Hirvekütt - James Fenimore Cooper

Скачать книгу

ja kanuu oli ujunud juba tükk maad mööda jõge, kui Välejalg haaras põõsast kinni ja peatas paadi nii äkki ja vaikselt, nagu tahtnuks ta näidata, et selleks toiminguks oli mingi ebatavaline põhjus. Hirvekütt asetas käe püssipärale, niipea kui ta seda toimingut märkas, kuid see sündis pigem jahimehe harjumusest kui kartusest.

      “Seal see vanamees ongi!” sosistas Välejalg, osutades sõrmega ja kogu südamest naerdes, hoidudes ometigi hoolikalt häält tegemast. “Püüab rotte, nagu ma arvasin! Sumab põlvini vees ja poris, vahib oma lõkse ja söötasid üle. Kuid võta või pea maha, ma mitte ei märka laeva; kuigi olen valmis kihla vedama iga viimase naha peale, mis ma sel suvel saan, et Jude ei söanda oma kauni jalakesega niisugusesse porisse astuda. Plika tõenäoliselt palmitseb oma juukseid mõne allika kaldal, kus ta võib vaadata oma kaunist nägu ja koguda põlgust meiesuguste meeste vastu.”

      “Sa teed noortele naisterahvastele ülekohut – tõesti, Välejalg – sa liialdad nende puudustest kõneldes samuti, nagu nemad ise liialdavad oma täiuslikkusega hoobeldes. Ma julgen öelda, et Judith tõenäoliselt pole sugugi niisugune eneseimetleja ega meessoo vihkaja, nagu sina näid arvavat; ja et ta arvatavasti töötab oma isa heaks kodus, samal ajal kui see töötab tema heaks kuskil püüniste juures.”

      “Kui meeldiv on tütarlapsel kuulda meesterahva suust tõtt kasvõi kordki elus,” kostis meeldiv, kõlav ja ometigi pehme naisehääl nii kanuu lähedalt, et mõlemad kuulajad tahtmatult võpatasid. “Aga mis puutub teisse, Välejalg, siis on igal õiglasel sõnal nii raske üle teie huulte pääseda, et ma ei loodagi neid enam teie suust kuulda. Viimane niisugune sõna, mis te laususite, oleks teil peaaegu kurku kinni jäänud ja teid peaaegu lämmatanud. Kuid mul on heameel näha teid paremas seltskonnas kui varemalt, ja et inimesed, kes oskavad austada ja kohelda naisterahvaid, ei häbene rännata teie seltsis.”

      Pärast neid sõnu vaatas ebatavaliselt ilus ja noor naisenägu välja Hirveküti aeru ulatuses asuvast lehtedevahelisest avast. Selle näo omanik naeratas õrnalt noormehele, ja vihane pilk, kuigi teeseldud ja pilklik, mille ta Välejalale heitis, tegi ta ilu veelgi üllatavamaks, tuues esile tema muutliku ja tujuka näo kõik mitmekesised mänglemised, näo, mis näis üsna hõlpsasti ja märkamatult muutuvat pehmest rangeks, lustakast etteheitvaks. Järgmine pilk selgitas üllatuse põhjuse. Mehed olid sattunud märkamatult Noa laeva kõrvale, mida varjasid selleks otstarbeks korraldatud ja lõigatud põõsad, ja Judith Hutteril tarvitses lihtsalt kõrvale lükata akent katvad lehed, et oma nägu näidata ja nendega kõnelda.

      IV PEATÜKK

      Arglik hirveke jooksu ei lähe,

      kui kohtab mind metsa vilus;

      ja ma seisatan, kuulatan vähe –

      vaatan mailille, mõte lööb pähe:

      kuis looduses kõik on nii ilus!

Bryant

      Noa laev, nagu Hutterite ujuvat elamut üldiselt kutsuti, oli ehitatud väga lihtsalt. Lai lamedapõhjaline praam moodustas sõiduki alumise osa; keskosas, mis hõlmas kogu laeva laiuse ja ligi kaks kolmandikku pikkusest, seisis madal, lossi meenutav ehitis. Laeva küljed olid pisut kõrgemad kui veesõidukil tavaliselt. Kajut oli võrdlemisi madal, nii et seal oli võimalik püsti seista. Kogu ehitis tervikuna aga ei olnud väga kohmakas ega silmatorkav. Lühidalt öeldes ei erinenud Noa laev kuigi palju tänapäeval mööda kanaleid sõitvatest lamedapõhjalistest praamlaevadest, kuigi oli rohmakamalt ehitatud ja tavalisest laiem. Koorega kaetud palkseinad ja katus andsid tunnistust tema elanike poolmetsikust eluviisist. Lodja ehitamine oli nõudnud suurt oskust, kuna see oli oma tugevuse kohta võrdlemisi kerge ja hõlpsasti juhitav. Kajut oli vaheseinaga kaheks jagatud. Üks pool oli söögitoaks ja isa magamistoaks, teises elasid tütred. Väga lihtne majakraam seisis köögis lodja teises otsas lausa lahtise taeva all; laeva kasutati vaid suvise eluasemena.

