LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sõita niisama heast peast läbi Ameerika, kuna ta on kaks-kümmend kaks ja võib seda endale lubada.

      Ethan vihkas elektroonilist valvet, värdasid ja Pinesi petlikkust.

      Pojale mõtlemine ei lasknud hommiku eelgi uinuda. Ben oli viis aastat Pinesis elanud, peaaegu sama kaua kui endises maailmas. Ethan aimas, et Pinesi täiskasvanud asukad heitlesid iga päev eelmise elu mälestustega, ent Ben oli suuresti selle linna, selle veidra uue ajastu võrse. Isegi Ethani eest hoiti salajas, mida tema pojale koolis õpetati. Pilcher lasi paaril erariietes mehel pidevalt kooli valvata ning vanemaid sinna ei lubatud.

# # #

      3:30.

      Ethan lamas voodis ärkvel ja hoidis naist käte vahel.

      Ta ei saanud kuidagi und.

      Ta tundis, kuidas Theresa ripsmed ta rinna vastas võbelesid.

      Mis sinu peas toimub?

      See küsimus oli nende abielu ennegi vaevanud, aga Pinesis oli sellel täiesti uus kaal. Neljateistkümne koosveedetud päeva jooksul polnud Theresa kordagi illusiooni rikkunud. Mõistagi oli ta Ethani koju tagasi lasknud. Perekonna taasühinemine oli pisaraterohke, aga viis Pinesis elatud aastat olid naise kivikülmaks muutnud. Ei räägitud ei sellest, kus Ethan oli viibinud, ega tema tormilisest lõimumisest. Kordagi ei tulnud jutuks šerifiks saamise veidrad asjaolud. Või mida Ethan nüüd teadis. Mõnikord näis mehele, nagu tabaks ta Theresa pilgus sähvatuse – möönduse, milliseks nende elu oli kujunenud, varjatud soovi suhelda keelatud tasandil. Siiski ei väljunud Theresa hea näitlejana kordagi karakterist.

      Ethan mõistis üha rohkem, et elu Pinesis oli nagu osalemine põhjalikult ettevalmistatud näidendis, mille eesriie ei langenud kunagi.

      Igaühel oli oma roll, Ethanil lausa mitu.

      Shakespeare oleks võinud Pinesist kirjutada: Maailm ongi teater ja mehed-naised ainult näitlejad. On kõigil minekud ja tulekud, üks inimene mängib mitut rolli.1

      Allkorrusel helises telefon.

      Theresa kargas istukile. Unesegadusest polnud märkigi. Ta oli täiesti ärkvel. Nägu hirmust moondunud.

      “Kas kõigi telefonid helisevad?” küsis ta kartlikult.

      Ethan ronis voodist välja.

      “Ei, kallis. Mine tagasi magama. See on meie telefon. See on ainult mulle.”

# # #

      Ethan tõstis toru pärast kuuendat helinat. Ta seisis bokserite väel elutoas, telefonitoru surutud õla ja kõrva vahele.

      “Hetkeks kahtlesin, kas sa üldse vaevud vastama.”

      Pilcheri hääl. Ta polnud kunagi varem Ethanile koju helistanud.

      “Kas sa tead, mis kell on?” küsis Ethan.

      “Väga kahju, et su und segasin. Kas sa leidsid aega, et Peter McCalli seireraportit lugeda?”

      “Jah,” valetas Ethan.

      “Aga sa ei läinud temaga rääkima, nagu ma soovitasin?”

      “Kohe hommikul lähen.”

      “Pole vaja. Ta otsustas eile õhtul meid hüljata.”

      “Kas ta on väljas?”

      “Jah.”

      “Küllap ta läks jalutuskäigule.”

      “Kolmekümne sekundi eest andis signaal märku, et ta on jõudnud linna serva, maanteekurvi juurde, ning liigub edasi lõunasse.”

      “Mida ma tegema pean?”

      Liini teise otsa sigines vaikus. Ethan aimas nõutust.

      Pilcheri hääl kõlas tuhmilt: “Pea ta kinni. Pane talle aru pähe.”

      “Aga sa pole mulle täpselt öelnud, mida ma talle ütlema pean.”

