LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vesi neist läbi voolab.

      Tõstan kohvitassi laualt, panen tagasi, panen telefoni käest, võtan telefoni kätte, võtan telefoni laualt, panen telefoni käest, võtan telefoni, võtan tassi, vaatan telefoni, neelatan. Emmal on midagi, tõusen püsti, istun maha, sõrmitsen käsivarre sünnimärki, köögilaual tühjad kohvitassid, põrandal Asterix, tantsukingad, buutsad, valin Henri numbri, tuut tuut, Henri ei vasta, pagan võtaks, ei vasta, läheb automaatvastajasse, võtan kohvitassi, minu tütrel ei ole midagi, sinikad on kadunud, panen kohvitassi lauale, helistan Henrile, Henri ei võta vastu, Henri ei ole aus. Mina olen rahulik ja järeleandmatu, helistan, Henri ei võta vastu, Henri ei ole mõistlik, haigus ei ole mõistlik, kas see tungib sisse, kas see levib, kas Emma sureb, Emma tuleb haiglasse viia, kus see Henri on, ma pean Emma otsekohe viima haiglasse, kus öeldakse, et mu tütrel ei ole viga midagi, et hemoglobiin on normaalne ja vereliblesid nii palju kui vaja, et see on arusaamatus, ikka juhtub, arusaamatus ajab juba naerma, laisa laborandi viga.

      Võtan nõudekapist uue kruusi, valan sinna kuuma vett. Teepaki on Henri Frankfurdi hotelli hommikusöögilauast pihta pannud. Rüüpan, tee kõrvetab keelt. Marina oli eelmisel nädalal Henriga koos Frankfurdis, nad olid Islandi vulkaani pärast seal kaks päeva kauem, ehkki Saksamaalt Prantsusmaale oleks rongigagi saanud. Aga rongid oli Henri sõnutsi täis ja kiirteed ka. Muidugi oli Marina kaasas, nad olid tööreisil, nad on samas ajalehes tööl, Marina teeb pilti ja Henri kirjutab. Lennud jäid ära, Euroopa lennuväljad pandi kinni, tuhapilv, eriolukord, ja Henri ja Marina ajalehes pilt sellest, kuidas kõigisse suurtesse Saksamaa lennujaamadesse olid sõjaväe välivoodid üles pandud, nüüd leidsid sõjaväe suurepärased välivoodid päriselt ka kasutust. Aga Henri ei maganud sõjaväevoodis, vaid Marinaga koos tööandja kinnimakstud lennujaamahotellis.

      Samal ajal pikutasime Alice ja mina rannaspaa lavatsitel ja vahtisime väikseid ümmargusi katuseaknaid. Naine hõõrus meid kordamööda pehme nuustikuga. Alice oli mõelnud, et mul on seda vaja. Pikutasime vahu sees. Pesija viskas pangetäie vett selga ja vaht kadus. Pesija määris keha valge võidega kokku. Pikutasime ja ootasime, et see hakkaks keha peal kirvendama. Emma ja Léa olid koolis.

      Kass astus üle katuseakna, nisad pungil. Poeg jooksis järele ja näkitses ema. Kassiema lükkas poja kiuslikult minema.

      Pärast pesemist palus naine meil duši alla minna, pesi võide maha ja pani veerand tunniks lebama. Pikutasin Alice’i kõrval. Hea oli vait olla, olime kolm kuud ainult Henrist rääkinud, tundus juba, et midagi uut ei ole enam öelda.

      Helistan Henrile uuesti. Ta ei vasta ikka veel.

      Kas Marina on nüüd Henri ja Emmaga koos rannas, kas neil on seal kohting kokku lepitud, kas sellepärast Henri tahtiski minna, Henri ja Marina kohtuvad paarisaja meetri kaugusel meie kodust, Emma on nendega koos, uus pere muretult ilma minuta, ja ainult mina tean, et Emmal on midagi.

      Teen arvuti lahti ja otsin sinikate kohta infot. Otsin hemoglobiini ja vereliblesid, otsin fakti, haigused on keemia, need on meditsiin, puhas loodusteadus, kohe sõidame autoga haiglasse ja arst ütleb, et Emma on terve.

      Võtan telefoni ja näen samal hetkel, kuidas Emma ja Henri tänava teises otsas kõnnivad. Jooksen neile vastu, proovin joostes rahuneda, ja kui nendeni jõuan, olen tüüne, olen täiesti rahulik, ja küsin Emmalt naeratades, kas rannas oli tore.

      Emma näitab ämbrit, kus väiksed krabid oma sõrgu klõbistavad.

      Ütlen, et me peame haiglasse minema.

      Kes meie, küsib Henri.

      Mina ja Emma.

      Miks, küsib Henri.

      Edasistele uuringutele.

      Mille uuringutele?

      Sinikate, igaks juhuks, ütlen rahulikult.

      Palun Emmal seeliku selga panna ja käed pesta.

