hmh,” tõmbab Teele oma ilusa

Скачать книгу