      “Ma saan aru, et see on su esimene põgenik. Ära sellepärast muretse, mida öelda. Usalda oma vaistu. Ma kuulan pealt.”

      Kuulad pealt?

      Ethani kõrvus kajas kinnine toon.

# # #

      Ta läks trepist üles ja pani end pimedas riidesse. Theresa oli voodis istukil ja vaatas, kuidas mees vööd läbi püksiaasade ajas.

      “Kas kõik on korras, kallis?” küsis naine.

      “Kõik on korras,” vastas Ethan. “Tööasjad.”

      Just, ma pean kõigest ära hoidma selle, et üks naabritest laseb keset ööd meie väikesest paradiisist jalga. Pisiasi. Mitte midagi erilist.

      Ethan suudles naise otsaesist.

      “Tulen ruttu tagasi. Loodetavasti enne hommikut.”

      Theresa ei öelnud midagi, vaid pigistas mehe kätt, nii et käeluud ragisesid.

# # #

      Wayward Pinesi öö.

      Imeline vaikus.

      Kilgihäälitsused olid välja lülitatud.

      Vaikus oli nii täielik, et Ethan kuulis tänavalaternate surinat.

      Omaenda bioloogilise mootori kloppimist.

      Ta ronis musta Ford Broncosse, mille katusel oli sireen ning ustel sama embleem WP nagu tema šerifitähelgi.

      Mootor möiratas.

      Ethan pani käigu sisse.

      Ta üritas suurema kärata tänavale sõita, aga 4,9-liitrise ridamootoriga auto tegi põrgulärmi.

      Nagunii äratab müra inimesed üles.

      Pinesis sõideti harva autodega, kuna jalgsi sai linna ühest otsast teise veerand tunniga.

      Öösel ei sõidetud Pinesis kunagi autoga.

      Autod olid pelgalt iluasjad ning iga elanik, kelle und Ethani Bronco rikkus, taipas, et midagi on korrast ära.

      Ethan pöördus peatänavale ja suundus lõunasse.

      Pärast haiglat vajutas ta gaasi põhja, lülitas sisse kaugtuled ning kihutas edasi mööda maanteed, mida ümbritses mõlemalt poolt kõrgete mändide müür.

      Alla lastud aknast tulvas külma metsaõhku, mis võttis ta oma embusse.

      Piki maantee keskjoont sõites kujutles Ethan, et kurvi asemel roniks tee peagi ülesmäge.

      Orust välja, linnast eemale.

      Ta lülitaks raadio vanade hittide kanalile – Boise’i oleks kolme tunni sõit. Miski ei oleks parem, kui sõita öösel keset tühja teed, aknad alla lastud ja mõnus muusika üürgamas. Kõigest sekundi murdosa jooksul nautis Ethan, kuidas oleks jälle viibida maailmas, kus kõik on temasugused. Öö oleks täidetud suurlinnatuledega. Kiirteelt kostaks nõrka müra ning kõrgel pea kohal müriseksid reaktiivlennukid.

      Tunnet, et enam pole ta nii vastikult üksi.

      Ent tegelikult olid tema liigist, inimsoost, alles päris viimased.

      Spidomeetri osuti lähenes saja kümnele ja mootor hakkas möirgama.

      Ta oli juba mööda tuisanud märgist, mis hoiatas ohtliku kurvi eest.

      Ethan vajutas täie jõuga pidurile ning räntsatas ettepoole, kui Bronco libisedes kurvi tipus seisma jäi. Ta keeras tee äärde, jättis mootori seisma ning astus autost välja.

      Ta saabastest jäid sillutisele jäljed.

      Hetkeks oli ta kahevahel – autouks pärani lahti – ning põrnitses Winchester ‘97, mis oli peidetud istmete kohale. Ta ei tahtnud McCallile sellist vihjet anda. Samas ei tahtnud ta pumppüssi ka maha jätta, sest mets oli pime ja õudne ning ümberringi laius maailm, mis oli äraarvamata vaenulik. Seni polnud tarast läbi murtud, aga ükskord on ikka esimene kord. Keset ööd nende puude vahel ilma relvata ringikõndimine oleks tähendanud oma eluga mängimist.

      Ta pistis pea autosse, avas keskkonsooli ning toppis taskud padruneid

Скачать книгу