      Panen auto käima, me läheme.

      Emma võetakse kohe haiglasse.

      Helistan Henri kohale.

      Luuüdipunktsioon tehakse õhtupoolikul, enne seda ei maksa midagi arvama hakata, ütleb peaarst. Alles punktsioon näitab, milles asi. Kõigepealt antakse Emmale punaliblesid ja vereliistakuid.

      Peaarst ütleb, et praegu ei ole midagi öelda, praegu tehakse analüüsid ja hommikul oskavad nad juba natuke rohkem rääkida.

      Istun Emma voodi kõrval ebamugaval toolil. Arst paneb Emma käeselja külge tilguti kanüüli. Võtan Emma teisest käest kinni. Emma on tõsine, liikumatu ilmega,

      Emma saab tervete inimeste verd soontesse.

      Ei ole midagi hullu, ütlen.

      Kanüül näeb imelik välja, kas see peabki selline välja nägema, nii imelik, kas see võib lahti tulla. Ma ei ole selliste asjadega harjunud. Kutsun õe kohale, aga Henri astub enne õde palatisse, jääb Emmast kahe meetri kaugusele seisma ega oska kanüüli kohta midagi öelda.

      Henri seisab, kahvatu, täiesti vait.

      Võtan Emma käest kinni.

      Õde tuleb ja ütleb, et kanüül on täitsa õigesti, see peabki täpselt niimoodi olema.

      Lähen õega koos toast välja.

      Lähen vetsu, panen ukse kinni ja hakkan nutma.

      Kui ma Emma palatisse tagasi tulen, annab õde mulle öösärgi ja hambaharja.

      Jään ööseks haiglasse, Henri läheb koju või kuskile, kust mina tean.

      Olen Emma asjatundjatele üle andnud.

      Kas arstid ja õed teevad oma parima, kui nad on täna juhuslikult väsinud, kui peaarst on eile naisega tülitsenud või natuke liiga palju joonud või kehvasti maganud ega jaksa sellepärast täna eriti hoolida, kõige vähem veel mingi tundmatu kaheksa-aastase haigusest, kui juba on selline väsitav ja ahistav päev?

      Kas oleks parem, kui me oleksime eile tulnud?

      Keeran külge, on kesköö, uni ei tule. Linad lõhnavad pesupulbri järele, kraabivad vastu külge, ja ma kardan rohkem kui kunagi varem.

      Kui Emmat enam ei olegi.

      Kui Emma sureb, kui kaotan oma ainsa lapse.

      Ühte mererannakülasse mahub väga hästi kaks surnud tüdrukut. Emma maetakse Anna kõrvale, küla surnuaial seisab kaks väikest hauakivi, Alice käib kuuekuuselt surnud tütre haual, aga mina jään koju, mina ei suuda.

      See on surma küsimus, ehkki keegi seda kõva häälega välja ei ütle.

      Kui Alice kirikuõpetajalt küsis, miks Jumal väiksel tüdrukul surra lasi, nokutas preester ebakindlalt, oskamata seda viieaastastest teoloogiaõpingutest hoolimata seletada, viitas vaid Jumala tahtele, mingile varjatud tähendusele.

      Ma ei tea, kuidas Jumalaga räägitakse. Panen käed risti, silmad kinni, ära lase Emmale kurja haigust kallale, anna puhtad proovid. Muud ma paluda ei oska, ma ei oska isegi palveid peast, pühapäevakoolist on liiga kaua möödas. Ma ei tea, kuidas abipalumine lahendada. Abi meil vaja on, kas Jumal ei võiks aidata, kas ta ei võiks juba öelda, et Emmal ei ole midagi tõsist. Kas maksabki Jumalat uskuda, kui lõpuks tuleb ikka leppida jubetu kaotusega? Alice usub, ehkki Anna suri. Alice usub, ehkki papp ei osanud selgitada, miks Jumal lasi Annal surra, ja mina ei saa aru, kuidas Alice suudab enam üldse millessegi uskuda.

      Proovin magada, aga uni ei tule. Võtan peaarsti kirjutatud rahustit ja jään korraks magama. Ärkan, proovin uuesti magama jääda. Pesen teist korda hambaid, aga need tunduvad ikka mustad. Vaatan kella, pool tundi on mööda läinud. Joon klaasi vett ja lähen voodisse tagasi.

      Keeran külge. Hoian kätt jalgevahel, hoian kätt niisama, ei liiguta.

      Võib-olla on Henri Marina täna ööseks koju toonud, kui ta teab, et mina magan haiglas. Marina mahub meile hästi. Marina on väike ja vaikne. Marina ei karju ega aja kiusu. Marina võtab Henri sülle ja paitab Henri pruune juukseid. Nemad magavad teineteise kaisus sügavat und, mina olen siin üleval.

      Peaarst kutsub Henri ja minu proovide tulemusi kuulama. Emma peab palatisse jääma,

Скачать книгу