      On mõistetav, miks Välejalg nimetas seda kohta peidikuks. Paljudes kohtades rippusid järskudel, kõrgetel kallastel suuremad põõsad ja madalamad puud järve või jõe kohal, ulatudes okstega sageli vette. Mõnes kohas kasvasid nad kolme-neljakümne jala pikkuselt peaaegu vertikaalselt. Vesi oli kõige sügavam kallaste lähedal, kus kaljud olid kõrged ja peaaegu püstloodis. Seetõttu ei valmistanud Hutterile mingeid raskusi peita lotja niisuguse katuse alla, kus ta seisis ankrus ja oli täiesti varjatud. Sääraseid ettevaatusabinõusid nõudis julgeolek, kui asjale tema seisukohalt vaadata. Kui laev oli kord juba puude ja põõsaste all, siis piisas sellest, kui seoti paar kivi okste külge, et need vajuksid sügavale jõkke. Paar mahalõigatud ja osavalt paigutatud põõsast tegid ülejäänu. Nagu lugeja on juba näinud, oli see niivõrd osav maskeering, et viis eksitusse isegi metsaeluga harjunud mehed, kes just otsisid ärapeidetud laeva.

      Lodja leid avaldas meie kahele seiklejale erisugust mõju. Niipea kui kanuu oli sõitnud ümber Noa laeva otse sissekäigu juurde, hüppas Välejalg pardale ja vestles hetk hiljem Judithiga rõõmsalt, kuid pisut salvavalt, olles nähtavasti unustanud kõik muu maailmas. Hoopis teisiti käitus Hirvekütt. Ta astus aeglase ja ettevaatliku sammuga praamile ning silmitses selle ehitust ja maskeeringut tähelepanelikult ja uurivalt. Tõsi küll, ta heitis Judithile vaimustatud pilgu, mille kutsus esile neiu pimestav ja erakordne ilu, kuid isegi see ilu ei nõrgestanud sekundikski tema huvi Hutterite elamu vastu. Samm-sammult uuris ta seda ainulaadset ehitist, katsus selle kinniseid ja ühendusi, tutvus kaitsevahenditega ega jätnud üldse ühtki pisiasja vahele, mis võisid huvitada inimest, kelle mõtted keerlesid alati samasuguste asjade ümber. Ka maskeeringut uuris ta üksikasjalikult, pomisedes aeg-ajalt endamisi oma tähelepanekuid. Kuna piiriasukate lihtsad kombed lubavad suuri vabadusi, siis käis ta kajutid läbi, nagu ta oli ennist lossis käinud, avas ukse ja läks lodja teise otsa. Siin leidis ta eest teise õe, kes istus lehtedest katuse all ja oli ametis mingi lihtsama õmblustööga.

      Lõpetanud ülevaatuse, toetas Hirvekütt oma püssipära põrandale, nõjatas mõlema käega rauale ja hakkas tütarlast vaatlema huviga, mida polnud äratanud isegi tolle õe ebatavaline ilu. Ta oli Välejala jutust järeldanud, et Hettyle on antud vähem aru kui tavaliselt inimolendile osaks langeb, ja kasvatus indiaanlaste hulgas oli teda õpetanud suhtuma eriti õrnalt neisse, keda saatuse käsi oli nii rängasti tabanud. Samuti polnud, nagu seda nii sageli juhtub, Hetty Hutteri välimuses midagi, mis oleks võinud mõjuda eemaletõukavalt. Nõdrameelseks selle sõna tõsises mõttes ei tohtinud teda hoopiski nimetada. Tema mõistus oli nõrk ainult selles mõttes, et ta oli kaotanud enamikule inimestele omase kavaluse ja silmakirjalikkuse, kuid oli säilitanud lihtsameelsuse ja tõearmastuse. Need vähesed, kes olid teda näinud ja oskasid niisuguste asjade kohta midagi öelda, võisid kinnitada, et tema õiglustunne oli peaaegu vaistlik, ja et vastikus kõige väära vastu oli tema silmapaistvaim loomujoon, mis otsekui ümbritses teda kõlblusega. See iseärasus esineb eriti sageli inimestel, keda tuntakse nõrgamõistuslikena. Hetty oli nägus, kuna meenutas oma õe tagasihoidlikku ja alandlikku koopiat. Tal ei olnud Judithi välist sädelust, see-eest aga võlus kõiki tema vagura näo rahulik, vaikne, peaaegu pühalik ilme ja need vähesed, kes olid teda kauem vaadelnud, hakkasid tema vastu sügavat ja püsivat huvi tundma. Hetty näol ei olnud värvikust; lihtne meel ei sünnitanud tema peas mõtteid, millest tema põskedele oleks võinud süttida puna; tagasihoidlikkus oli talle niivõrd omane, et näis muutvat tüdruku olendiks, kes seisis kõrgemal tavalistest inimlikest nõrkustest. Loodus ja eluviisid olid teinud Hetty lihtsameelseks, süütuks, kavaluseta olevuseks ning saatus kaitses teda kurja eest moraalse valguse säraga ja, nagu öeldakse, ei lasknud tuuleõhkugi puhuda sellele pügatud tallekesele.

      “Teie olete Hetty Hutter?” küsis Hirvekütt tahtmatult. Ta rääkis nii lahkelt, et pidi kahtlemata võitma tütarlapse usalduse. “Harry Välejalg on mulle teist jutustanud ja minu teada olete teie alles täiesti laps.”

      “Jah, ma olen Hetty Hutter,” vastas tütarlaps vaikse meeldiva häälega, millest loodus ja kasvatus olid ära hoidnud labase tooni. “Mina olen Hetty, Judith Hutteri õde ja Thomas Hutteri noorem tütar.”

      “Sel juhul tean ma teist kõik, kuna Harry Välejalg on teist mulle palju kõnelnud. Temal ju juttu jätkub, kui ta kuulaja leiab. Kas te elate

Скачать книгу